Lugemispäevik

Ajakirjanik Simon Shuster on võtnud kätte ja kirjutanud raamatu Volodõmõr Zelenskõist. Fookuses on ajaperiood veebruarist 2022 kuni novembrini 2022, kui vabastati Hersoni linn. Väljend “võtnud kätte ja kirjutanud” kõlab muidugi ülekohtuselt lihtsustatuna. Shuster on kajastanud sündmusi Venemaal ja Ukrainas läbi 17 aasta. Ta oli esimene välisajakirjanik, kes jõudis Krimmi, kui Vene väed 2014. aastal selle vallutasid. Sõja täiemahulisest sissetungist alates viibis Shuster Kiievi presidendi hoones, et mitte öelda, viibis koos presidendiga punkris. Olles näinud Zelenskõid kriitilistes sündmustes niivõrd lähedalt ja omades varasemaid teadmisi Ukraina poliitilisest, sõjalisest ja majanduslikust olukorrast, oskab ajakirjanik objektiivselt kirjeldada sündmuste kulgu ja presidendi raskeid dilemmasid (või isegi trilemmasid). Raamatu teeb loetavaks see, et ajakirjanik on kirjutades jäänud lihtsale ja inimlikule tasandile. Tegu ei ole sõjateoreetilise või ajalookriitilise teosega. Kirjanik jälgib ...

  Isa palvel läheb 35-aastane kooliõpetajast Paša okupeeritud Ida-Ukraina internaatkoolist ära tooma oma 13-aastast õepoega, kelle vagunisaatjast üksikema ei saa kuidagi järele minna. Paša on  haige südamega ja vigase käega invaliid, kes ei taha elult muud, kui et tal lastaks rahulikult oma tööd teha. Ta määratleb ennast sõjavastasena ja  kuigi mees õpetab ukraina keelt, räägib ta väljaspool klassiruumi vene keeles.  Raamat on teekonnaromaan läbi õõvastava maailmalõpu maastiku ning kokkupuudetest nii vastaste, kui omadega ja omadega, kes on vastased või hoopis vastupidi. Kõiki koledusi nähes ja kogedes ei suuda ka Paša oma apoliitilist vaadet säilitada, vaid kilomeeter-kilomeetri järel toimub tema kui inimese ümber kujunemine. Viimaks tunnistab isegi vennapoeg Saša, et tänu karmidele kogemustele ja nähtud vägivallale on onu mehistunud, tema maailmavaade ning nende omavahelised suhtedki muutunud. Ei ole kindlasti kerge une-eelne kirjandus, pigem hingekriipiv lugu...

Pühendatud eestlaste Krimmi asumise 150. aastapäevale  Krimmi-Eestlaste selts: Tallinn 2010  Krimmi juurtega inimesi ühendab 2006. aastal loodud Krimmi-eestlaste Selts.  Aastatel 1861-1863 leidis aset eestlaste esimene suurem väljarändamine Krimmi. Sellest raamatust leiate põliste krimmieestlaste ja nende järeltulijate mälestused oma esivanemate elust Krimmis. Kunagi 150 aastat tagasi läksid eestlased prohvet Maltsveti innustusel ja keiser Aleksandri loal otsima paremat elupaika. Selleks pidi saama Krimm, kus oli tasuta vaba põllumaad saadaval. Raamatus räägitakse raskest elust Krimmis. Ei puudunud seal ka rõõmud. Kel hästi läks, sai järje peale. Ja kuidas siis kõik vara kaotati ja pered lahutati, kui 1930. aastal algasid stalinlikud repressioonid.  Järgnevalt raamatust mõned katkendid Erna Liiviku mälestustest:  "Juturaamatuid meie kodus ei olnud. Et ise oleksin Džurtši-ajal lugenud, seda ei mäleta. Isa ei lugenud, kuid ema armastas lugeda....

Tänapäev, 2010 Autor on sündinud 11. märtsil 1985 Tartus. Koolitee: Mooste põhikool (2000), Tartu Descartes’i lütseum (2003), Tallinna Ülikool 2006, jätkab magistriõppes. Töötanud suvereporterina Postimehes; 2006–2007 vabatahtlikuna Rootsis; 2007–2008 Postimehe reporter; 2008 septembrist eesti keele õpetaja Krimmis. EALLi noore ajakirjaniku preemia 2007. a eest. Keeled: inglise (heal tasemel), rootsi, vene (kesktase), prantsuse, hispaania, saksa, soome (algtase). Harrastus: tegevus noorteorganisatsioonides, ujumine, jalgrattasõit, käsitöö, fotograafia. Ise on ta ennast kirjeldanud järgmiselt: olen salapärane, kohusetundlik, veider, romantiku hingega tegelane, vahel ka naljakas ning haledalt kohmakas. Mulle meeldib: ploomimahl, sügise ja talve vaheline aastaaeg, sinine värv, lugeda, jutte kirjutada, käsitööd teha, pildistada, pannkoogid, karamelli-hapukoorekook, vaikne muusika, jalgrattaga sõita. 2008. aasta augustis sõitis Krimmi sisemaale Aleksandrovka Keskkooli ees...