Lugemispäevik

  Raamatus kirjeldatav on hiljuti Ameerikas ja Eesti päevapoliitikas toimunuga väga sarnane. "Vox" räägib naiste õiguste esialgu piiramisest ja seejärel kaotamisest kristlik-ekstremistliku patriarhaalse liikumise poolt Ameerikas.  Lugemisel hakkasin teost koheselt võrdlema Margaret Atwoodi raamatuga "Teenijanna lugu". Kas autor on leidnud insipratsiooni eelpoolnimetatud teosest või on püüdnud teemat uuendada kujutades kaasaegsemas ühiskonnas toimunud naiste suukorvistamist, jääb iga lugeja enda otsustada. Kõigi naiste ja tüdrukute randmetel on sõnade lugerid, kuna päevas tohivad nad rääkida vaid 100 sõna. Sõnade limiidi ületamise eest karistab luger elektrišokiga, mis iga korraga muutub tugevamaks. Naistele on tööl käimine keelatud, nende ülesandeks on kodu, laste ja mehe eest hoolitseda. Uusi kristilikke väärtuseid  ühiskonna kohta jagatakse lastele koolis, kus noortele poistele rõhutatakse meeste tähtsust ja ülimuslikkust. Ja nagu ühele düstoopiale kohane on muid...

Katrina Kalda on maalinud väga sünge pildi maailma allakäiguteest. Altruism kaob, inimesed muutuvad ning hakkavad käituma teisiti, kuna nende peamiseks eesmärgiks on vaid ennast elus hoida. Pool romaanist oli väga huvitav, kuid siis hakkas kõik kuidagi korduma. Lõpp valmistas pettumuse, ootasin mingit eepilist düstoopiale väärilist lahendust, mida aga kirjanik ei pakkunud.  Kolme erineva põlvkonna naise jutustatud  lugu tulevikust, nimeta maal, linna äärealadel. Tasandik, ääremaa, toksiline tsoon. Tagasiteed Linna ei ole. Tasandikule pagendatakse eksimuste eest või kuna sa lihtsalt ei ole enam Linnale vajalik. Elu Tasandikul on trööstitu, inimesed elavad reostatud keskkonnas, epideemiate küüsis, pidevas puuduses, külmas ja näljas. Inimeste tööks on ümbertöödelda Linna jäätmeid. Toitu ja muud saab talongide eest, vaba aeg kulub materiaalsetele muredele, järjekordades seismisele ning, vahetuskaubandusele. Sabine, Astrid ja Marie (vanaema, tütar ja tütretütar) elavad...