Lugemispäevik

Jaapani vana etikett näeb ette, et keisri poole pöördutakse "jahmatuse ja värinatega". Jahmatuse ja värinaga tuleb Amèliel teoase lõpus oma ülemuse ees seistes tunnistada, et ta on puudega ja ei ole mitte millekski võimeline, lohutuseks tolle innukas lootus, et prügiveofirmas saaks ta tööd küll. Noore belgia neiu, kes küll oli sündinud ja lapsepõlve veetnud Jaapanis, suurimaks sooviks oli töötada üks aasta Jaapani ettevõttes. Aga juba esimesest päevast alates läks kõik valesti. Lõpuks oli ettevõtte seisukohalt kõige ohutum tõlgina tööle asunud neiul üldse mitte midagi teha lasta, sest iga süütumgi tegevus põhjustas katastroofi. Asi ei olnud tegelikult selles, et noor õpetajaharidusega Amèlie oleks tõesti olnud loll ja saamatu. Ta sai mängleva kergusega hakkama suurepärase "sajandi aruande" koostamisega belgia väherasvase või kohta, olgugi, et see loomulikult vallandas ettevõttes kohutava tragöödia. Võib-olla oleks Amèlia jäänudki enda poolt välja mõeldud tööüle...

Belgia kirjaniku Amélie Nothombi raamatu pealkiri "Sinihabe" ei ole juhuslik kokkusattumus Perrault` samanimelise muinasjutu pealkirjaga. Ka selles raamatus on olemas  rikas ja kummaline majaisand, kelle juures juba kaheksa naist salapäraselt ära kadunud on. See kõik ei heiduta aga südikat Saturnine'i, kelle jaoks ihaldusväärne elamispind ainult 500 € eest  kuus kaalub üles kõik hirmuäratavad kahtlused. Raamatus on olemas kõik see, mis haarab lugejat ja ei luba ennast enne käest panna, kui ootamatu lõpplahendus on käes. Eriti nauditavad ja säravad on dialoogid noore, julge ja haritud naise ning ääretult erudeeritud, andeka, kuid üksjagu kummalise hispaanlasest majaperemehe vahel nende ühiste suud-vett-jooksma-ajavatel söömaaegadel uhkes Pariisi villas.  Amélie Nothomb on tänapäeval üks hinnatumaid belgia kirjanikke, kellel on eesti keeles ilmunud veel kolm raamatut:  "Jumala lapsepõlv", "Jahmatus ja värinad", "Armastuse sõda".   Raa...