Lugemispäevik

Raamat oli tõeline raputus ja vapustus, millest pidi esialgu toibuma, et suudaks jälle rahulikult hingata. Tegemist on india-ameerika neurokirurgi Paul Kalanithi mälestusteraamatuga, mille ta kirjutas enne lõplikku allaandmist kopsuvähile. 1977. aastal New Yorgis arsti peres sündinud Paul Kalanithi tundis juba noorukina suurt huvi lugemise ja kirjutamise vastu. Ta püüdis mõista elu ja surma müsteeriumi, inimese olemust ja mõistuse toimimise mehhanisme ning seda, mis annab elule mõtte ja tähenduse. Paul lõpetas Stanfordi ülikoolis bioloogia bakalaureuse- ja inglise kirjanduse magistriõppe, kuid mõistis peagi, et see ei anna vastuseid tema küsimustele. Tundes ühel hetkel kutsumust saada arstiks, asus ta õppima Yale'i ülikooli arstiteaduskonda ja valis erialaks neurokirurgia, sest selles näis sisalduvat tema huvialade kokkupuutepunkt. Pärast ülikooli lõpetamist abiellus ta oma armastatu Lucyga ja suundus seitsmeks aastaks residentuuri Stanfordis. Residentuuri kuuendal aastal, k...

Peruus 1971. aastal toimunud 91 hukkunuga lennuõnnetuses ainsana ellu jäänud Juliane Koepcke jutustab oma uskumatu pääsemise loo. Alles nelikümmend aastat peale õnnetust on ta valmis rääkima sellest, mis tegelikult juhtus. Seni ajakirjanduses ilmunud artiklitel on olnud tõega vähe ühist. Juliane Koepcke sündis 1954. aastal Peruus Limas saksa bioloogide peres. Kui Juliane oli 14-aastane, kolis nende pere elama Amazonase vihmametsa. Tema vanemad rajasid sinna Panguana uurimisjaama, et sealses rikkalikus looduses teadusuuringuid läbi viia. 17-aastase neiu idülliline lapsepõlv lõppes ootamatult jõululaupäeval 1971. aastal, kui ta oli äsja lõpetanud keskkooli. Järgmisel päeval pärast lõpupidu koos emaga Limast Panguanasse naastes sattus nende lennuk äikesetormi ja purunes välgutabamuse tagajärjel 3200 meetri kõrgusel. Äkitselt oli Juliane väljaspool lennukit, turvavööga lennukiistme külge kinnitatuna maa poole langemas, nähes puude latvasid nagu brokolipäid vastu keerlemas. Ja siis s...

Sellest, kuidas minevikus igapäevast elu elati, on praegused teadmised üpris kasinad. Niisugused “ebaviisakad” teemad nagu isiklik hügieen, lauakombed, eluruumide korrashoid ja loomulike vajaduste rahuldamine on paraku jäänud Eesti etnoloogia uurimisalast välja. Selle tühimiku täidab etnoloogi ja kultuuriajaloolase Heiki Pärdi raamat, mis viib meid kurssi eesti küla olmekultuuriga 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani.  Elulaad, mis praegusel ajal tundub uskumatu ja hämmastav, oli tollal nii Eestis kui ka kogu läänemaailmas iseenesestmõistetav ja paremat ei osatud tahtagi. Eestlase teekonda kasimata talurahvast moodsaks ja klanitud eurooplaseks on kirjeldatud huvitavalt ja toodud rohkelt allikmaterjali.  Tähelepanekuid maarahva olmest ja kommetest:  “ Käterätik oli tundmata asi. “Silmanarts”, s.o enamiste mõni katkine särk või mõni muu kulunud riidetükk täitis seda ülesannet. Nagu sagedaste kogu pere ühe veega silmi pesi, nõnda oli ka üks ja sees...

Naljakuul soovitan raamatut, mis on ilmunud populaarse Facebooki lehekülje „Tähelepanekuid elust enesest” austajate nõudmisel, et päästa kuldaväärt ütlemisi unustusse vajumast ja jäädvustada need raamatu püsivate kaante vahel. Tähelepanekuid leidub kõikvõimalikel teemadel ja autoriteks on inimesed meie endi keskelt, kuigi mõned nendest ei ole just eriti tähendusrikkad, on enamik siiski äraütlemata andekad ja humoorikad. Mõned tähelepanekud: 12. Meie aeg on piiratud, seega ära raiska seda kellegi teise elu elades. 27. Inimene on täiusele kõige lähemal siis, kui ta oma CV-d täidab. 39. Kohtle oma kallimat nagu oma nutitelefoni: puuduta teda hellalt ja sageli, vaata teda keskendunult ja pea teda enda elu tähtsaimaks varaks. 60. „Ma olen elust nii väga väsinud. Õpi ja õpi ja õpi. Nagu lollakas”. EDIK, 9-aastane. 64. Kui püüda kõikidele inimestele korraga meeldida, siis lõpus ei meeldi sa enam kellelegi. Kaasaarvatud iseendale. 72. Eksimine on inimlik. Mi...

Raamatu autoril oli võimalus töötada kaks ja pool aastat Maltal ning ta jagab oma mälestusi ladusalt ja lahedalt. Saare eluolu, loodust, vaatamisväärsusi ning juhtumusi kirjeldab ta niivõrd värvikalt, et tundub nagu viibiksid ise selles keskkonnas. Maltalased on kohati vastuoluline rahvus – nad on sügavalt usklikud, kuid samas väga keevaverelised ja elu nautivad. Ühtlasi on nad ka perekesksed ja kokkuhoidvad, abivalmid ja hoolivad, ilu ja puhtust armastavad. Eriti üllatav oli autori jaoks töökeskkonnas valitsev siiras, sõbralik ja pingevaba suhtlemine eri rahvusest töötajate vahel ning ülemuse positiivne ja toetav suhtumine algusest lõpuni. „Ja üks vahva tähelepanek veel. Kui me Eestis ja ka mujal Euroopas lakkamatult jaurame lõimumisest ja sõbralikust läbisaamisest, siis siin lõimuvad kõik expat 'id omavahel ilma erilise vaevata. Siin unustad ära kõik rahvustest tingitud ebasümpaatiad ja muu sellise tobeduse. Siin on kõik „võõrad”, ükskõik, kas olid tulnud Poolast, Karpaati...

Äripäev, 2008 Pikaajalise meeskondade koolitamise kogemusega autorid räägivad lihtsalt ja inimlikult meeskonnatöö olemusest, toovad näiteid erinevatest kriisidest ja annavad juhiseid, mida ühes või teises olukorras ette võtta. Autorite koostöö väga paljude meeskondadega on näidanud, et saavutuste, edu ja õnnelikkuse võtmed on juhi käes. Kuna juhil on oma meeskonnaliikmete üle mõjujõud ehk võim, siis tema emotsionaalsed seisundid mõjutavad tugevalt meeskonda. Autorite tähelepanekul saavutavad tunduvalt paremaid tulemusi need juhid, kes väljendavad oma meeskonnaliikmete suhtes rohkem sooje tundeid ja hoolivust. Enamasti teebki inimesi õnnetuks meeskonnajuhi käitumine – arusaamatu juhtimine ja külmad suhted. Samuti teevad õnnetuks halvad meeskonnasisesed suhted. Kui aga meeskonnas pöörata tähelepanu vaid suhete parandamisele, ei tee see veel inimesi õnnelikuks, pigem vähendab see õnnetust. Tõeliselt õnnelikuks teeb inimesi koosloomine, arenemine, eesmärkide saavutamine ning tunnu...

Lunaris, 2009 Sisustussalongi omaniku, 12 aastat joogaga tegelenud Kersti Rea esimene üllitis on imekaunis ja südant soojendav kogumik suvemeenutusi, mis on kirjutatud külmal talveajal igatsusest suvesooja ja päikese järele. See on justkui suvemeditatsioon, mis aitab pikal ja pimedal ajal ellu jääda. Et olla õnnelik, peame elama harmoonilist ja tasakaalus elu. Vahelduseks kiirele tööajale peame leidma võimaluse enese laadimiseks. Autor on otsinud ja leidnud selleks endale maakodu, kus suvisel ajal lõõgastuda ning tunda rõõmu looduse ja elu ilust. Imetlusväärne on tema oskus tähele panna pisidetaile ning lihtsalt ja lakooniliselt luua ehedaid kujutluspilte imelisest Eestimaa suvest ja igapäevastest töödest-tegemistest. Lummavat ja teraapilist teksti täiendavad Aavo Ermeli ainulaadne kujundus ning autori lemmikretseptid. Õnneks on tegelikult nii vähe vaja – tuleb vaid üles leida rõõmuraasukesed, mis meil kõigil meie ümber olemas on: loodus, ilu, kodu, kallid inimesed, pisikesed ...