Lugemispäevik

Kuninganna koerad leiavad Westminsteri linnaosa rändraamatukogu. Kuninganna laenutab viisakusest ühe raamatu. Ja ta hakkab lugema, tõeliselt lugema. Üks raamat viib teiseni ja nii see jätkub. Lugemine on väga tore, aga igapäevane rutiin segab ja võtab kallihinnalist aega. Katkend raamatust: "Need rännakud õnnestusid nüüd mingis mõttes isegi paremini kui varem, kuna isik, kelle ümber see kõik keerles, ei tõstnud üldiselt nina raamatust. Ta istus Buckinghami palee ees autosse ja väljus Windsoris, ilma et oleks korrakski lahkunud kapten Crouchbacki ja Kreeka evakueerimise juurest. Ta lendas õnnelikult Sotimaale Tristam Shandy seltskonnas, ja kui ta temast tüdis, oli Trollope tal alati käeulatuses. Tänu neile oli ta nüüd leplik ja vähenõudlik reisija. Tõsi, ta ei olnud nüüd alati enam nii täpne kui varem ja õues võis üsna sageli näha varikatuse all ootavat autot, tagaistmel üha pahuramaks muutuv hertsog. Kui aga kuninganna lõpuks kiirustades autosse istus, ei olnud ta iialgi ...

Eesti Ajalehed 2010 Pealkiri ütleb täpselt ära, millise raamatuga on antud juhul tegemist. Näiteks mõned pealkirjad: Arglik rahvas; Joomahaigete maa; Eesti mainest jne... Raamatu tagakaanel on kirjas: Tõnn Sarv ei ole tavaline eestlane. Võib-olla varem oli, aga pärast seda kui ta Taimaale elama sattus, näeb ta Eesti elu mõnevõrra teistmoodi. Kaugelt Taimaalt, kus - nagu ta ise tunnistab – inimesed suure osa ajast ei teegi suurt midagi, vaid tunnevad elust rõõmu, paistab eestlaste pidev sagimine-trügimine, materialismikultusele orienteeritus hoopis teistmoodi. Autor peaks teadma, mida ta räägib, sest on elu vaadanud mitme nurga alt. Ta on olnud õpetaja, Muinsuskaitseliikumise aktivist ja avaliku elu tegelane, raamatukaupmees, ärimees... Lõpuks eemalseisja eluviis Taimaal. Midagi head siinsest elust tal kirjutada ei ole. Paljud suhtumised, millega ise harjunud oleme, on tegelikult veidrad. Mõnikord ei tee paha elule laiemalt vaadata, mitte ainult enda kitsa mätta otsas püsida....

"Poisi lugu" on Petrone kirjastuse avaraamat sarjast "Lapsepõlvelood". Kreisiraadio, Miljonimäng, Tõehetk ning Kahvel – just nende järgi teatakse Hannest Võrnot, inimestele on ta meelde jäänud kui saatejuht ning väga hea humorist, kuid kui paljud teavad, et ta on käinud Tartus Kunstikoolis või millised olid tema lapsepõlve unistused ning kas elu on läinud nii nagu ta soovis. See elolooraamat ei pajata pikantseid seiku kaasajast, vaid kirjeldab just lapsepõlve. Umbisikuline vorm annab raamatule oma võlu. Õhustik on lihtne ja vaba. Väljavõte Epp Petrone blogist: "Sest muidugi on seal sees ajastu, tema kui kunstniku puhul väljendub see ajastu paljuski visuaalsetes detailides, mida ta jutu käigus mainib, aga samas loob ta ka 70ndate-80ndate õhustiku. Aga ta loob ka elavad usutavad karakterid. Ja ta on olnud isiklik, aga seda väga, kuidas öelda, kirjanduslikul kombel." Rakvere kandi inimesed võiksid seda raamatut lugeda sellepärast, et Hanne...