Lugemispäevik

Romaani minajutustajaks on üks tavaline Soome poiss, kelle kaks vanaema elavad ühes väikeses Lääne-Soome linnas. Siiski tundub, et vanaemade Aino ja Sofia vahel laiub justkui ületamatu ookean, mille põhjuseks on enam kui poole sajandi tagused sündmused. Aino ja Sofia lapsepõlves toimunud kodusõjas oli ühe pere punaste, teise pere valgete poolel. Hoolimata paljudest möödunud aastatest ei ole haavad nende südametes paranenud. Nii kuulebki poiss memmedelt lugusid nende lapsepõlvest – surmast ja hirmust, armastusest ja vihkamisest. „Memm oli mässu ajal minust natukene vanem. Tal oli väike õde, kelle patsi otsa olevat pandud kuljus, et ta ära ei kaoks. Õed vaatasid käsikäes aknast, kuidas kaks naabrit viidi keldri seina äärde mahalaskmisele. Põmm, põmm, põmm, põmm, põmm, põmm. Väikese õe kuljus kilksatas iga lasuga. Memm ei olnud sel ajal memm, vaid väike tüdruk nimega Aino. Surnukehad jäeti külma kätte mustuma nagu kartulid.“ „Sofia pilgutas silmi ja pigistas huuled kokku, kikkhabe m...

  Tommi Kinnunenilt on eesti keeles ilmunud mitu Soome ajalugu käsitlevaid romaani, näiteks  „Nelja tee rist“ ja „Peräküla“, lisaks leidub meie kogudes ka soomekeelne romaan „Lopotti“. Rännakuromaani „Ei öelnud, et kahetseb“ tegevus leiab aset vahetult peale Teise maailmasõja lõppu, mil Norrast taanduvatest Saksa vägedest jäävad maha sakslaste teenistuses olnud tsiviilisikud, sealhulgas soomlannad. Nii transporditaksegi ühel päeval soomlannadest raamatu peategelased peale lühikest vangilaagris veedetud aega Norra-Soome piirile ning neile näidatakse ette suund kodumaale. Nii algab sadu kilomeetreid pikk jalgsirännak kodu poole läbi inimtühja kõnnumaa. Rännak läbi ilusa, kuid karmi ja ohtliku Põhja-Soome maastiku on raske: toitu napib, riided   ja jalatsid on selliseks teekonnaks ebasobivad ning teele peidetud miinid on eluohtlikud. Kuid lisaks raskele teekonnale rõhub naisi ka teadmatus, sest keegi ei tea, kes või mis neid täpselt ees ootab. Ühel raamatu peategelast...

Tõlkeraamatutest osutusid sedakorda lemmikuteks: Ana Johns "Naine valges kimonos", Mary Beth Keane "Kui sa nüüd uuesti küsiksid" ja Kathryn Nicolai “Lammaste lugemise asemel. Unejutud täiskasvanutele”.  Ana Johns "Naine valges kimonos" Iivi lugemissoovitus: Tegemist on tõsielust inspireeritud kaasahaarava jutustusega. Sureva isa eest hoolitsev Tori Kovač leiab kirja, millest selgub, et isa on olnud enne Tori emaga kohtumist abielus jaapanlannaga. Tori otsustab ette võtta pika teekonna Jaapanisse, et teada saada, mis juhtus isa eelmise perega. Reisi tulemusena tutvub ta Naokoga ja saab selgeks see, et armastus ei suuda võita siiski kõiki takistusi, eriti kui tegemist väljakujunenud jaapani tavadega. Abielu gaijiniga viiks perekonna häbisse ja seda ei saa lubada. Vaatamata kõigele saab abielu siiski teoks, aga kuna sõjaolukord kestab, on värske abikaasa sunnitud peagi taas lahkuma, jättes lapseootel nooriku üksi. Sõda lõppeb aga abikaasa ei naase... Kaasa...

Nagu elus sageli, viib üks asi teiseni ja väga lihtne on see juhtuma raamatute lugemisel. Nimelt otsustasin üsna hiljuti uuesti läbi lugeda Aleksis Kivi “Seitse venda”. Seda lugedes lummas mind põhjamaine kargus nii Soome looduses kui soomlase mõtetes, mis ju päris võõras pole meile, eestlastelegi, kuid ühtlasi taipasin ma, et ei teagi rohkemat soome kirjanduse tähtteostest. Hiljutiste kultuurisündmuste taustal tõstatus Eestimaal küsimus, kui paljud on lugenud Tammsaare “Tõde ja õigust”. Paljud, kes polnud seda teinud, otsustasid raamatu läbi lugeda ning paljud võtsid selle olulise rahvusliku kirjandusteose uuesti lugemisele. Samasugune tähtsus ja sama olulisel kohal nagu “Tõde ja õigus” eestlasele, on Väinö Linna raamat “Siin põhjatähe all” soomlasele.  Tegemist on triloogiaga, kus jälgitakse Koskela pere saatuselugu alates 19. sajandi lõpukolmveerandist kuni 1950-ndateni välja.  “Alguses oli soo, kõblas – ja Jussi. Soo oli tühi, keskel peaaegu puudeta, õõtsuv samblas...