Lugemispäevik

72 aastane omadega veidi s assis olev psühhiaater loeb veel allesjäänud seansse, minuteid ja tunde, mis on jäänud veel pensionini. Tööle ta keskenduda enam ei suuda, patsiente ei kuula või teeb seda väga pealiskaudselt. Ta ärritub nii mõnegi patsiendi juttu kuulates kuna nende mured tunduvad talle tõeliselt tühised. Ta on oma elu veetnud erakuna, elades oma vanemate korteris ja tunneb aina enam, et tema vaimne tervis hakkab alt vedama. Kuidmõned juhused äratavad teda apaatsest olekust- saades teada, et tema sekretäri mehel on lõppstaadiumis vähk ning naise palvel vestleb tolle mehega, kes on oma olukorraga rahu teinud. Ta avastab, et naaber kellega ta ei ole kunagi kohtunud aga kelle klaverimängu ta läbi seina kuuleb, on kurt ning ta üritab temaga tutvust luua. Aga kõige suurema muutuse tema ellu toob patsient, kelle ta väga vastumeelselt sekretäri survele alludes vastu võtab. Sakslanna Agathe on enesetapule kalduv ja intrigeerivalt huvitav daam, kes tasapisi psühhiaatris huvi hakkab ...

Raamat räägib Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Islandi, Gröönimaa, Ahvenamaa ja Fääri saarte) inimestest, aga meie, eestlased, loeme ju end ka kuuluvaks põhjamaalaste hulka, ja selles raamatus tunneme ära ka iseendid. Väga paljus on sakslasest autori tähelepanekud nende maade inimestest ja elu-olust sarnased meie olemuse ja käitumisega. Aga samas on ka palju sellist, mida avastada. Tore, mõnus, humoorikas raamat.