Lugemispäevik

Mõne kirjaniku raamatutega on juba kord nii, et iga uue raamatu sisututvustust lugemata tead, et tegu on raamatuga, mida ilmtingimata lugema peab ning milles pettuda ei tule. Nii on minul ka kõigi Carlos Ruiz Zafóni raamatutega.   Minu armastus tema raamatute vastu sai alguse Barcelona-sarja raamatutega („Tuule vari”, „Ingli mäng”, „Taeva vang” ja „Vaimude labürint”), mis meeldisid mulle niivõrd, et ka ise Barcelonas reisil käisin. 2019.aastal ilmus eesti keeles Carlos Ruiz Zafóni juba 1994.aastal hispaania keeles ilmunud noorteromaan „Kesköö palee“, mille tegevus toimub 1932.aastal Kalkutas. Raamatu peategelasteks on kaheksa noort, kes nelja maikuu päeva jooksul teevad läbi seiklused, mille mõjud jäävad neid saatma kogu elu. Nagu Zafóni romaanides ikka, leidub selleski raamatus tubli annus müstikat ja salapära ning raamatut lugedes valdas mind pidevalt dilemma – kas lugeda edasi, sest raamat on nii põnev või hoopiski lugeda korraga vähem, et hea raamat nii kiiresti läbi ei...

Raamatu peategelaseks on eakas soome mees, kes on eluaeg rasket tööd teinud, koos abikaasaga poja üles kasvatanud ning nüüd, mil abikaasa juba hooldekodus elab, asjalikult endagi jäädavaks lahkumiseks valmistub. Lihtne ja väga praktilise meelega mees on iseendale järelehüüde kirjutanud, kirstu meisterdanud ning ülikonnagi valmis hankinud. Elus aga ei lähe asjad sugugi alati nii, nagu mõeldud või plaanitud ning nii satub Torisejagi ootamatutesse olukordadesse ja väga erineva maailmavaatega inimestega suhtlema. Kõige selle taustal on tal aga võimalus ka enda elule tagasi vaadata ning tal tuleb nentida, et kuigi vanasti oli taevas sinisem ja rohi rohelisem, on tänapäevalgi üht-teist põnevat pakkuda. Suure osa raamatust moodustavadki vana mehe raudsest talupojaloogikast lähtuvad mõtisklused – muhedad ja mõtlemapanevad. Paar näidet ka: „Küll ajab hinge täis, kui oma poeg ei oska sugugi mõelda nii, nagu mõtlen mina. Kui palju lihtsam oleks maailm, kui kõik mõtleksid täpselt nii n...

Sergei Mihhailovitš Volkonski oli oma aja Venemaa üks tähelepanuväärsemaid isiksusi – ta oli aristokraat, mõisnik, teatriteoreetik ja -pedagoog, kirjanik. „Mälestused“ hõlmab perioodi 1860. aastast, ehk autori sünnist kuni 1921. aastani, tema põgenemiseni bolševike Venemaalt. Sergei Mihhailovitš Volkonski sündis 1860.aastal Keila-Joal ja oma raamatus on ta oma lapsepõlve sealses mõisas soojalt meenutanud. Tema perekonnal oli veel teinegi mõis – Pavlovka – millest raamatus samuti palju juttu on. Pavlovka mõisa panustas vürst palju aega ja energiat ning jääb vaid imestada, millise meelekindlusega ta oli sunnitud kõrvalt vaatama, kuidas mõis temalt ära võeti, varad laiali kanti ja väärtuslik raamatukogu hävitati. Vürsti eluaeg langes perioodi, mil Venemaal toimus palju (kardinaalseid) muutusi: muutusid arusaamad ja tõekspidamised, riigikord ja väärtushinnangud ning tuleb imetleda tema võimet ilma kibestumiseta uute olukordadega kohaneda. Üks näide tema elust - tsaariajal juhtis ta...

Lastekirjanike elulooraamatute lugemist alustasin Tove Janssoni raamatust (postitust saab lugeda siin ), seekord lähemalt Enno Tammeri raamatust.  Iloni kaasahaarava elukäigu on Enno Tammer kirja pannud haaravalt ja soojalt, meenutuste vahele on pikitud vanade dokumentide koopiaid, fotosid ja Iloni illustratsioone. Iloni lapsepõlv oli keeruline – kolmele rahulikule ja õnnelikule lapsepõlveaastale Tartus vanaema juures järgnesid üksildased aastad Tallinnas, kus hõivatud lapsevanematel oma ainsa tütre jaoks aega ei jätkunud. Ilon on arvanud, et isa teda algusest peale ei soovinud ning seetõttu ei tekkinud neil mingit emotsionaalset sidet. Vanemate keerulised suhted päädisid lahutusega, misjärel Ilon ootamatult kaheksa aastasena jalust ära Haapsallu vanaema ja vanaisa juurde saadeti. Iloni meelest oli see parim, mis temaga juhtuda sai, sest Haapsalus algas Iloni helge lapsepõlv. Kahjuks lõppes idüll sama äkitselt, kui see oli alanud – järgnes põgenemine Rootsi. Oma lapsepõlvep...

Põhjamaade lastekirjandusega seostub minu jaoks esmalt kolm silmapaistvat naist – Tove Jansson, Ilon Wikland ja Astrid Lindgren, – kellest kõigist on viimastel aastatel ilmunud mitmeid elulooraamatuid. Võtsin nõuks lugeda ja siinses blogis oma muljeid jagada kolme raamatu kohta: Tuula Karjalaineni „Tove Jansson: tee tööd ja armasta“ Enno Tammeri „Ilon Wikland. Elu pildid“ Jens Anderseni „Astrid Lidgren. Päev nagu elu“ Tuula Karjalaineni raamatu pealkiri „Tove Jansson. Tee tööd ja armasta“ põhineb Tove Janssoni eksliibrise tekstil. Töö ja armastus olid Tovele terve elu kõige tähtsamad just selles järjekorras. Tove elu ja kunst on omavahel tihedalt põimunud – ta kirjutas ja maalis omaenese elu ning leidis materjali lähiümbrusest: sõpradest, reisidest, ka isiklikest kogemustest. Kuigi Tove Jansson seostub enamasti just muumidega, oli tema looming hoopis suurem: ta maalis, joonistas karikatuure, illustreeris, kirjutas. Muumid aga tõid talle rahvusvahelise kuulsuse. ...

Ei juhtu just sageli, et kirjaniku looming ilmub esmakordselt aastaid peale autori surma, kuid selle romaaniga nii just on – raamatuna on lugu lugejate ees 25 aastat peale autori surma ning 77 aastat pärast romaani aluseks oleva päeviku esimese sissekande tegemist. Loo aluseks on tõestisündinud lugu, mis leiab aset 1940.-1941.aastal ühes Eesti väikelinnas (mis vägagi sarnaneb Rakverega) ning loo keskmes on kambast koolipoistest koosnev salajane rühmitus – „Viimse meheni“. Hulljulged ja isamaalised poisid võtavad eesmärgiks võimalikult palju võõrale punavõimule kaikaid kodaratesse loopida – seda alates seinalehe väljaandmisest kuni mälestussamba õhkulaskmiseni. Kindlasti meeldib raamat neile, kes varemgi Kaugveri raamatuid lugenud on, kuid julgen romaani soovitada ka kõigile eesti kirjandusest ja Rakvere ajaloost huvitujatele.  Kuna mina lugesin raamatut võidupüha ajal, mil traditsiooniline võidupüha paraad toimus Rakveres, romaanis kirjeldatud mälestussamba ja koolimaja vahetu...

Paljudele Keiti Vilms ilmselt enam tutvustamist ei vaja, kuid kes temast veel kuulnud ei ole, siis Keitit võiks nimetada ka „säutsupääsukeseks“ või „meie aja Aavikuks“, kes Twitteris ja Facebookis oma säutsude ja kalambuuridega tuntuks on saanud. Värske raamat „@KEITIVILMS“ sisaldab valikut Keiti parimatest säutsudest, kuid juba ette teades, et lugedes kasvab huvi, tasub pilk peale visata ka Keiti Vilmsi Facebooki ja Twitteri kontodele. Ja lõpetuseks mõni teaser (tõlgituna sobiks ehk „huviärataja“) ka: Maalril on värvid läbi. Rumakartlik. Kevadega algab ka kohustuslik aiateenistus.

„Sel pikal ajal“ on avateos uuele raamatusarjale, kus tuntud kirjanikud on võtnud oma romaani aluseks mõne südamelähedase Shakespeare’i näidendi. Jeanette Winterson romaani aluseks on Shakespeare’i „Talvemuinasjutt“. Winterson on oma teoses üle võtnud Shakespeare’i süžee ning raamatutegelaste nimedki sarnanevad algtekstiga, kuid tegevus on toodud kaasaega. Lugejatele, kes „Talvemuinasjuttu“ lugenud ei ole (näiteks nagu mina), on raamatu alguses ka originaalteksti lühikokkuvõte. Wintersoni uusversioon on arusaadav ja nauditav lugemine, sest tekst on niivõrd oskuslikult kirja pandud, et tihti lugesin lauseid ja lõike korduvalt üle.  Näiteks järgnev lõik, mille juurde raamatus kordi tagasi pöördusin: Ja maailma tõttab edasi, hoolimata rõõmust või meeleheitest või ühe naise saatusest või ühe mehe kaotusest. Ja me ei saa tunda teiste inimeste elu. Ja me ei saa tunda meie enda elu rohkem kui üksikasjades, mida oskame hallata. Ja asjad, mis meid igaveseks muudavad, juhtuvad, il...

Kuigi pealkirja järgi võiks arvata, et tegu on spordiraamatuga, siis pigem on see ajalooraamat, sest sport on vaid üks teemadest, mida kuueteistkümne augustipäeva ajal luubi alla võetakse. Berliinis toimuvate XI suveolümpiamängude ajaks on kogu maailma pilgud Saksamaa pealinnal ja natsionaalsotsialistlik partei soovib näidata, et tegemist on tõelise kosmopoliitilise metropoliga ning Saksamaa on tegelikult rahumeelne riik. Kõik, mis vähegi väliselt ilusat pilti rikkuda võiks, on peidetud:  näiteks mustlased on linnast välja kolitud, ajakirjandusele on antud selged käsud, kuidas teemasid käsitleda jne. Raamatus põimuvad väga erinevate inimestele lood, olgu nad siis tavainimesed või kuulsused, sportlased, poliitikud või kunstiinimesed, kurjategijad või ohvrid.  Kirjelduste ja meenutuste (näiteks päevikukatkete) vahele on pikitud ka riikliku ilmateenistuse ilmaennustused, valitsuse pressikonverentsil antud igapäevased juhised, Berliini riikliku politseijaoskonna päevateated. ...

Romaani peategelaseks on noor ja poliitikakauge tütarlaps Rilma, kes abiellub vanglast vabanenud kommunistiga ja satub sel moel inimeste sekka, kes oma ahvatlevaid ideid õnnelikust ühiskonnast tegelikkuseks loodavad muuta. Kuna ta on pärit optantide perest, on tema vanemad kommunistide tegusid revolutsioonijärgsel Venemaal juba kord tunda saanud ja see määrab nende suhtumise. Nii ongi Rilma pidevalt justkui kahe tule vahel  ja üritab suhteid hoida nii oma pere kui abikaasaga. Abikaasa Jaagup on aga ülimalt põhimõttekindel ja kompromissitu – ühest küljest Rilma teda just nende iseloomuomaduste pärast imetleb, teisest küljest aga teab, et nii mõndagi tuleb abikaasa eest varjata, sest kommunismidee on alati olulisem kui enda või lähedaste heaolu. Romaani koosneb kolmest osast – esimese osa tegevus toimub suvel 1938, mil Eesti vabariik on veel iseseisev, kuid Rilma kommunistist abikaasa koos oma kaasvõitlejatega otsib aktiivselt liitlasi kommunismiideede levitamiseks; teises o...

Väljas on suur suvi ja selle lahutamatuks osaks on paljude jaoks ka suvemaitsete talletamine pikaks talveperioodiks. Et paremini otsustada, mis ja kuidas purki, pudelisse või külmikusse talletada, panin kirja ja otsisin välja valiku raamatuid, kust häid hoidistamisnippe leida võib. Kai Põldvee-Mürk „Hoidistaja aastaring“ Retseptid on raamatus saagi valmimise ajalises järjekorras: kevadised karulauk ja rabarber eespool, sügisesed õunad ja kõrvitsad raamatu lõpuosas. Häid retsepte leiab nii mahlade, mooside kui salatite valmistamiseks. Raamatu autor on ka Facebooki  lehekülje „Kodused hoidised“ administraator. Lynda Brown „Traditsioonilised ja uued hoidised“ Raamatust leiab sadu retsepte aia- ja metsasaaduste kuivatamiseks, külmutamiseks, õlis hoidistamiseks ja muidugi traditsiooniliseks moosikeetmiseks.  Eestimaiste viljade kõrval leiab retsepte ka eksootilisemate viljade hoidistamiseks. Raamatusarjas „Sahver“ on ilmunud kolm raamatut, mille ...

Kriminaalromaani peategelaseks on oma ajakirjanikutöös pettunud Eva, kes sooviga aeg maha võtta lapsepõlvekoju Saaremaale tagasi sõidab. Kunagises kodukülas Tuulegil kummitab teda aga hämar minevik – kodukülas on kaduma läinud mitu noort neidu, kellega on kuidagi seotud tema kahtlasel moel surnud isa ja ema. Eva soov tõde välja selgitada vallandab peagi ohtliku tegevuste ahela. Ajakirjaniku Katrin Pautsi esiromaan loob Saaremaast sootuks teise pildi, kui harjunud oleme – ääremaa, lagunevad kolhoosiaegsed hooned ja kinnised inimesed ei ole just see, mis vähemalt minul kõigepealt Saaremaaga seostub. Küll on aga kogu kirjaniku loodud õhustik äratuntav, karakterid usutavad ja eestlaslikud. Ka romaani tekst on ladus ning pinget jätkub päris raamatu lõpuni. Kuna raamatul on märge „Saaremaa põnevik“ on kirjanikult ilmselt oodata veel järgmisi romaane. Ja ehk saabki Saaremaast Eesti oma Midsomer? Igal juhul krimiromaanide sõpradele soovitaksin „Politseiniku tütart“ Skandinaavia lugud...

Tiit Lääne ja Enn Hallik on kogunud kokku nende inimeste lood, kes peamiselt 1944.aasta suvel ja sügisel pealetungivate Nõukogude vägede eest Eestist meritsi lahkusid ning kodumaast kaugel uut elu alustasid. Suureks põgenemiseks nimetatud väljarände ajal lahkus Eestist erinevatel andmetel 70 000 – 80 000 inimest, kellest kaugeltki mitte kõigil ei õnnestunud ellu jääda: oli merre jäänuid, oli sõjakeerises hukkunuid. Siiski leidus palju neid, kes vintsutustest hoolimata õnnelikult pääsesid ja võõrsil oma elu üles ehitasid. Seepärast polegi raamatute lood vaid minekulood, vaid olulisel kohal on ka paguluses taas jalgele tõusmine. Meritsi lahkuti toona peamiselt Rootsi, Soome ja Saksamaale, kuid eelkõige Saksamaalt reisiti tihti edasi ning võib öelda, et uut elu alustasid eestlased peamiselt Kanadas, Austraalias, USAs, Rootsis ja mujal. Uue elu rajamine võõrsil ei olnud lihtne: üldjuhul ei osatud ei keelt, ei ametit, kohalikud põlgasid põgenikku kui sissetrügijat. Ja ometi lö...

Raamat annab ülevaate 20. sajandi mõjuvõimsaimate diktaatorite laste üsna keerukatest saatustest. Kuidas kasvasid üles lapsed, kelle isad olid 20. sajandi suurimad diktaatorid? Mehed, kes otsustasid tuhandete inimelude üle ja kes külvasid hirmu ning õudu? Kuigi diktaatorite lapsed elasid täiesti omaette maailmas, milles nad harva millestki puudust tundsid (samas kui nende rahvuskaaslased tihti nälga ja hirmu tundma pidid), muutis nende isade roll siiski nende elu väga keerukaks. Need lapsed pidid varasest lapsepõlvest peale mõistma ja arvestama oma isa rolliga, mõnel läks see lihtsamini, mõnel raskemini. Siiski tõi selline elu tihti kaasa mässumeelsust ja karistamatuse tunnet ning mistõttu said ka nii mõnest lapsest omakorda hirmuvalitseja. Mõnest diktaatori lapsest sooviti kujundada väärilist järglast oma isale, mõnda seevastu peideti, häbeneti või saadeti eksiili, et nad oma diktaatoritest isadele varju ei heidaks. Kõik raamatu 17 lugu on rohkem või vähem traagilised: isegi ...

Raamat on lugu kahest noorest inimesest, prantsuse neiust Marie-Laure LeBlancist ja saksa noormehest Werner Pfenningist, kelle viivad kokku teise maailmasõja keerdkäigud. Marie on pime tüdruk, keda üksi kasvatav isa töötab Pariisi Loodusloomuuseumis pealukksepana. Kannatlik ja hooliv isa soovib tütrest kasvatada iseseisvaks ning selleks voolib talle puidust linna maketi, et tütar kompimise abil suudaks linna pähe õppida ja iseseisvalt liikuda. Teise maailmasõja puhkedes on isa ja tütar sunnitud Pariisist lahkuma ning pärast rasket rännakut jõutakse väikesesse rannikulinna Saint-Malosse, kus elab Marie veidrikust vanaonu. Isa on Pariisist kaasa võtnud ka saladuse – kivi, mis võib olla maailma suurimatest vääriskividest, Leekide Mere. Werner on orvuks jäänud tehnikahuviline poiss, kelle kirg raadiote vastu on ta kodukohas, väikeses Saksa kaevanduslinnas, teinud tuntud raadioparandajaks. Oma oskuste tõttu sattub ta Hitlerjugendi ridades esmalt sõjakooli ja sealt edasi rindele, kus t...

Oscar Dunleavy on koolipoiss, kes ühel päeval kaob – merest leitakse vaid tema jalgratas, mis annab alust arvata, et poiss on sooritanud enesetapu. Ja kuigi Oscari otsingud veel käivad, usub enamik inimesi, et poissi elusalt leida enam ei õnnestu. Siiski leidub kaks noort – Oscari vend Stevie ja naabritüdrukust parimas sõbra Meg – kes sellega sugugi leppida ei taha. Nii otsustavadki nad välja uurida, mis juhtus populaarse koolipoisiga viimase poolaasta jooksul, kui Meg perega Uus-Meremaal viibis. Miks enne elurõõmus ja populaarne poiss oleks üldse pidanud endalt elu võtma? Kas Oscari kadumine on seotud nende uue klassikaaslase Palomaga? Jutustus kirjeldab veenvalt, kui vähe on teinekord vaja, et laps muutuks teiste poolt tõrjutuks, üksildaseks ja õnnetuks. On ju Oscar varem olnud mitte ainult klassi, vaid kogu kooli üks populaarseimad poisse, kuid kadumise hetkeks ei ole talle sõpru jäänudki… Soovitaksin raamatut lugeda nii lastel kui nende vanematel – mõtlemisainet jätkub kõigil...

Ilmselt on iga täiskasvanu lapsena mõelnud, et küll ometi tahaks olla suur: mitte keegi ei käsuta, saab süüa nii palju kommi, kui hing ihkab ning magama minna siis, kui ise tahad. Ainult et suureks saades ütleme ometi oma lastele, kel seesama soov, et laps olla on ju tegelikult palju toredam. Ilmar Tomuski uue lasteraamatu peategelane, viieaastane Rasmus on just selline poiss, kes tahaks olla suur, sest suurte inimeste elu on ju palju lihtsam. Lapse elu ei ole ju kerge: lasteaias käimiseks tuleb vara ärgata, vastiku maitsega hambapastaga hambaid pesta, riidesse panna… Kuid ühel järjekordsel hommikul ärgates on kõik teistmoodi: Rasmus on suur, tal on vuntsid ning vanemate asemel on tal endal nüüd lapsed. Nii peabki suure mehe kehas olev väike poiss laste eest hoolt kandma ja tööl käima. Oi-oi kui palju segadusi see kaasa toob! Lõbus lugemine nii lastele kui täiskasvanutele :)

Enne selle postituse kirjutamist avastasin üllatusega, et meie lugemissoovituste blogis ei olegi ühtki Carlos Ruiz Zafón raamatut soovitatud. Üllatusega sellepärast, et "Uduprints" on viies Zafóni eesti keelde tõlgitud raamat ning kõigile, kes tema varasemaid raamatuid lugenud, tunduvad need väga meeldinud olevat. "Uduprints" on tegelikult kirjaniku esimene  romaan ja  ilmus aastal 1992. Tegu on noorteromaaniga, kuid kirjaniku sõnul on ta alati proovinud kirjutada raamatuid, mis köidaksid igas eas lugejaid. Romaani peategelaseks on kolmeteistkümneaastane Max ning tegevustik leiab aset Hispaanias aastal 1943. Maxi isa on otsustanud perekonnaga linnast ja sõjast eemale kolida ning nende uueks elukohaks saab väikelinn Atlandi ookeani kaldal. Kolmelapseline perekond asub elama aastaid mahajäetuna seisnud majja, mis varjab nii mõndagi saladust. Oma uuelt sõbralt Rolandilt kuuleb Max lahe põhjas lebavast laevavrakist ja kohutavast laevahukust, mille saladust näib t...

Hiljuti pensionile jäänud Harold Fry saab ootamatult kirja vanalt töökaaslaselt ja sõbralt Queenie Hennessylt, kellest pole juba paarkümmend aastat midagi kuulnud. Naine põeb vähki ning soovib Haroldiga hüvasti jätta. Teel kirja posti panema mõtleb mees aga ringi ja otsustab sõnumi isiklikult 600 miili (umbes 960km) kaugusele viia. Ta usub, et kuni ta kõnnib, püsib sõbranna elus. Nii asub Harold ilma õige varustuse, kaardi ja mobiiltelefonita rännakule läbi Inglismaa. Rännak on nii füüsiline kui vaimne proovilepanek: tahtmatult meenuvad mälestused, mida Harold ei mäleta või ei taha mäletada: lapsepõlv vanematega, kes temast ei hoolinud; raskused poja kasvatamisel, kellega ta ühist keelt leida ei osanud; keerulised suhted abikaasa Maureeniga. Ja kuigi suhted abikaasade vahel on viimased paarkümmend aastat olnud külmad, tajub Maureen teravalt abikaasa äraolekut ning hakkab temast puudust tundma. Kas Harold jõuab Queenie juurde ning kas pole juba liiga hilja leida taaskord...

Suurte õnnetuste ja sõdade puhul kiputakse ikka küsima, kes on süüdi – nii võiks ka küsida, kes on süüdi Esimese maailmasõja puhkemises? Kas ja milline süü on kolmel nõol, kes viisid maailma sõtta? Kuivõrd suur roll sõja puhkemisel oli nende kolme mehe iseloomul, kasvatusel ja isiklikel tõekspidamistel? See perekonnalugu algab kerges meeleolus, kuid lõpeb Esimese maailmasõja sünguses. Ja päris viimase lootushetkeni enne sõja vallapuhkemist läbib seda lugu küsimus sellest, millisel määral nemad – kuningas George V-st, keiser Wilhelm II-st ja tsaar Nikolai I-st – mehed, kes kolmekesi valitsesid poolt maailma, omaenda isiksuste ja omavaheliste suhete kaudu andsid panuse poliitilistesse arengutesse ja ebaõnnestumistesse, mis lõpuks tegid selle sõja möödapääsmatuks. Kuningas, keiser ja tsaar olid kohtunud tihti juba alates lapsepõlvest: perekondlikel puhkustel, sünnipäevadel, pulmades ja matustel. Hiljem käisid nad üksteise kroonimispidustustel, mereväeparaadidel, alati saatjateks hu...