Lugemispäevik

  Trude Teige „Kui vanaema tantsis vihmas“ Leigi soovitab liigutavat lugu: Suurepäraselt kokku põimitud südamepõhjani liigutav lugu, mis põhineb ajaloolistel faktidel ja isiklikel lugudel. Kolm põlve naisi ja saladusi. Peategelaseks Juni, kes põgenenud vägivaldse mehe eest Norra väikesaarele vanavanemate endisesse koju, et iseeneses selgusele jõuda. Vanaema Tekla, kelle armastusest vihmas tantsimise vastu Juni aru ei saanud ning Juni ema Lilla, kes keeldus avaldamast tema isa nime. Perekond, kus põlvkondasid ühendavateks lülideks on armastus ja tragöödia. Ma ei olnud varem kuulnud Saksamaal toimunud massenesetappudest, kui venelased sisse tungisid. Inimesed mürgitasid, poosid, uputasid jne oma pereliikmeid ja ennast, et mitte vene sõdurite kätte sattuda. Natsid tegid sellekohast propagandat. Olin varem lugenud, et sakslastega suhtes olnud või suhelnud norra naisi koheldi kui reetureid, kuid et neilt võeti ära ka kodakondsus ja osa neist deporteeriti Saksamaale, oli minu jaoks uus f...

  Bouvet, Xavier “Valge laev” Leigi soovitab ajaloolist romaani: Bouvet kirjutas raamatu prantsuse keeles ja prantslastele mõeldes, et tutvustada meie ajalugu. Otto Tiefi tähtsus Eesti Vabariigi jaoks oli minu jaoks üllatav tõik, kuna koolis Eesti ajalugu õppides, sellest ei räägitud. Romaan täidab seega fakti tutvustades tühimiku kindlasti ka mõne teise eestlase teadmistes. Autor on läbi töötanud tohutult ajaloolist materjali, kuid on kasutanud teose loomisel ilukirjanduslikke võtteid st muutnud sündmuste järjekorda, toimumiskohta jne. Xavier Bouvet' ajalooline romaan "Valge laev" keskendub 1944. aasta septembri sündmustele Eestis, kui Saksa väed olid taandumas ja Nõukogude Liit valmistus riiki taas okupeerima. Selles erilises olukorras püüdis grupp Eesti poliitikuid eesotsas Otto Tiefiga taastada riigi iseseisvust, moodustades seadusliku valitsuse. Nende eesmärgiks oli näidata maailmale eestlaste iseseisvuspüüdlusi ning seejärel põgeneda Rootsi. Lisaks jälgitakse poe...

Kuidas murda välja oma paratamatusest, kui su ümbrus sind kõigest jõust sinna tagasi surub? Kas muutumine on reetmine?  Autobiograafiline romaan “Muutuda: meetod” avab lugejale sügava ning isikliku loo, noorest, kelle elutee algab vaesusest ning lootusetusest, kuid kelle hing kõneleb teistsugusest maailmast, kuhu ta tõeliselt kuulub. Louis avab oma sisemaailma ausalt ja julgelt, pannes lugejat kaasa elama. See on mõtlemapanev lugu. Autor jagab intiimseid hetki ja rasketest olukordadest väljumise meetodeid, samal ajal võideldes sotsiaalse kriitikaga, pakkudes lugejale lootust ja inspiratsiooni enesemuutmiseks. Alati leidub keegi, kes julgustab meid nägema maailma teisiti ning aitab leida jõudu ja vaprust muutumiseks. See teekond on täis valu ja väljakutseid, kuid samas avaneb võimalus avastada ennast uuesti, murda läbi ettemääratud saatusest ning leida tõeline vabadus ja eneseväljendus. Varrak 2024

VÄLISKIRJANDUS Lisa Brennan-Jobs „Prügikala“ Väga ladusalt kirja pandud, lausa „neelasin“ selle raamatu alla. Inimesed arvavad otse loomulikult, et kui su isa on geeniusest Apple tarkvarafirma omanik Steve Jobs, siis elu on lihtne ja võimalusterohke. Lisa poolt kirja pandu on, aga valus-keeruline ja täiesti ettearvamatu käitumisega isa ja tütre suhtedraama. Oma eluloos meenutab Lisa, et isa Steve ei tunnistanud teda omaks ka peale DNA-testi tulemusi, kuid hiljem teismeeas nõudis, et Lisa lõpetaks emaga suhtlemise, kui tahab nende pere liige olla. Peale raamatu lugemist jäi selline mulje, et Steve Jobsil oli kas äärmiselt halb iseloom või mingi diagnoosimata isiksusehäire, sest ta oli detailides kinni, ülikõrge enesehinnanguga, imetles ennast, käitus kohatult ja suhtles veidralt, terroriseeris ja manipuleeris teisi jne. Ta oli küll väga intelligentne ja geniaalne, kuid täiesti läbikukkunud lapsevanem. Sama raamatu kohta on veel teinegi arvamus. Kunstnik Chrisann Brennani...

Mälestused 2016. aasta parim uus raamat on meie raamatukogu töötajate meelest Maarja Kangro autobiograafiline romaan viljatusest ja lastetusest. Maarja Kangro „Klaaslaps” (2016) „See on minu arvates tähelepanuväärseim romaan viimase aja eesti kirjanduses. Harvaesinevalt ehe enesesse vaatamine, lõikavalt valus isikliku traagika kujutamine, lootused ja lootusetus saatuse kaalukausil, arutlused surmast. Palju verd – nii Maidanil kui palatis. Isiklik tragöödia saab avarama mõõte. Vahet pole, mis on valu allikas. Valu on valu. Peaaegu ema valu on ikka ema valu. Kui need vanemad, kelle lastel on olnud õnn sündida, oskaksid oma maimukesi sellise sügavuse ja süvenemisega kirjeldada, nagu seda väikese klaasneiu (kes midagi ei aimanud ja ema etteheitva näoga ei vaadanud) ema seda suudab. Sisimas emaks saanu mõttevestlused oma sündimata jäänud lapsega kraabivad lugeja tõsiselt marraskile. Asetleidnuga leppimatus ja saatusele alistumine pääsevad võidule vaheldumisi, heitlike-meeleheitli...