Lugemispäevik

Vahelduseks Austraalia maastikku ja inimeste käitu mismustreid.  Maakoha politseinik tunneb inimesi, “kellel on pikad näpud, maksmata trahvid või haige abikaasa”, talle nähtamatuteks jäävad aga korralikud. Ringi sõites hindab ta, kus võib tekkida ohtlikke olukordi, kuulab vihjeid ja hääletooni, et tulevasi korrarikkumisi ennetada, sest suure maa-ala peale on ta ihuüksi. Tänapäeva politseiniku raske elu: meeldida kahtlustavatele elanikele, igas olukorras seada esikohale protseduurireeglid, et hiljem keegi ei saaks kaebusi esitada, ülemustega läbi saada, kes kihutavad kaugelt kohale, vaatavad nagu lolli ja ei ütle aitähki, kui juhtum lahendatud. “Piki rattaroobastega sissesõiduteed taluni, tassike teed ja kaeraküpsis, ning siis, kui tal vedas, paar õndsat kilomeetrit asfalti või pakitud kruusa, enne kui järjekordne kõrvaltee ta järgmisesse kaugesse karjajaama viis. Veel üks tass teed ja jutuajamine kadunud, võib-olla varastatud lammastest, või salapärastest autotuledest öös või täisk...

Kunagi hakkasid mulle Lee Childi Reacheri raamatud meeldima oma erakordselt üksikasjalike ja täpsete kirjelduste tõttu, aga nendes on liiga palju verd. Sama tunne tekkis Austraalia kirjaniku Jane Harperi ”Kadunud meest” lugedes, boonuseks vere täielik puudumine. Üllatas kohavalik: Austraalia kõrberantšo, kus lehmad vabalt sadade hektarite peal jalutavad ja sealt neid siis kinni püütakse ja rahaks tehakse. Omaette olijate eldoraado: avarus ja ei ühtegi inimest nädalate kaupa, vahel palgatakse seljakotirändureid. Kuumust 40 kraadi, kõrbetolm, generaatorielekter. Arst, politsei ja kauplused asuvad tundide autosõidu kaugusel. “Aastate jooksul oli Nathan avastanud, et eraldatust oli kummaliselt kergem taluda pikemate ajavahemike kaupa omapead olles. Siis muutus eraldatus rutiiniks ja rauges mõnikord vaevalt enamaks kui tuimaks valuks kusagil tagaplaanil. Tema esialgne meeleheitlik igatsus inimliku kontakti järele oli samuti muutunud, Teiste inimeste selts oleks pidanud olema kergendus, aga ...

Tundub, et Indiast pärit inimeste lood, mis raamatusse või kinolinale jõuavad on nii raputavalt teistsugused, et neid on lausa võimatu tõelisteks pidada.  Kes ei mäletaks Swarup Vikase "Rentslimiljonäri"? Ka selle tõestisündinud loo põhjal lavastati  film "Lion", kus peaosalistena Dev Patell ja Nicole Kidman.  India keskosas elas 5-aastane Sheru oma ema, õe ning vendadega. Sheru tähendab hindi keeles lõvi. Tema isa jättis perekonna julmalt maha, kui otsustas teise naise võtta. Saroo kirjeldab oma lapsepõlve õnnelikuna, mis sellest, et nälg oli nende igapäevane kaaslane ning kerjamine, toidu otsimine ja töötamine olid laste jaoks lihtsalt tavalise elu osad. Ühel sellisel retkel ootab Saroo rongijaamas kannatlikult oma venda Guddut. Tema ise jääb, aga kogemata rongis tukkuma ja sõidab jänesena 1800 km kaugusele Kalkuttasse. Instinktide ja hea õnne najal suudab ta siiski Kalkutta ohtlikel tänavatel hakkama saada, mil ametivõimud ta leiavad ning Saroo viiakse orb...

Juhuse tahtel satuvad kaks sõbrannat, Kitty ja Lana, seilama jahil nimega Blue mööda Vaikset ookeani. Seltskond on seitsmeliikmeline ning kui algul on elu jahil üsna muretu, siis ajapikku see muutub. Üks meeskonnaliikmetest kaob salapäraselt ja selle tulemusel tekivad konfliktid teiste vahel. Lisaks tuleb välja saladus minevikust, mis Lana ja Kitty sõpruse proovile paneb. Kõige selle tulemusena lahkub Lana Blue'lt ja mõned kuud hiljem satub jaht merel õnnetusse. Romaan on üles ehitatud selliselt, et kirjeldatakse vaheldumisi nii minevikku kui tänapäeva. Minu jaoks oli raamat köitev, süžee oli põnev. Tegemist ei ole tavapärase ajaviiteromaaniga, samas ei liigitaks ma seda ka kriminulliks. Minul oleks see raamat märkamata jäänud, kuna tegin seda, mida kunagi teha ei tohiks: hindasin raamatut kaane järgi ning see ei ole minu jaoks eriti pilkupüüdev. Soovituse peale ma selle raamatu siiski lugemiseks võtsin ja õigesti tegin! Lucy Clarke raamatutest on eesti keelde...

Selles autobiograafilises teoses kirjeldab Jacqueline Pascarl oma vägivaldset lapsepõlve Austraalias, kohtumist noormehega, kes osutus Malaisia printsiks. Veel on juttu nende abielust Malaisias ja tema elust marmorpalees. Printsess oli välismaailmast täielikult eraldatud. Printsessi alandab, vägistab ja peksab pidevalt tema abikaasa. Lõpuks ühe puhkuse ajal Austraaliasse põgeneb printsess koos lastega. Toimuvad lõputud kohtuprotsessid laste hooldusõiguse üle. Ükskord, laste külastuspäeval, röövib isa salaja lapsed. Jacqueline võitleb igati oma laste eest aga tal ei lasta lastega kohtuda. Kui kirjanik, Jacqueline Pascarl suudab lugejaid panna mõtlema lähisuhtes vägivalla all kannatajate abipalvetele, mis tihti sõnadesse ei jõuagi, on tema sõnade panus tohutu. Olles oma lapsed kaotanud, pühendus ta heategevusele, aitamaks teisi, kes on sattunud vägivalla ohvriks. Raamatuid samal teemal: Zana Muhsen "Müüdud: tänapäeva orjuselugu" Carmen Bin Ladin "Läbitungimatu k...