Lugemispäevik

  Rambo teab, et ta on teistsugune. Ta pole lihtsalt üks neist lastest, kes kergelt teiste hulka sulanduvad – ta on see rosin saias, mis alati silma paistab. Ta on kasvanud koos depressioonis emaga, kelle jaoks elu on liiga raske, et pojaga päriselt tegeleda. Koolis pole tal sõpru, aga vähemalt on seal midagi kindlat – soe lõunasöök, mingigi rutiin ja teraapiaseansid, mis on aidanud tal iseendaga hakkama saada. Siis algab suvevaheaeg. Terve suvi täielikus vabaduses kõlab ju hästi? Aga kui su elu tähendab üksindust, tühja külmkappi ja liiga palju aega oma mõtetega, siis pole see vabadus, vaid lõks. Ja siis viib ema ta elukaaslase Roti vanemate suvekodusse. Rambo arvab, et see on lihtsalt järjekordne suvi, järjekordne mees, järjekordne pettumus. Aga ta eksib. See suvi toob ta ellu inimesi, kes ei taha teda muuta, vaid lihtsalt märkavad teda. Kes näitavad talle, et kuuluvus ei tähenda sulandumist, see tähendab, et keegi hoolib. Raamat „Rambo“ on siiras ja südamlik lugu kasvamisest, ük...

Romaani tegevus toimub 1931. aastal Soome külas, kus Elena koos abikaasaga kirstutöökoda peab. Oma panuse sellesse ettevõttesse annab ka Elena ummamuudu ämm. Elena elu kulgeb üsna igavas ning rutiinses rütmis ning tulevik näib perspektiivitu, kuna peale kahte nurisünnitust kahtleb ta lapsesaamise võimaluses. Kõik muutub, kui kirstu tuleb tellima pealinnast üks omapärane naine. Tekib armukolmnurk ning järgnev on juba lugu keelatud armastusest. Romaani kõrvaltegelasest, ämmast, kes enda minevikule mõeldes minia poole hoiab ning tema valikuid heaks kiidab, saab loos oluline niiditõmbaja ja edasiste sündmuste mõjutaja. Kogu sündmustik võib näida kohati üsna klišeelik, kuid ajastut arvestades mõjub vägagi tõepäraselt. Romaan on hoogsalt kirja pandud ning lugedes ei arvakski, et tegemist on autori debüütteosega. Tegelaskujud on värvikad ning seetõttu võib loota, et keegi võtab selle teose põhjal ka filmi teha. Peep Ehasalu kirjutab Sirbis: “Enamikus riikides, sh Eestis, oli karistatav ainult...

Romaani minajutustajaks on üks tavaline Soome poiss, kelle kaks vanaema elavad ühes väikeses Lääne-Soome linnas. Siiski tundub, et vanaemade Aino ja Sofia vahel laiub justkui ületamatu ookean, mille põhjuseks on enam kui poole sajandi tagused sündmused. Aino ja Sofia lapsepõlves toimunud kodusõjas oli ühe pere punaste, teise pere valgete poolel. Hoolimata paljudest möödunud aastatest ei ole haavad nende südametes paranenud. Nii kuulebki poiss memmedelt lugusid nende lapsepõlvest – surmast ja hirmust, armastusest ja vihkamisest. „Memm oli mässu ajal minust natukene vanem. Tal oli väike õde, kelle patsi otsa olevat pandud kuljus, et ta ära ei kaoks. Õed vaatasid käsikäes aknast, kuidas kaks naabrit viidi keldri seina äärde mahalaskmisele. Põmm, põmm, põmm, põmm, põmm, põmm. Väikese õe kuljus kilksatas iga lasuga. Memm ei olnud sel ajal memm, vaid väike tüdruk nimega Aino. Surnukehad jäeti külma kätte mustuma nagu kartulid.“ „Sofia pilgutas silmi ja pigistas huuled kokku, kikkhabe m...

  Tommi Kinnunenilt on eesti keeles ilmunud mitu Soome ajalugu käsitlevaid romaani, näiteks  „Nelja tee rist“ ja „Peräküla“, lisaks leidub meie kogudes ka soomekeelne romaan „Lopotti“. Rännakuromaani „Ei öelnud, et kahetseb“ tegevus leiab aset vahetult peale Teise maailmasõja lõppu, mil Norrast taanduvatest Saksa vägedest jäävad maha sakslaste teenistuses olnud tsiviilisikud, sealhulgas soomlannad. Nii transporditaksegi ühel päeval soomlannadest raamatu peategelased peale lühikest vangilaagris veedetud aega Norra-Soome piirile ning neile näidatakse ette suund kodumaale. Nii algab sadu kilomeetreid pikk jalgsirännak kodu poole läbi inimtühja kõnnumaa. Rännak läbi ilusa, kuid karmi ja ohtliku Põhja-Soome maastiku on raske: toitu napib, riided   ja jalatsid on selliseks teekonnaks ebasobivad ning teele peidetud miinid on eluohtlikud. Kuid lisaks raskele teekonnale rõhub naisi ka teadmatus, sest keegi ei tea, kes või mis neid täpselt ees ootab. Ühel raamatu peategelast...

 Alvar Aalto nimi on tuntud paljudele eestlastele – ta oli silmapaistev Soome arhitekt, kelle panus modernismi oli märkimisväärne. Aalto disainitud mööbel (näiteks kolme jalaga Aalto taburet ja Paimio tool, mis on ka pildil) ning tema klaasikunst (näiteks Savoy vaas) on kuulsad üle maailma. Teenimatult vähem tuntud on aga Alvar Aalto abikaasa, Aino Marsio-Aalto. Teda küll mainitakse Alvar Aaltot puudutavates raamatutes ja artiklites, kuid tihti pole piisavalt tähtsustatud tema rolli Alvar Aalto loomingus. Aino Aalto oli ka ise arhitekt, kes kavandas eelkõige klaasesemeid, mööblit, valgusteid ja tekstiile. 1932. aastal kavandatud klaasisari Bölgeblick (pildil) võitis 1936. aasta Milano triennaalil kuldmedali. Raamatus „Armastan sinus inimest“ räägib Heikki  Aalto-Alanen perearhiivist pärit materjalide põhjal oma vanavanemate loo ning toob väärikalt esile ka Aino panuse ja rolli. Aino ja Alvar Aalto loos põimusid armastus, loovus ja töö. Antud raamat jutustabki suuresti läbi a...

Enne kannatus katkeb, kui katkeb kord Karjala kannas, enne ununeb õuka, kui Petseri pettuse jant. Läevad tunnid ja päevad ja kuud, aga rahu ei anna, et üks naaber võib olla nii kuradi… Niimoodi, ansambel Justament laulusõnadega juhatavad autorid sisse oma raamatu. Kohamõiste Karjala seostub paljudel Soomega. Kuid ajalootuultes toimunud sündmused on suurema osa sellest piirkonnast kandnud Venemaa osaks. Viktoria Tuulas töötas mitu aastat Peterburis Eesti peakonsulina ja seepärast oli neil koos abikaasa Tõnuga võimalus nende aastate jooksul läbi sõita ja tutvuda selle päris suurel maa-alal paikneva (Soome lahest kuni põhjas asuvate Solovetsi saarteni on 1000 km) alaga. Raamatus käsitletakse kogu ajaloolise Karjalana määratletud ala.  Karjala kannas on maakitsus Laadoga järve ja Soome lahe vahel ja selle strateegilise maatüki pärast alustas Venemaa Soome Vabariigi vastu sõja, mida tuntakse Talvesõjana ning veidi hiljem toimunud alade tagasivallutust ja ja seejärel jälle ...

Kaunite piltidega ja värvidega raamat. Peategelaseks on karu, kes on kurb, kuna talvel sajab ainult vihma ja ei ole enam lund ega jääd. Seetõttu otsustavad nad koos sõbra rebasega minna põhjamaale. Teel kaugele põhja ühineb nendega ka teisi lumest puudust tundvaid loomi, sealhulgas siil, kes leiab, et „ See aasta on magamiseks liiga soe. ” Lõpuks nad jõuavadki põhjamaale, kus kohtavad jäärebast ja teisi loomi ning on õnnelikud ja mängivad lumega. Karu on samuti rahul, kuid avaldab samas ka arvamust, et „ talv ei tähenda ainult lustimist. Mõnel meist on talve vaja, et ellu jääda ...”

Raamat räägib Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Islandi, Gröönimaa, Ahvenamaa ja Fääri saarte) inimestest, aga meie, eestlased, loeme ju end ka kuuluvaks põhjamaalaste hulka, ja selles raamatus tunneme ära ka iseendid. Väga paljus on sakslasest autori tähelepanekud nende maade inimestest ja elu-olust sarnased meie olemuse ja käitumisega. Aga samas on ka palju sellist, mida avastada. Tore, mõnus, humoorikas raamat.

Olen lugenud mitmeid Minu sarja raamatuid kaugematest maadest ja linnadest. Nüüd jäi pilk peale raamatule Minu Tallinn. See on raamat soomlannast, kes varateismelisena armus Eestisse ja elu kujunes nii, et ta on jäänudki Helsingi ja Tallinna vahet pendeldama. „Kalevitüdruk” kahe linna lõksus. 2003. aastal tutvus noor neiu Tartu Ülikooliga ja asus põhjalikumalt eesti keelt õppima. Koos keeleõpingutega tuli sügavam huvi eesti ühiskonna ja kultuuri vastu, armastus Eesti ja Tallinna vastu, armastus eestlaste vastu. Et keel selgeks saada ja mõista paremini rahvast, on parim viis õppida ja töötada sellel maal, nii otsustas ka Terhi Pääskylä. Autor jutustab Tallinna mägedest ja vanalinna käikudest, ilusatest majadest ja käänulistest tänavatest. Vanalinn on eksootika soomlaste jaoks -  Helsingis pole midagi sellist.  Laulupidudest, mis eriti hinge poevad ja pisaragi silma toovad. Muljet avaldas ka avastus, et autori perekonnanimi Pääskylä on väga sarnane linnaosa nimega P...

Pole juba ammu lugenud raamatut, mis sõna otseses mõttes naeruturtsatusi põhjustab.  Nii jabura idee põhjal, nagu rahvustransvestiitlus (kas selline sõna üldse on ametlikult olemas?!) annab head raamatut kirjutada, kuid ometigi on see Miika Nousiainenil oma debüütromaanis "Vaarikalaevukesepõgenik" õnnestunud. Raamatus on kuhjaga äratundmisrõõmu, kuna paljudel eestlastel on kindlasti isiklikke kokkupuuteid mõlema rahvusega. Peategelaseks on soome mees Mikko Virtanen, kes tunneb, et on sündinud valesse kodakondsusesse ning tahab hullupööra saada rootslaseks.  "Ma ei jaksa enam olla soome mees. Soome mees - kõige halvem võimalik sõimusõna. Eriti veel, kui sellel lisada sõna tüüpiline. Tüüpiline soome mees, just nimelt, see aus mees. Tegelikult nimetavad soome meest tunnustavalt ausaks või üldse kellekski üksnes need soome naised, kes on liialt inetud selleks, et endale välismaalasest meest leida". Tema armastus Rootsi vastu sai alguse vanematega tehtud laevareis...

Sari "Põhjamaade romaan" Romaan hõlmab ajavahemikku 1905-1944 ja annab ülevaate mitme põlvkonna elust Soomes. Tegemist on põhiliselt soomerootsi seltskonnaga, kes püüab sulanduda Soome ühiskonnas ja elus. Tähtis tegelane romaanis on kodusõda, mille mõjud ulatuvad kaugele ja ei anna hingerahu veel mitmele põlvkonnale. Julmad ja tapahimulised olid nii valged kui punased. "Kõik, nii valged kui punased, paistsid olevat ühtmoodi rusutud ja hirmul ja keegi ei teadnud, millega see kõik lõpeb." Tähtsal kohal romaanis on sport. Juttu on tennisest ja jalgpallist ning töölisklubide ja kodanlike klubide armutust vastasseisust. Kodusõja läbi teinud inimeste põlvkond on mures uue põlvkonna ideaalide või ideaalituse pärast. "Tempo oli palavikuline, linn püüdis üheainsa hoogsa luuatõmbega vana ja iganenu minema pühkida." Uusi ideaale oli raske leida. Inimesed ei olnud kunagi joonud ja prassinud nii palju kui nüüd ja lisaks haigutas seal põlvkondade vahel kuristi...