Lugemispäevik

Raamatu peategelaseks on soomlanna Johanna, kes tänu oma vanaemale oskab saksa keelt, sealhulgas ka sütterlini kirjaviisi, millest paljudki kuulnud ei ole. Ta elatub kirjutamisest, kuid mitte just edukalt – ta elab kehvas üürikorteris, sõidab lagunenud autoga ning on mitmele poole võlgu. Johanna kooliaegne sõbranna teeb koos oma sõjakraamiga äritseva kaasaga Johannale ettepaneku kirjutada „edasi“ Eva Brauni päevikut, millest on säilinud vaid mõned leheküljed. Lootuses rikkaks saada alustab Johanna tööd. Mida enam ta kirjutades Evaks kehastub, seda rohkem hägustuvadki piirid. Kas Johanna on Eva? Kas Eva on Johanna? Lihtsamaks ei tee olukorda seegi, et innukas kollektsionäär Carl ei ole huvitatud mitte ainult päevikutest, vaid ka Johannast. Või hoopis Evast?   Jari Järvelält on eesti keeles ilmunud ka raamatud „Kahele poole koske“, millest blogis on olnud juttu siin ning Aino Aalto elulool põhinev romaan „Aino A“.

Tõlkeraamatutest osutusid sedakorda lemmikuteks ajaloolised romaanid. Samuti on köitvat lugemist leitud Põhjamaade kirjandusest. Esikoha on hõivanud Soome kirjaniku romaan “Ääremaa”, millest Maaja ja Reet sisuka ülevaate annavad. Terhi Kokkonen „Ääremaa” Maajale meeldis Soome kirjaniku romaan: Soome laulja ja kolumnist Terhi Kokkonen on kirjutanud toksilisest paarisuhtest, mis lõppeb hävinguga mõlemale osapoolele. Suhe on olnud vägivaldne pikemat aega, ei aita paariteraapia ega tuttavate nõuanded. Mees varjab ennast väljaspool kodu meeldiva fassaadi taha, jättes mulje, et kannatab ebastabiilse femme fatale pärast. Terapeut süüdistab naist mehe lämmatamises ja kohitsemises – nurkaaetuna polevatki mehel muud võimalust kui rünnata. Naine on segaduses, et keegi teda ei mõista ja püüab abielu parandada, nõustudes reisima Lapimaale virmalisi vaatama. Reis osutub katastroofiks, sest pinged saavutavad mehe egoistliku käitumise tõttu haripunkti. Kahtlase autoavarii põhjusi uurides saabub selgus...

Kõigepealt nägin režissöör Peter Farrelly filmi “Roheline raamat”, mis on võitnud parima filmi, parima originaalstsenaariumi ja parima meesnäitleja Oscari. Film räägib maailmakuulsast mustanahalisest ameerika pianistist Don Shirley`st ja tema triost. Don Shirley nimetas oma triot “american music” trioks, leiutades oma stiili, kus olid segunenud nii jazz, blues, klassikaline muusika kui ka spirituaalne muusika ja pop. Filmis on Shirley trios tegutsev tšellomängija Oleg ning alles hiljem sain teada, et muusiku prototüüp on eestlasest tšellist Jüri Täht. Jüri Tähega filmitegijad kontakti ei otsinud ja tema sai filmi näha ja hinnata juba valmiskujul. Kuna teisi muusikuid enam elus ei ole, ei tulnud filmitegijad ilmselt selle pealegi, et 1930. aastal sündinud Jüri Tähte esilinastusele saaks kutsuda. Mees väidab, et päris kindlasti ei ole see dokumentaalfilm ning ekraanil näeb mõndagi, mida päriselus ei juhtunud. Võib- olla sai just “Roheline raamat” ajendiks, miks vanahärra otsustas...

Kuigi pealkirja järgi võiks arvata, et tegu on spordiraamatuga, siis pigem on see ajalooraamat, sest sport on vaid üks teemadest, mida kuueteistkümne augustipäeva ajal luubi alla võetakse. Berliinis toimuvate XI suveolümpiamängude ajaks on kogu maailma pilgud Saksamaa pealinnal ja natsionaalsotsialistlik partei soovib näidata, et tegemist on tõelise kosmopoliitilise metropoliga ning Saksamaa on tegelikult rahumeelne riik. Kõik, mis vähegi väliselt ilusat pilti rikkuda võiks, on peidetud:  näiteks mustlased on linnast välja kolitud, ajakirjandusele on antud selged käsud, kuidas teemasid käsitleda jne. Raamatus põimuvad väga erinevate inimestele lood, olgu nad siis tavainimesed või kuulsused, sportlased, poliitikud või kunstiinimesed, kurjategijad või ohvrid.  Kirjelduste ja meenutuste (näiteks päevikukatkete) vahele on pikitud ka riikliku ilmateenistuse ilmaennustused, valitsuse pressikonverentsil antud igapäevased juhised, Berliini riikliku politseijaoskonna päevateated. ...

Ei saa lubada, et tegemist on meeldiva lugemismaterjaliga. Huvitava küll, aga mitte meeldivaga. Raamatu autor avastas erinevates arhiivides säilinud dokumente ja toimikuid uurides, et itta saadetud saksa naistel oli üsna suur osa natsirežiimil toimepandud kuritegude juures ning ta hakkas leitud juhtnööre lähemalt uurima. Saksa naisi värvati Ukrainasse, Poola, Valgevenesse ja Baltimaadesse. Naistele oli see hea võimalus eneseteostuseks ja karjääriks, enam nad ei pidanud leppima vaid koduperenaise rolliga. Paljud noored saksa naised (medõed, sekretärid, õpetajad, abikaasad) töötasid holokausti masinavärgi sees ja olid tunnistajaks erinevatele õudustele. Kuid tihti nad ei olnud pelgalt tunnistajaks, vaid aitasid genotsiidi ka läbi viia. „Kuidas saab naine nii käituda? Et näiliselt emalik, hoolitsev olevus lohutab ühel hetkel õrnalt ja järgmisel hetkel vigastab või isegi tapab, oli ja on üks kõige segadusttekitavamaid külgi naiste käitumises selle sõja ajaloos.“ Raamatus on kirjeldatud...

Suurte õnnetuste ja sõdade puhul kiputakse ikka küsima, kes on süüdi – nii võiks ka küsida, kes on süüdi Esimese maailmasõja puhkemises? Kas ja milline süü on kolmel nõol, kes viisid maailma sõtta? Kuivõrd suur roll sõja puhkemisel oli nende kolme mehe iseloomul, kasvatusel ja isiklikel tõekspidamistel? See perekonnalugu algab kerges meeleolus, kuid lõpeb Esimese maailmasõja sünguses. Ja päris viimase lootushetkeni enne sõja vallapuhkemist läbib seda lugu küsimus sellest, millisel määral nemad – kuningas George V-st, keiser Wilhelm II-st ja tsaar Nikolai I-st – mehed, kes kolmekesi valitsesid poolt maailma, omaenda isiksuste ja omavaheliste suhete kaudu andsid panuse poliitilistesse arengutesse ja ebaõnnestumistesse, mis lõpuks tegid selle sõja möödapääsmatuks. Kuningas, keiser ja tsaar olid kohtunud tihti juba alates lapsepõlvest: perekondlikel puhkustel, sünnipäevadel, pulmades ja matustel. Hiljem käisid nad üksteise kroonimispidustustel, mereväeparaadidel, alati saatjateks hu...

Eesti reisikirjade elav klassik Olev Remsu sõidab jalgrattaga mööda Müncheni tänavaid, pedaalib läbi ajaloo ja kohtub paljude värvikate tegelastega,, teise hulfas Hitleri ja Dostojevskiga.  Isari jõe orus asuv München on suuruselt Saksamaa kolmas linn. Ta on natsionaalsotsialismi sünnilinn ja Hitleri lemmiklinn. Paradoks, et läbikukkunud kunstnik Hitler ristis Müncheni ka Saksa kunstipealinnaks. Remsul on Münchenis kaasas Rainer Sarneti film Dostojevski "Idioot", mida ta vaatab ja arvustust kirjutab. Dostojevski alustas "Idioodi" kirjutamist Saksamaal ja lõpetas Itaalias.  Dostojevski oskas saksa keelt, ta õppis seda ohvitseride koolis ja hiljem tõlkis vene keelde maailmakirjanduse tähtteoseid.Hitler ei osanud ühtegi keelt peale saksa keele. Nooruses tegeles ta kunstiga, laiskles ja kulutas parasiidina ema ja tädide raha. Kuigi Hitler ja Dostojevski (1821-1881) elasid erineval ajal, leiab Remsu paralleele ja ühiseid jooni Hitleril ja tema kaasaegsetel nin...