Lugemispäevik

On 1905. aasta. Tsaari-Venemaal ja ka selle Eesti aladel levivad revolutsioonilised meeleolud - vabrikute töölised mässavad, nõudes kaheksatunniseid tööpäevi. Samal ajal leitakse Abja kõrtsist surnud mees. Urjadnikud ehk toonased politseinikud Ado Luuk ja tema abiline Max Rawell hakkavad uurima tema suremise asjaolusid. Või on ikkagi tegemist mõrvajuhtumiga? Kes seda tegi, kuidas ja miks? Kahtlusaluste ringist pole pääsu isegi ahjualusel... Brontius Plutus, kellest pidi saama Rawelli jäljekoer, otsustab aga ise, keda jälitada ja armastab oma koerustükkide vahepealsel ajal hoopiski mõnusasti põõnata.  Mulle meeldis raamatu juures selle miljöö. Krimiliin pani küll lehti kiiremini keerama, kuid rohkemgi veel nautisin ajastuhõngu ja talurahva eluolu kirjeldusi. Mõtteainet pakub ka tolle ajastu naise üpris nähtamatu roll.  "Abja ahjualune" on Luuki ja Rawelli sarja teine osa. Eelmine osa, "Härjasoo hingevaras" võitis 2023. aastal kirjastuse Tänapäev krimiromaanide konkur...

  Romaani „Theseuse laev” tegevus toimub 19. sajandi alguses Dorpatis, kus baltisaksa neiu Friederike kasvab üles muusika ja suurte ootuste keskel. Friederike on südikas ja iseteadlik tütarlaps, kes soovib saada pianistiks, kuid tema elu kujuneb hoopis võitluseks isiklike unistuste ja ajastu karmide normide vahel. Romaan jälgib Friederike teed läbi abielude, kaotuste ja keeruliste pereolude. Teos keskendub ühe baltisaksa kingsepapere saatusele, kuid veel enam Friederike sisemaailmale ja vastupidavusele. Romaani peategelane on pooleldi ajalooline isik, romaan põimib ajaloolisi arhiivikilde väljamõeldud detailidega. Romaani pealkiri viitab Theseuse laeva paradoksile – kas laev, mida aja jooksul tükkhaaval uue puiduga parandatakse, on see sama laev, mis alguses? Romaan inimese identiteedist, sellest, kuidas elu inimest aja jooksul muudab. 2025. aastal pälvis romaan Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel II koha.

Paljudele auhindadele nomineeritud Heneliis Nottoni läbivalt sirelililla raamat "Tähed Agnesele" on minu selle kevade lemmik lugemine. Üsna raamatu alguses sain aru, et olen veidi kade, et praegune mina seda lugeda saan ja mitte mina nooremana, sest autori stiil mõjub nii julgelt ja lootusrikkalt. Loomingulise mõtte- ja visandiraamatuna tunduv teos on sündinud tihedas koostöös kunstniku Maria Izabella Lehtsaare ja graafilise disaineri Agnes Isabelle Veevoga. Raamat on oma teksti ja visuaalidega mõnusalt jälgitav ja vaimukas. Kohati aga ka keeruline ja sunnib mitmeid kordi mõtlikult kaugusesse vaatama ja samuti meenutama lapsepõlves ambivalentseid lihasuppe ja kuidas neid süües õppisime vaikima. Teoses leidub veel dialooge teiste tuntud kirjanikega, on (tunde)paraboole ja on isegi autori isiklik telefoninumber, millele ma kavatsen saata tervitused ja autori palvel edasiviivama tagasiside kui lihtsalt "väga hea". Jääme ootama sirelite õitsemist ja autori järgmisi mõtt...

  Esmakordselt ilmus Peet Vallaku novell juba sada aastat tagasi, aastal 1925. Novell on jõudnud paljudes eri versioonides ka teatrilavale. Ühte neist etendustest näinuna ei olnud ma aga jutu enda lugemiseni jõudnud. Seega, oli täitsa huvitav. See raamat on ka kirjandus- ja teatriajalooline, sest lisaks novellile sisaldab see lühiülevaate Peet Vallaku (kodanikunimega Peeter Pedajas) elust ja loomingust ning pühendab palju tähelepanu teatrilavastustele. Kuna novelli on üsna mitmel korral lavastatud, siis ongi ta rohkem tuntud teatritükina kui novellina. Väga huvitav oli neist lavastustest lugeda. 1974. a., tolles ajas väga avangardsele lavastusele, tegi kunstnikutöö Vello Tamm, kelle mälestusele see raamat on pühendatud. Raamatus sisaldub ka 1991.a. lavaversiooni lavastaja Priit Pedajase varasemalt ilmunud kirjutis Vello Tammest. Raamatut illustreerivad Arkadio Laigo gravüürid, mis tehtud 1936. a. ilmunud väljaandele.

Gerda Kordemetsa “kriminaalne suvitusromaan” “HÄÄRBER” on ühe perekonna ja maja lugu. Raamatu peategelaseks on Juhan, kes 30 aastat tagasi ostis lagunenud mõisahäärberi, uskudes, et suudab selle taastada ja panna tulu teenima. Mõisa taastamine on saanud Juhani kinnisideeks ning kõik muu jäänud tahaplaanile. Ka tema suhted naistega on seotud pigem praktiliste vajaduste kui romantiliste tunnetega. Tööd rassides on möödunud parimad aastad, pere on laiali läinud, terviski hakkab järele andma, kuid raha otsas ning tööd pooleli. Esialgsed plaanid kultuurimõisast ja spaast ei ole täitunud, kaks naist on Juhani maha jätnud ja kolmaski viimseni kurnatud.  Juhan toetas tagumiku ettevaatlikult suure kivi peale. Parem jalg tuli selleks sirgu ajada ja rusikaga natuke tagumikunärvi masseerida. Kui pääseks kuidagi ilma lõikuseta. Aga ei pääse ju. Ta vaatas endast paremale . See pilt tegi tuju natuke paremaks. Aga ainult natukene. Siit, nii kaugele kui silm ulatus, kulges perfektselt laotud kiviae...

 Võtsin Krossi raamatu tutvumiseks kätte, et veidi sirvida ja seejärel otsustada, kas tahan seda lugeda. Lugesin veidike algusest- mingi jama. Lugesin veid kaugemalt- eneseabiõpik? Ja kolmas juhuslik lõik- väga ilusas keeles edasi antud tohutu kurbus lõi mu pahviks. Lugesin raamatu läbi. Romaani peategelane on Rasmus Laas, kelle elukäigust läbi 35 aasta see lugu räägib. Jutustab Rasmuse eneseotsingutest, rahamaailmast ja kolmest erinevast armastusest. Räägib kaotusest ja leinast ning vastuste otsimisest ja leidmisest üksinda saarel elades. Läbiv teema on siiski armastus. Kas see on autobiograafia? Paralleelid Märten Krossi eluga on täiesti olemas. Jääb vaid imetleda tema julgust igasugustest arvamustest ja arvajatest mitte hoolida ning oma hing lugejate ees täiesti alasti kiskuda. Ilus ja aus lugemine. Kaunis eesti keeles kirja pandud. “See, kuhu ma olin teel, oli pikk tühjus. Sa pidid olema seal nii kaua ja nii pagana pikalt, ma teadsin, oli vaja kuulata vaikust, lihtsalt olla ja...

 Timo Talviku "Sulid ja sulased" on fantaasiaromaan-ennemuistne põnevik, kus tegevus toimuks nagu keskaegses Eestis. Õhkkond ja tegevus on täis üleelusuurusi seiklusi ja nõiakunsti ning kohtumisi müütiliste olenditega. Kes on kõndinud Indrek Hargla "Frenchi ja Koulu" maailmates, neile peaks raamat väga meeldima ja koduse tunde tekitama. Kelmid ja peremehed, härrad ja sandid, sulased ja metsakollid (keda tuleb võltskuldmüntidega haneks püüda, et endal hing sisse jääks), sekka ootamatusi täis Merekurat ja aidatondid ja kratid ja muid peenemaid olevusi. Seiklused ei oota otsimist, vaid kukuvad ise troppis kaela, huumorit ja ootamatuid käänakuid raamatus jagub. Igati põnev ja vahva lugemine.

Elo Viidingu novellikogu on empaatiline ja mõtisklev teos, mis süveneb inimhinge keerukusse ning püüab mõista ühteaegu selle haavatavust ja tugevust. Kõik tegelased on omamoodi unikaalsed, kuid neid ühendab hinge haprus, mis on teoses olulisem kui tegelaste roll või positsioon ühiskonnas. Nende elusaatused on erinevad, mõned surevad juba varases lapsepõlves, teised murduvad elukaare tipul. Autor toetub justkui mälupiltidele ning lugeja võib vaid oletada, kus on isikliku mälestuse ja väljamõeldu piirid. Kõike ei öelda otse välja, tuleb kaasa mõelda ja loetut tunnetada. Kindlasti leiab igaüks äratundmist ja paralleele oma mälestuste ja kogemustega olgu see siis ajastuhõng, käitumismallid, tüpaažid või midagi muud. Tundlik, sügav ja intelligentne raamat, lood puudutavad sügavalt ning pakuvad vaatamata vaid 130 leheküljele mõtlemisainet pikemalt.

Eesti omaelulookirjanduse grand old man Tõnu Õnnepalu on meie silme all noormehest pensionäriks kasvanud. Nagu alati, on hea tema jutustamistempos kulgeda ja vahepeal oma elu üle mõtteid mõlgutada, rõõmustada hästi sõnastatud kokkulangevuste üle ja avastada uut: “Jänes lebas ahjupotis nagu kirstus.” :) Võib vist öelda, et “vana hea” Tõnu Õnnepalu kolis Jõgevale ja avastab uusi vaateid. “Lihtsalt elan siin, nagu ma igal pool olen elanud: reisijana. Aga mul ei oleks sellest midagi, kui see osutuks mu viimaseks peatuseks. Olen seda paika armastama hakanud.” Ikka see vanadus. “Vanaks saame peaaegu märkamata. See käib ebanormaalselt ruttu ja tegelikult kergesti.”On välja kujunenud “päevadest läbimineku metoodika.” Õnnepalu maalib pilte, kurvastab vananemise üle, on veidi isegi pettunud, vahelduvad üksiolekutahtmine ja -mittetahtmine. Kui pole elukaaslast, sõpru ega lapsi, on hallinedes raske leppida tühjusega enda ümber. Peategelane kasutab tüdimuse raviks kolimist Eesti ühest kohast teis...

  Enne selle raamatu juurde asumist oleks hea lugeda ka Adamsoni eelmist raamatut „Sootuks teised saared. Krimilugu 18. sajandist“ (2023), kus tegevus saab alguse, kui Hiiumaal toimuvad tapatööd, mida adrakohtu assessoril, Randvere rüütlimõisa omanikul Johann (Hans) de Hiol tuleb asuda lahendama. Tsaarivalitsuse tähtsate ametnike sekkumine viitas poliitilistele mõrvadele, mille lahendamiseks tuli edasi liikuda nii Revalisse kui Sankt-Peterburgi.  Käesolevas raamatus on tegevus jõudnud aastasse 1764 ning eelmistest sündmustest on möödas neli aastat. Peategelane on asunud tööle kubermangukantseleisse ja elab oma noore naisega Revalis, kui saab ülesande jälgida ühe noore, sõjast naasnud ohvitseri meelsust. Olulised ajaloolised sündmused impeeriumi pealinnas, kus Schlüsselburgi kindluses hirmsa tapatöö käigus saab hukka seaduslik troonipärija ning millesse too noor ohvitser segatud on, kohustavad teda jällegi sinna sõitma. Kuna eelmise juhtumi lahendamisega on ta silma jäänud toll...

Ott Arder Küünal Elas kord üks küünal.  Kui pimedus lähenes, süüdati see küünal  ja pimedus vähenes.                                                                                                                   Nii küünlad on tehtud                                                                                                      ...

1940.a. 19. jaanuari ajalehest “Uus Eesti” võime lugeda: “Amanda Tõnisson tähtajata sunnitööle Sõjaväe kõrgema kohtu otsus• Sõjaväe kõrgemas kohtus Tallinnas tuli neljapäeval arutusele Amanda Tõnissoni (sündinud Peri) süüdistus oma mehe Ilmar Tõnissoni tapmises. Asjaarutamine toimus kinniste uste taga ning vältas umbes 6 tundi. Kohtuotsus kuulutati eile õhtupoolikul veerand 6 paiku, mille järgi Amanda Tõnisson mõistetakse tähtajata sunnitööle ühes õiguste kaotamisega. Amanda Tõnissoni vastu oli esitatud ka tsiviilnõudmine 140,40 krooni suuruses summas, millest matusekuludeks oli arvestatud 140 krooni ja äratarvitatud padrunite eest 40 senti. Sellest rahuldas kohus ainult 40 senti, kuna nõudmine ülejäänud osas lükati tagasi. Mõrv toimus teatavasti möödunud sügisel, 10. oktoobri õhtupoolikul Tartus, Amanda Tõnissoni eluruumides. Tapmine sündis revolvrist, mille Amanda Tõnisson oli võtnud oma mehe isa prof. Jaan Tõnissoni järelt salaja. Üldse laskis Amanda Tõnisson oma mehe Ilmar Tõnisson...

  Kairi Look on seni raamatuid kirjutanud lastele, seetõttu oli tore üllatus, et äsja on ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas tema uus romaan „Tantsi tolm põrandast“ täiskasvanutele. "Tantsi tolm põrandast" räägib ühe kaheksakümnendatel Eestis sündinud tüdruku kasvamisest. Ja selle kasvamisega käivad kaasas nii rõõm kui kurbus, lein, äraminek ja tagasitulek, pettumus ja lootus. Taustal on aga meie ajalugu – Eesti taasiseseisvumine, ühiskonna ja inimeste muutumine. Kairi Look oskab jutustada ühtaegu napilt ja mõjusalt ning muidugi väga ilusas keeles. Kuna olen autoriga ühevanune, siis on raamatus ka palju äratundmist. „Tantsi tolm põrandast“ on mõjus romaan, mida alanud eesti raamatu aastal lugemiseks kindlasti soovitan. „Ta õpib kasvatama kesta. Hinnang marrastab, selgitusteta keeldude peale rebeneb nahk, kärkides käriseb rebend haavaks. Ta ei mossita, ei vaidle ega aja oma õigust taga, surub haava kinni, vaikus on jood ja naeratus plaaster. Plaastri all mullitab, haav...

  Pärimuslugudele ja tänapäevastele suhtekeerdudele üles ehitatud lugu, mis kantud nii lapsepõlvetraumadest ja suutmatusest lahti lasta hirmust kogukonna vaenulikkuse ees, kui süütundest valikute pärast, kus töö saavutas võidu armastuse üle. Kadri on pärit metsatalust, mida on läbi aegade päritud ainult naisliini pidi ja räägiti, et neil kõigil olevat side huntidega. Nõia kuulsusega vanaema ja traagilise saatusega ema tegid temast kiusamisobjekti ka täiskasvanute poolt. „Peaaegu nagu tavaline laps“ ütles talle isegi õpetaja. Täiskasvanuna kodutallu naastes püüab ta hoolega varjata, et on see sama „hundilaps“.  Artur on folklorist ja ajakirjanik, kelle armastatu põdes skisofreeniat, ja selle asemel, et teda aidata, mattis ta ennast töösse ja lasi naisel hullumajas hääbuda. Leides Kadri raamatu hundihüüdjast, tundis ta sellega sidet ja otsustas autori  üles otsida. Nii, nagu Kadri aitab Arturil selgust saada oma painajatest ja leida lõpuks hingerahu, nii aitab Artur naisel ...

  Raamatus on kolm lugu Alatskivi kandist, kuhu Liiv peale vaimuhaiglast vabanemist naaseb. Juhan on proovinud Tartus oma luuletustele kirjastajat leida, kuid käimasoleva venestamise ajal ei ole Eesti isamaalisel luulel mingit lootust. Rahatuna ja jälitusmaaniaga kimpus on ta sunnitud kodutee jalge alla võtma, kuid süü- ja hirmutunne hoiab teda isatalust eemale ning sinna jõuab ta alles raamatu viimases loos. Alatskivil on aga toimunud mõrv, mille eest urjaadnik on vahistanud Juhani meelest vale mehe ja sellega ei saa Liiv kuidagi leppida. Must vanaeit, kes Juhanile surma ennustab, jääbki teda saatma ja kui teda mõrvateooriate pärast hulluks nimetatakse, saab kirjanik vastu öelda, et jah, mul on selle kohta täht ka. Teises loos satub Liiv Alatskivi mõisa, kus mõisaproua tahab tõestada, et ka eestlased Euroopa kultuuris kaasa rääkida võivad ja selle tõestuseks toob ta mõisa luuletaja Liffi, kes ei pea midagi muud tegema, kui ainult luuletama. Paraku juhatab must vanaeit ta varsti jä...

Ajalooliste kriminaalromaanide sõpradel on põhjust rõõmustamiseks, sest Lille Roometsa raamat „Härjasoo hingevaras" viib lugeja 1905.aasta Lõuna-Eestisse, kus Ado Luuk töötab urjadniku ehk politseiametnikuna Abja vallas ning talle määratakse abiliseks Max Rawell.  Luuk, kes hea meelega pikki päevi jaoskonnas veedab, sest kodune käratsev lastekari käib talle närvidele, on uuest abilisest üsna häiritud, pidades abilist nolgiks, keda Luugi järgi nuhkima on saadetud. Lisaks on Rawell kaasa toonud koerakutsika, kellest jäljekoera koolitada plaanib. Tõsi küll, esialgu tekitab koer rohkem pahandust, kui temast kasu on. Tandemil tuleb kohe aga kuritegu lahendama hakata, sest keegi on ära varastanud mõisavalitseja tite. Peagi selgub, et see pole aga ainuke kadunud laps, sest naabervallast on kadunud ka kehvikute pere pesamuna. Ja kes on Härjasoo hingevaras? Seda saab teada raamatut lugedes.

Neile, kes on Gert Kiileri 2022. aastal ilmunud raamatut „Eranuhke ei armasta keegi“ lugenud, ei pea selle järge ilmselt soovitama, sest juba esimene osa oli haarav, põnev ja hästi leotav. Sama jätkub ka teises osas, kus tegevus toimub jätkuvalt Eesti Vabariigi aegses Viljandis 1961.aastal. Palavast augustist on saanud rõske oktoober ja eradetektiiv Paul Johnson on koos oma sekretäri Evaga jõudnud vahepeal vahele võtta rikka ärimehe vargast võsukese, kuid nüüd palutakse tal üles leida kinnisvaraärimehe erasekretär, kes kadus päevapealt ja keda jäi taga igatsema sama kinnisvaraäri teine noor omanik, kellel olid neiuga romantilised plaanid. Muidugi ei ole asjad nii lihtsad, nagu algul paistavad ja niidiotsad hakkavad hargnema, ning annavad detektiivide tandemile üksjagu eluohtlikku tegevust. Oma abistava käe ulatab esimesest osast tuttav pisisuli Benno ja ka kasiinoomanik Mannyl on loos oma osa. Igati tasemel ja hoogne krimilugu edasi antud mõnusalt loetavas stiilis sai liiga kiiresti lä...

Eestimaisest krimikirjandusest ei vaja enam tutvustamist Indrek Hargla Melchiori raamatud ega Ain Küti Sagadi paruni lood – mõlemad raamatusarjad on leidnud endale rohkelt lugejaid. Nüüd on aga põhjust rõõmustamiseks, sest Joel Jansilt on ilmunud krimiraamat, kus mõrvalugusid lahendab Rõngu pastor Alexander Lenz. Raamatu tegevus algab aastal 1801, mil Rõngu kiriku ees astub postitõllast välja noor pastor Alexander Lenz, et asuda tööle oma uues koguduses. Kohe tuleb tal aga kokku puutuda kummalise surmajuhtumiga, mille puhul saab peagi selgeks, et tegu on mõrvaga. Joel Jans on oskuslikult kokku põiminud põnevuse ja ajaloo ning kirjeldab läbi raamatutegelaste huvitavalt eestlaste ja mõisnike eluolu ning mõttemaailma. Nii ei puudu raamatust ka eestlaste ebausk, näiteks hirm vanapagana ees. Kokku on raamatus kolm roimalugu ning raamatu lõpp annab lootust, et pastor Lenzil on veel mõnegi mõistatuse lahendamine ees.

Nagu ütles keegi: ma ei vaata Soomaad enam kunagi endise pilguga seal olles ja matkates. Põnevust ja õudust, sekka armastust ja ajalugu. Peategelane kasvab ja areneb tegevuse käigus, leides lõpuks õnne ja armastuse ja loob perekonna. Kuigi jah, perekond on ebatavaline ja järeltulijatest võib üllatusi oodata. Meeldis, et tegevus toimub Eestis, üksildases ja salapöärases kohas. Nuhka-nähkade päritolu ja arengu põhjus täiesti loogiline. Igati põnev ja kaasahaarav vähe gooti stiilis eestimaine õudusfantaasiapõnevik. Kirjanik on loonud põneva omapärase reaalse fantaasiamaailma. Raamat on Anton Hansen Tammsaare nimelise Järva valla kirjanduspreemia 46. laureaat.

„Varumehed“ on näidendi vormis raamat, mis räägib Soomes juhutöid tegevate eestlaste argielust ja mõtetest.  Loo peategelane on töötuks jäänud keskealine intellektuaal Kalju, kelle tööotsingud Eestis ei edene, ning kes viimases hädas klassivenna abil ja eeskujul Soome juhutöid tegema sõidab.  Kirjeldused nn kalevipoegade karmist elu-olust on muidugi pisut üle võlli, näiteks mitmekesi koos autos elamine ja magamine ning kilekotiga hädal käimine, kuid väga mõjusad. Nalja ja humoorika dialoogi taga on päriselu valu ja viletsus - Eesti ja Soome vahel pendeldavate eestlaste identiteedikaotus, mõranevad peresuhted ja kodutuse tunne. Äratundmist pakub näidend nii eestlastele kui soomlastele. Näidend on saanud lavastuseks, see esietendus Soome rahvusteatris 2023. aasta kevadel ning on alates sellest sügisest Eesti Draamateatri mängukavas.