Lugemispäevik

Fred Jüssi "Mõttemustrid" Liat puudutas : Kaunilt kinkeraamatuks kujundatud kogumikus on mõtteid elu, inimese ja looduse kohta. Fred Jüssi on öelnud, et tuli on üks enesepuhastamise viise. Tule varal on võimalik ennast väga palju korrastada. Tõsisemate küsimärkide ees seistes, on ta loodusesse läinud ja tule üles teinud. Tema jaoks on tuleviku märksõnaks haridus. Kui tekib huvi, tekib ka armastus ja soov hoida. See on väga pikk hariduse tee. Kui me muretseme ainult pumba pärast ja ei hoolitse kaevu eest, siis kaob meie kodumetsadest veel midagi peale allika või ojanire. Sõnal on oma vägi, mis võib muuta väärtusi, suhteid ja saatusi. Aeg parandab haavad, aga armid kasvavad koos inimestega. Majad, kus on kunagi elatud, pole kunagi päris tühjad. Nad peidavad endas saladusi ja hoiavad mälestusi. Suurimad avastused sünnivad hetkel, mil sa ei otsi midagi. Su ümber on kõik olemas. Oluline on äratundmine. Need mõtted puudutasid mind paljude teiste seas enim. Raamatule on eessõna kirj...

1940.a. 19. jaanuari ajalehest “Uus Eesti” võime lugeda: “Amanda Tõnisson tähtajata sunnitööle Sõjaväe kõrgema kohtu otsus• Sõjaväe kõrgemas kohtus Tallinnas tuli neljapäeval arutusele Amanda Tõnissoni (sündinud Peri) süüdistus oma mehe Ilmar Tõnissoni tapmises. Asjaarutamine toimus kinniste uste taga ning vältas umbes 6 tundi. Kohtuotsus kuulutati eile õhtupoolikul veerand 6 paiku, mille järgi Amanda Tõnisson mõistetakse tähtajata sunnitööle ühes õiguste kaotamisega. Amanda Tõnissoni vastu oli esitatud ka tsiviilnõudmine 140,40 krooni suuruses summas, millest matusekuludeks oli arvestatud 140 krooni ja äratarvitatud padrunite eest 40 senti. Sellest rahuldas kohus ainult 40 senti, kuna nõudmine ülejäänud osas lükati tagasi. Mõrv toimus teatavasti möödunud sügisel, 10. oktoobri õhtupoolikul Tartus, Amanda Tõnissoni eluruumides. Tapmine sündis revolvrist, mille Amanda Tõnisson oli võtnud oma mehe isa prof. Jaan Tõnissoni järelt salaja. Üldse laskis Amanda Tõnisson oma mehe Ilmar Tõnisson...

Üks aastaring on jälle möödas ja läinud aasta lemmikud loetud raamatute seast välja nopitud. Kiiduväärt raamatuid on sõelale jäänud omajagu. Eesti kirjandusest kerkis esile Lilli Luugi “Ööema”. Lilli Luuk „Ööema“    Tiina K. soovitab kodumaist romaani: „Ööema“ algab küll sündmustega, mis toimuvad lähiminevikus kuid jõuab läbi mälestuste sõjajärgsesse Eestisse, okupatsiooniaja algusesse. Aega, kus senine elukorraldus ei kehtinud ning kõik lootused olid purunenud. Mitme võimu vahele jäänud inimeste valikud olid keerulised – valik halva ja veel halvema vahel olukorras, kui alati ei tea, kumb on kumb. Kui koju jääda oli ohtlik tuli põgeneda jättes samas oma pere, tavaliselt naised, võimude huvi alla. Metsa ja rabasse varjunud inimestel polnud enam tagasiteed koju, ka eluspüsimine metsas polnud kerge. Lisaks enese elushoidmisele lasus õlgadel pidev murekoorem lähedaste pärast, kellele põgenenud pereliikmed alati ohtu kujutasid või siis vastupidi – hirm selle pärast, millal saadaks...

Taas on aeg teha kokkuvõtteid läinud aastal loetu kohta ja jagada muljeid lugemist väärt raamatutest teiste blogikülastajatega. Usutavasti leidub sõelale jäänud raamatute valikus huvipakkuvat igale maitsele ja miks mitte mõni neist lugemiseks kätte võtta.   Juta Kivimäe „Suur tuba“ Leigi soovitab: See lugu on äärmiselt detailiderohke ja kujundlik, samas informatiivne justkui entsüklopeedia. Raamatus puudub dialoog, jutustajaks on väike juudi päritolu tüdruk Mintsi, kes saadetud peale vanemate lahutust vanaema-vanaisa juurde Tartusse elama. Seal tunneb ta ennast turvaliselt ja hoituna, vaatamata sellele, et elu sõjajärgses Eestis, pead ja jalad koos ühiskorteris, on kõike muud kui lihtne. Koolimineku ajaks, aga viib elu ta Tallinna Nõmmele, kust vanavanemate juures elatud aeg veelgi armsam tundub. Mitmed Lauliku ja Pargi tänava elanikud on otsekui välja mõeldud tegelased: härra Põlluaas, ehteid valmistav ühiskorteri tädi, vürstiperekonnaga seotud Kassimoor Sašenka jt. Raamat annab k...

David Vseviovi raamat „Elulugu“ pole elulooraamat selle traditsioonilises mõttes, vaid kirjeldab sündmusi ja kohatud persoone autori kahest esimesest elunädalast. Mõistagi ei saa teose aluseks olla autori enese mälestused, vaid ikka teiste asjaosaliste jutustatud lood. David Vseviov on need lood ajaloolasele ja suurepärasele peene huumorimeelega jutustajale omaselt põiminud toonase olustiku ning oma edasise elu juhuste ja valikutega, mis oleks justkui tõuke saanud just nendest esimestel elunädalatel toimunud kohtumistest ja juhtumistest. Tegevused leiavad aset 1949. aastal, sündmuspaikadeks sünnitusmaja ja elukoht Saarineni majas. Läbi tegelaste meenutuste ja juttude põigatakse ka kaugematesse paikadesse ning ajas edasi või tagasi. Staliniaegsed absurdsused ja ülepaisutatud propaganda on siin eriliselt esile tõstetud läbi üliagarate, režiimi ja tolle aja kangelasi ülistavate tegelaste. Muidugi mõjub see tänasel päeval üsna koomiliselt kuid samas ka pisut nukralt. Ometi on lohutav näha,...

Koostanud Merilis Roosalu Tekstide autor Katrin Frosch Raamatus on üle 250 ajaloolise foto, mis peegeldab ülevaatlikult Tallinna Linnamuuseumi fotokollektsiooni Tallinnas toimunud sündmustest ajavahemikus 1856-1990. Pildile on püütud suursündmusi (Eesti Vabariigi I aastapäeva paraad Peetri platsil (Vabaduse väljakul)), pidulikke külaskäike (näiteks Nikolai II koos perega 1908.aastal Tallinna sadamas), rongkäike ja laulupidusid, mälestusmärkide avamisi (Peeter I kuju avamine septembris 1910 ja Russalka avamine septembris 1902) ja toredaid rahvapidusid. Jäädvustatud on ka kurbi sündmusi: matuseid, üleujutusi ja põlenguid (näiteks Oleviste kiriku torni põlemine 27.juulil 1931) ning muidugi on raamatus rida fotosid sõjapurustustest. Suursündmuste kõrval on fotosilma ette jäänud ka väikesemaid sündmusi, mille fotosid on samuti põnev vaadata: näiteks septembris 1930 üle Tallinna lennanud tsepeliinist ning 1936.aastal Hagenbecki loomaaia elevanti Viru tänaval jalutamas. Omaette huvitavad ...

Ajakiri ilmub alates 2017. aastast ja tõelistele ajaloosõpradele on see kindlasti juba tuttav. Igal aastal natuke välisilmet muutnud, kuid klantsajakirjade kõrval tagasihoidlikkusega võib-olla varju jäänud väikeseformaadiline ajakiri on tõeline maiuspala mitte ainult ajaloohuvilistele vaid kõigile, kes sisukat, põnevat, harivat ja igati huvitavat lugemismaterjali otsivad.  Enam kui saja leheküljega ja rohke pildimaterjaliga illustreeritud ajakirja kohta öeldakse tutvustuses:  Eesti Ajalugu on ainuke Eesti ajaloole keskenduv ajakiri, mis tutvustab lugejale põnevaid sündmusi meie minevikust ning portreteerib siinses kultuuriloos olulist rolli mänginud inimesi  Ajakiri ei pühendu pelgalt ajalooõpikutest tuttavatele teemadele, vaid uurib neid mõne hoopis üllatava nurga alt, andes võimaluse haaravate lugude abil elada kaasa endisaegsete inimeste argimuredele ja -rõõmudele.  Traditsiooniliselt tervitab lugejaid Valve Raudnaski kolumn ja kohe alguses saab ennast kurssi viia...

Algselt kooliõpikuna mõeldud kogumik on vahva ajaloolis- kultuuriline vaade eestlaste minevikku. Raamat annab hea ülevaate eestlaste paiknemisest, eluviisist, kommetest ja usundist 11.-13. sajandil. Põhjalikult on käsitletud meie esivanemate kui loodusrahva oskust töödelda ja kasutada looduslikke materjale. Seda raamatut soovitan lugeda igal ajaloo- ja käsitööhuvilisel inimesel olenemata vanusest. Aga eriti soovitan seda käsiraamatut lugeda käsitööhuvilisel, kel plaanis midagi esiisadeaegset oma kätega valmis teha. Puutööd tutvustavas peatükis õpetatakse punuma tohust toosi, valmistama puulusikat, kedervart ning tohust või õlest sõrmust. Tekstiilitöödest saab õppida taimedega värvimist, kõlavöö kudumist, paelte punumist ja nõeltehnikat. Eraldi käsitlemist leiavad nahast, luust ja sarvest tooted ning ka nahkade parkimine on lahti räägitud. Kirjeldatud on savinõu valmistamist muistsel viisil. Eriti vahva on peatükk muinasaja lõpu rõivastusest koos särgi, jalatsite ja kapuutsi val...