Lugemispäevik

Olen küll reisinud ja elanud mõnda aega välisriikides, kuid põhiliselt ikkagi Euroopas ja seda Minu- sarja raamatut lugedes tekkis aeg-ajalt kahetsus, miks ma küll ei läinud kuhugi kaugemale eksootilisemasse kohta, kus oleks eredamaid mälestusi koguda saanud. Minu meelest on raamatu autor väga julge naisterahvas. Eriti arvestades seda, et üsna pikaks ajaks Lõuna-Aafrika Vabariiki elama ja õppima suundudes oli ta veel küllaltki noor (20-aastane). Samas tõsiasi on, et nooremad ongi tihtilugu julgemad ja ei mõtle veel palju erinevate võimalike ohtude peale või ei lase neist end liigselt segada. Väga huvitav oli lugeda autori kaasahaaravalt kirjeldatud kogemusi selles kauges riigis ning meeldis, et ta analüüsis ka palju LAV-s praegu asetleidvaid sündmusi ja nende seost riigi ajalooga. Näiteks on puudutatud teemasid nagu suur lõhe rikaste ja vaeste vahel, rassism, kaootilisus, vägivald, kuid samas on leitud ka palju positiivset LAV-s nagu loodus, inimeste sõbralikkus, paindlikkus. Igatah...

Tegemist on tõsielul põhineva looga. Raamatu autor Martin Pistorius oli andekas ja terve poiss kuni ta 12-aastaselt haigestus. Haigus ja selle põhjused olid tundmatud ning mingil hetkel andsid arstid vanematele teada, et ravivõimalusi enam ei ole. Haigus võttis temalt kõnevõime ja kontrolli oma keha üle. Tema keha enam ei reageerinud, kuid aegamööda tema mõistus ärkas üles. "Ja nii mind hooldati – toideti ja joodeti, pühiti ja pesti – , kuid tegelikult ei märgatud mind mitte kunagi. Ikka ja jälle palusin oma allumatutel jäsemetel märku anda ja kellelegi näidata, et olen endiselt olemas, aga nad ei vastanud kunagi mu palvetele." Alles kümme aastat hiljem pani üks terapeut tähele, et Martin saab aru rohkem kui arvatakse. Ja sealt edasi tema elu muutub. "Nähtamatu poiss" tekitas palju erinevaid emotsioone – kurbust, ahastust, imestust, aga ka rõõmu. Valus oli lugeda tema süütundest. Nimelt ta tundis süüd, et tema perekond peab nii palju kannatama. Ta nägi ja m...