Lugemispäevik

  Ajakirja Imeline Ajalugu eriväljaanne. Viikingite tee idamaa rikkusteni käis Eesti kaudu. Millal algas ja millal lõppes meie esivanemate viikingiaeg ning mida see nende elus muutis?  Põhjaliku, pea saja-leheküljelise eriväljaande autor on arheoloog, tuntud viikingiaja ja aardeleidude uurija, mitmete selle-teemaliste väljaannete autor Mauri Kiudsoo. Kogu viikingiaeg on seal põhjalikult ette võetud, alustades revolutsioonist laevaehitusest, mis võimaldas viikingitel siiamaile purjetada. Kirjeldatakse tollaseid Eesti kultuurialasid ja asustust ning siinsest vooluvetevõrgustikku. „Muinaslinnadel pole ainult teaduslik väärtus. Need on suurimad tunnistused sellest jõust ja kultuurist, mis siin oli loodud enne maa langemist“ on öelnud arheoloog  Eerik Laid. Viikingiaja ühed olulisemad ja võimsamad linnused olid just Virumaal ja neist on ka eraldi juttu, sealhulgas meile kõige lähimast Pada linnusest. Üldse on Virumaad ja siinseid leide väljaandes palju käsitletud.  ...

  Lugenud varasemalt mind ülimalt köitvaid ja ootamatu lõpplahendusega R. Ware põnevikke „Pimedas, pimedas metsas“ ja „Luku taga“, võtsin „Valetamise mängu“ kätte üsna ülesköetud ootustega. Algus oligi paljulubav. Pikapeale aga hakkas venima, kuigi säilis ootus, et kohe-kohe saabub see pingeline ja jahmatav lõpp. Oli küll dramaatikat ja ohtlikke situatsioone ja lõpp isegi traagiline, aga üsna aimatav. Lugu on neljast tüdrukust, kes ühe õppeaasta koos Salteni internaatkoolis õppisid. Üheskoos Kate`i pool, koos tema isa ja kasuvennaga veedetud idüllilised nädalalõpud lõppesid toega, mille saladust on tüdrukud endaga aastaid kaasas kandnud. Nüüd, kus mõned neist on juba lapsevanemad ja elus üht-teist saavutanud, ähvardab see saladus välja tulla. Üle paljude aastate saadakse Kate`i juures jälle kokku ja püütakse väljapääsu otsida. Enne aga on vaja selgusele jõuda, mis üldse toimus ja kas see, mida sõbrannad teadsid, oli ikka tõde või rikkus keegi kokkulepitud reeglit, et üksteisele ei ...

Pean ütlema, et raamatut „Mäng mõisa peale“ kätte võttes oli Kersti Kivirüüt minu jaoks tundmatu nimi.   Vikipeediast võib lugeda tema kui kirjaniku kohta järgmist: Kirjanikuna esindab Kersti Kivirüüt etnohorrori žanri. Tema teostes toimuvad sündmused peamiselt tänapäeval. Moodsasse olmereaalsusesse põimuvad müstilised olendid ja paranormaalsed nähtused. Lävepiir selle ja tolle ilma vahel on Kersti Kivirüüdi teostes hägustunud. Loomingulist ainest ammutab Kersti Kivirüüt eesti rahvaluulest ja kohapärimusest. Kõnealune teos oli siiski midagi muud ja paranormaalsed nähtused ning   etnohorror jäävad tema teistesse teostesse („Okultismiklubi“, „Kakukabel ja teisi tondijutte“, „Värav“). „Mäng mõisa peale“ viib meid hoopis 19.sajandi Tartusse, kus veedab „jõudeelu nautiva aadliku väsitavat logelemist täis argipävi“ ennast krahvina esitlev iirlane Sean O`Donnell. Endisel Corki tänavate varaste krahvil on usalduslikud suhted nii kohaliku põlisaadli kui mittesakslaste esindajate...

Henri Pick oli pitsameister ja nüüdseks juba surnud, kuid ühel päeval selgub, et ta on kirjutanud raamatu, kuigi keegi, kaasaarvatud pereliikmed, polnud kunagi näinud Henrit üldse midagi kirjutamas, isegi mitte lugemas. Aga käsikirjal seisab tema nimi ja raamatust saab menuk, ning inimeste elud hakkavad muutuma…   „Henri Picki müsteerium“ peaks südame soojaks tegema kõikidel raamatukoguhoidjatel, sest raamatus on selle elukutse esindajat kujutatud kui väga pühendunud ja suure südamega inimest. Henri Picki käsikiri leitaksegi ühest raamatukogust, kuhu on kokku kogutud käsikirjad, mida pole kunagi avaldatud.   Kas pitsameister tegelikult selle raamatu kirjutas, selgub lõpus ka, kuid sellel teekonnal on mitu tegelast jõudnud selgusele kas oma minevikus või olevikus ja nii mõnelegi terendab hoopis uus algus. Raamatu on välja andnud kirjastus Tänapäev 2017.a

Mõlemad raamatud, nii „Orb X“ kui selle järg „Mees eikuskilt“ olid nii põnevad ning peategelasest palgamõrvar nii sümpaatne, et raske oli nende lugemist mõne muu tegevuse vastu vahetada. Evan Smoak valiti poisikesena lastekodust ja kasvatati  üles „orbude programmis“. Temast sai külmavereline ja professionaalne palgamõrvar Orb X, kes algselt vabastas maailma „pahadest“ riigi tellimusel, hiljem aga, et mitte lasta oma oskustel kaotsi minna, hakkas osutama nö teenust neile, kes seda tõesti vajasid. Iga abisaaja pidi lihtsalt tema telefoninumbri järgmisele abivajajale edasi andma. Kogu tema tegevus oli üksikasjalikult ülima täpsusega läbi mõeldud ning turvatud ja kuigi mitte kõik ei läinud alati nii, nagu ta oleks soovinud, tuli ta eluga (kuigi mitte alati tervisega) välja ka kõige uskumatumatest olukordadest. Ometi oli temalgi igatsus lihtsate inimlike väärtuse järele nagu perekond, keda ta oma olemasoluga ohtu ei peaks seadma. Kuid sellest karussellilt maha hüppamine ei ol...

Jaapani vana etikett näeb ette, et keisri poole pöördutakse "jahmatuse ja värinatega". Jahmatuse ja värinaga tuleb Amèliel teoase lõpus oma ülemuse ees seistes tunnistada, et ta on puudega ja ei ole mitte millekski võimeline, lohutuseks tolle innukas lootus, et prügiveofirmas saaks ta tööd küll. Noore belgia neiu, kes küll oli sündinud ja lapsepõlve veetnud Jaapanis, suurimaks sooviks oli töötada üks aasta Jaapani ettevõttes. Aga juba esimesest päevast alates läks kõik valesti. Lõpuks oli ettevõtte seisukohalt kõige ohutum tõlgina tööle asunud neiul üldse mitte midagi teha lasta, sest iga süütumgi tegevus põhjustas katastroofi. Asi ei olnud tegelikult selles, et noor õpetajaharidusega Amèlie oleks tõesti olnud loll ja saamatu. Ta sai mängleva kergusega hakkama suurepärase "sajandi aruande" koostamisega belgia väherasvase või kohta, olgugi, et see loomulikult vallandas ettevõttes kohutava tragöödia. Võib-olla oleks Amèlia jäänudki enda poolt välja mõeldud tööüle...

2008. aasta Rootsi parimaks krimiromaaniks tunnistatud raamat on põnev algusest lõpuni. Raske on öelda, kas peategelane on Angerjatipu härrastemaja Ölandi saarel või selle elanikud. Või hoopis saar ise, kus talviti möllavad lumetormid on aegade jooksul mõjutanud nii maja kui inimeste elusid ja saatuseid. Toimuvad ka kuriteod, kuid õnneks ei kirjeldata neid viimase aja põhjamaade krimiromaanidele omasel väga võikal moel. Ometigi hoiavad pingeid üleval nii kamp suvilarüüstajaid, Angerjatipu härrastemaja perenaise Katrine salapärane surm kui kõhedust tekitavad kummituslood selles vanas, paljude tragöödiate tunnistajaks olnud majas. Ja saatuslik lumetorm ei jää ka tulemata... Ajakirjade Kirjastus 2015

Kallis ema ja isa!!! Me tahame koju. /…/ Me magame kehvasti. /…/ Siin on igav ilma teieta. Söögid on pahad. /…/ Pühapäeval tuleme teiega koju. Oleme kurvad. Ma olen nutnud. Sellise kirja saatis Ivar Heinmaa oma vanematele suvelaagrist, kui ta oli 10-aastane. 16 aastat hiljem, 1991. a jaanuaris, on ta Riias. Tänavalt kuuldud tulistamine on talle signaaliks, et tuleb välja tormata ja see kõik oma kaamerasse püüda. Maailmas on vähe kriisi- ja sõjakoldeid, mille keskel ta oma kaameraga seisnud pole. Selle tunnistuseks on rikkalik pildimaterjal raamatus. Ja pildil on ikka inimene. Inimene keset sõjakoledust. Aga on ka palju värvikaid kohtumisi, ja uskumatuid pääsemisi. Kui ma õieti mäletan, siis ühes raadiointervjuus ütles Ivar, et üks tema poegadest teadis pikka aega, et isa töötab tal lennujaamas. Mõnda aega kodus viibides, muutub ta rahutuks. Tema abikaasa Siiri teadis, kellega abiellub, juba siis, kui registreerimispabereid sisse viiest uuris Ivar, kas on ka selline võimalus,...

Belgia kirjaniku Amélie Nothombi raamatu pealkiri "Sinihabe" ei ole juhuslik kokkusattumus Perrault` samanimelise muinasjutu pealkirjaga. Ka selles raamatus on olemas  rikas ja kummaline majaisand, kelle juures juba kaheksa naist salapäraselt ära kadunud on. See kõik ei heiduta aga südikat Saturnine'i, kelle jaoks ihaldusväärne elamispind ainult 500 € eest  kuus kaalub üles kõik hirmuäratavad kahtlused. Raamatus on olemas kõik see, mis haarab lugejat ja ei luba ennast enne käest panna, kui ootamatu lõpplahendus on käes. Eriti nauditavad ja säravad on dialoogid noore, julge ja haritud naise ning ääretult erudeeritud, andeka, kuid üksjagu kummalise hispaanlasest majaperemehe vahel nende ühiste suud-vett-jooksma-ajavatel söömaaegadel uhkes Pariisi villas.  Amélie Nothomb on tänapäeval üks hinnatumaid belgia kirjanikke, kellel on eesti keeles ilmunud veel kolm raamatut:  "Jumala lapsepõlv", "Jahmatus ja värinad", "Armastuse sõda".   Raa...

Sulev Olli luuleraamat käib läbi meie rahvakalendri tähtpäevad, ehk nagu autor ise ütleb: "Võtsin rahvakalendrist mõned tähtpäevad ja kirjutasin neist luuletused. Need said otsekui päevakohvri sangad, millest hea kinni haarata, et kandam koju viia" . Raamatus on nii lõbusat mõtte- kui sõnamängu: Mina ei tea tuhkapäevast Üldse mitte tuhkagi. Kaduda ta oleks võinud Nagu tina tuhkagi Vanarahvale omast tarkust: Kui sa omaenda vagu Kündnud oled omajagu, Tulevad ka teised jaole… Hingeminevalt ilusaid võrdlusi ja kujundeid:   Hüüan sind aastalind, Lenda ja loo Meie ööd kõik päevade sillaks! Lisaks mõnusale lugemisele leiab sealt kindla peale mõne sobiva luuletuse tähtpäevaks sõbrale, kolleegile, muidu tublile inimesele ja muidugi ka oluliseks päevaks meie rahvakalendri aastaringis :) Kiigun läbi suveõhtu, Kiigun läbi päeva. Kõrgele kes kiiguvad, Need kaugele sealt näevad. Urmas Viigi poolt kaunilt kujundatud raamatu andis välja Tea kirjastus. Soovitab Lea

Serge Brussolo "Talvehirmud" on ilmunud Eesti Raamatu Mirabilia sarjas. Siiski pole tegemist päris tüüpilise laip- juurdlus kriminulliga. Mis aga ei tähenda, et pinged poleks üleval ja seda pea kogu tegevuse jooksul. Peategelaseks on 12-aastane Julien, kes peale viite pansionis veedetud aastat naaseb tagasi oma koju koos emaga, keda ta pole kõik need aastad näinud. Vahepeal alanud II maailmasõda on kõigi elud aga segi paisanud ja endine uhke häärber, kust poiss koos emaga enne sõda lahkus, pole kaugeltki enam sama koht. Läheduses varitsev oht miinivälja ja häärberi pööningul uinunud pommi näol muutub üha tähtsusetumaks küsimuste kõrval nagu: miks lahkus tema ema omal ajal kodust, mida ta kõik need aastad tegi, mis osa oli selles kõiges vahepeal väidetavalt enesetapu sooritanud vanaisal, salapärastel asjaoludel õnnetult hukka saanud isal. Naabripoisi kahemõttelised vihjed ja metsas elava ühekäelise skulptori mälestused ainult suurendavad kahtlusi ja mõistatuste sasipund...

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head... Neid ridu lugedes meenub paljudele kindlasti midagi. Nagu ka neid:   Ammu tahaks magada. Öö ei lase magada. Pimeduse kardinad küll tõmmatud on ette... Või neid: Isa tuli koju – isa käed on külmad. Isa tuli koju – isa ja ta hing. Isa tuli koju – ja ta kurvad silmad. Isa tuli koju – ja ta suitsuving... Üks, mis kindlasti nende sõnade taustal peas helisema hakkab, on üks tuttav viisijupike. Ja kõigil neil on sama autor – Mait Vaik. "Kõigil on alati õigus" on Mait Vaigu esmakogu, mis sisaldab luuletusi aastaist 1988-2012. "Vennaskonna, Sõpruse Puiestee ja teiste klassikute austajad ei tohi Vaigu raamatust mööda vaadata. Raamatus avaldatud tekste on bändidest kasutanud Metro Luminal, Vennaskond, Kosmikud, The Tuberkuloited, Unenäopüüdjad ja Sõpruse Puiestee. Kuidas eristada lauluteksti ja luuletust, ei tasu siinkohal lahkama hakata. Igatahes on Vaik juba ammu enne oma raamatu ilmumist olnud autor, kel...

Raamatut lugema ajendas mind teles jooksev seriaal "Borgiad". Ajaloo huvilisena tekib mul selliseid filme vaadates ikka küsimus, kui palju on seal ajaloolist tõde? Mis paavsti kaunist tütrest edasi sai? Neile küsimustele saab üsna ammendavad vastused seesamusest raamatust. Ainuüksi Lucrezia päritolu - paavsti tütar - oli mõneti skandaalne ja pakub siiamaani biograafidele suurepärast ainet. Lisaks veel kuulumine kurikuulsate Borgiate hulka, tegi temast renessansiaja ühe olulisema naise. Paraku ka mänguasja meest poliitilises maailmas ja andis ainest lõpututeks kuulujuttudeks ja laimuks. Käesolev biograafia käib tõelise Lucrezia jälgedes, sest on palju kaasaegseid, kes olid tihedalt seotud nii tema, kui ka tema isa ja vendadega ning kelle märkmed ja kirjad on märksa usaldusväärsemad, kui nende vaenlaste omad. Muuhulgas on kasutatud paavsti tseremooniameistri Johann Burchardi päevikut, kus tema kaine ja asjalik kirjeldus paavsti õukonnas aset leidnud sündmustest lükkab üm...

Rootsi kirjaniku Stig Claessoni 1980. a ilmunud raamat on jutustus väärtustest, vananemisest ja elust maal, õigemini sellest, kuidas elu maalt kadunud on. Ühe metsa sees elavad kolm seitsekümnendates aastates vanameest ja üks vanaproua. Nad on "vabad mehed", nad on "oma töö teinud" ja nüüd on neil "vaba aja probleem". Ütlevad nad seda küll naljaga pooleks, kuid tegelikult on asi tõsine. Väljavaade elada 102-aastaseks, nagu Yngve Frej, ehk veel 30 aastat, lausa hirmutab neid. Autor maalib ildüllilise pildi suvisest Rootsimaast ühes mahajäetud maakohast metsade sees, kuhu isegi buss enam käi. Tihti mainitakse sõna "vaikus". Kuid ühel päeval, paneb kingsepp Gustafsson, kes oli oma töö teinud, tee äärde viida, mis peaks juhatama nende talukohani. Suutmata otsustada, kas kirjutada sinna talu ametlik nimi või see, mille järgi seda tegelikult teatakse, kirjutab ta sinna hoopis "muistis", sest just muististena nad ennast seal tunnevad. Ja ...

Imeline Teadus / Tarkade Klubi on tõeliselt rikkaliku pildimaterjaliga põnev ajakiri väga erinevate huvidega lugejatele. Ajakirja kodulehel iseloomustatakse seda kui Põhjamaade kõige menukamat, kõige autoriteetsemat, kõige arusaadavamat ja kõige kvaliteetsemalt illustreeritud populaarteaduslikku ajakirja, mis ilmub lisaks Eestile veel 13 riigis. Ajakiri ilmub Eesti alles veidi üle aasta ja sel sügisel liitus ta teise populaartedusliku ajakirjaga Tarkade Klubi. Olles ise juba pool aastat ajakirja tellija, julgen kinnitada, et tegemist on tõepoolest väärt lugemisvaraga. Midagi leiavad enda jaoks nii looduse, tehnika, kosmose kui meditsiinihuvilised. Ei maksa heituda neil, kellel ei puutu näppu värskelt ilmuma hakanud ajakiri Imeline Ajalugu, sest ajalooteemalised artiklid ei ole Imelisest Teadusest kuhugi kadunud. Igas numbris on paar-kolm pikemat teemakäsitlust vaheldumisi lühemate lugudega, värvikaid fototabamusi ja huvipakkuvaid fakte. Lugeja viiakse kurssi viimase aja leiutiste...

Tartu, Fantaasia 2010 See on 500 lehekülge puhast põnevust. Näpuotsaga müstikat, kuid mitte nii palju, et asi liiga ulmeks kätte läheks. Tegemist küll Eesti oma autoriga, kuid raamatu tegevus on viidud Ameerikasse ühte paarisaja aasta eest eimillestki äkki tekkinud väikelinna nimega Trackhill. Peategelane Hank Horler, kuuldes oma vanaisa haigusest, naaseb üle paljude aastate kodulinna. Juba samal õhtul saab ta aru, et pole sinna just väga oodatud ja mida aeg edasi, seda rohkem on tal põhjust umbusaldada ka esmapilgul sõbralikke linnakodanikke. Aastate jooksul kõnnumaal omandatud virtuoossed tulirelvade käsitlemise oskused aitavad teda välja nii mõnestki tema jaoks muidu saatuslikuks saavast olukorrast. Kadunud vanaisast järele jäänud manuskriptidest rulluvad lahti aga mitmesaja aasta tagused traaglised ja salapärased sündmused ning Hanki kõnnumaal omandatud hüüdnimi Armageddon saab kodulinnas hoopis uue tähenduse. Vaenlased, kellega Armageddonil tuleb silmitsi seista, on saj...

Tallinn, Varrak 2010 Indrek Hargla kriminaalromaanid vanast Tallinnast viivad meid aega, kus kurjategijad võeti vahele sõrmejälgede võtmiseta ning õigel ajal õiges kohas olles. Muidugi läheb vaja ka hallide ajurakkude tööd, et mosaiigikillud õigetesse kohtadesse paigutuks, kuid selleks näib tublil apteekrihärral sünnipärast taibukust jätkuvat. peale ei tulnud veel keegi, rääkimata DNA-st või Interpoli abist. Ometi leiavad ka seal lahenduse kõige salapärasemad ja võikamad kuritööd, mis kohati ulatuvad aastakümnete ja kaugete maade taha. Ja selleks annab oma panuse nutikas apteeker Rataskaevu tänavalt Melchior Wakenstede. Teeb ta seda agatha-christie-liku tarmukusega lahtiste silmadega ringi käies, linnarahvaga juttu. Tegevus viib meid 15. sajandi alguse Tallinnasse, mis on väike, kuid õitsev ja arenev hansalinn täis äri, jumalakartlikkust, oma hinge eest hoolitsemist, kirge, armastust ja vihkamist. Mõlemad raamatud on haaravalt põnevad ja kuritööd on neis looritatud paraja...

Raamatu autor Pärnumaalt pärit Mara Maret Aronovich (1945) elab Ameerikas, kuhu ta jõudis Eestist Itaalia pagulaslaagri kaudu aastal 1982. Meil on temalt ilmunud 3 raamatut: "Õnnega koos" (1999), "Tagasikäiguga edasi" (2006) ja "Valge kassi maja" (2010). Raamatu peategelane Laura on lapsepõlves vanematega Ameerikasse elama asunud. Nüüd, kahekümnendates eluaastates tundub aga elu olevat ummikusse jooksnud: õpingud ei vasta tema vajadustele ja ootustele, mistõttu ei suuda ta leida oma kohta elus ning armastatu jätab teda päevapealt maha ilma selgitusteta või õigemini väga segaste selgitustega. Nii otsustab neiu oma elus uue lehekülje pöörata ja teha seda Eestis, oma lapsepõlvemaal. Elu- ja töökoha leidmine läheb siin libedalt, isegi liiga libedalt. Kohe tekivad ka uued tutvused nii pereringist kui väljaspoolt. Sümpaatse tüübi Pärdiga ajalehe toimetusest tekib kohe hea klapp ja viimane kaasab ta oma kriminaalse taustaga uurimistesse. Bussiga tööle ja k...