Lugemispäevik

  Eugene Yelchin “Geenius laua all” Anu nautis ja naeris: Kui uus raamat lasteosakonda jõub, siis lehitseme seda ja tutvume sisukokkuvõttega. See, kas raamatust saab hea tuttav või päris sõber, sõltub paljudest asjadest. Tähtsaks asjaoluks võib olla näiteks side lapsepõlvega. “Geenius laua all” kõnetab eelkõige ehk neid põlvkondi, kelle lapsepõlv jääb Nõukogude Liidu aega, aga võib kulme kergitama panna ka nooremaid lugejaid. Et tajuda raamatu stiili, plaanisin esialgu lugeda vaid paar lehekülge. Pean tunnistama oma ulakust, sest raamatu esimesed lehed juba panid mind kõva häälega naerma ja rahulikus raamatukogu keskkonnas teisi häirima. Ma lausa luksusin naerada! Kogu see tolle aja absurdsus! Laenutasin raamatu ja neelasin õhtul selle ühe ampsuga alla. Loomulikult on raamatul traagiline alltekst ja need, kes tollast elu ei tundnud, võib asi naljast kaugel olla. Aga mitte keegi ei oska paremini enda rahvuse ja riigi üle naerda, kui selle rahvuse esindaja. Eugene Yelchin on vene-ame...

  Kuus aknaruutu. Alumised igas pikkuses inimesele parajad välja kaeda ja ülemisest värsket luhvti hingamiseks kambrisse päästa. Aken – tubane pilgupüüdja. Miski lausa sunnib valgust vaatama, märkama inimesi ja ilmaelu ümberringi. Aina vaata ja imesta. Silm on ilma kuningas. Raamatu esimesel pildil kiikab Anu ise koduaknast välja, viimasel lehel on kuus ruutu juba vaibaks kootud. Nii sünnib Anu Raua puhul ikka. Akna kuus ruutu on kirjutajale mälestuskildude ja väärishetkede kogumikku koondamisel justkui lõimelõngadeks. Iga ruut ühendab olulist ja mõtteväärilist: kodutuled lapsepõlvepiltides, õpilane ja õpetaja olemisest ning elult eneselt saadud õppetundidest, kindakiiksust ja mustrite salasõnumitest, lihtsast inimlikust armastusest, värvikatest elukildudest ning lõpuks laste siirusest, naksakusest ja taskutarkusest. Ruudujutte saadavad motiivid Anu Raua vaibavaramust, lisaks veel vaibalugude saatesõnad. Kunstniku sõnade palett on toonide ja varjundite poolest tõesti lõputult rika...