Lugemispäevik

Eesti omaelulookirjanduse grand old man Tõnu Õnnepalu on meie silme all noormehest pensionäriks kasvanud. Nagu alati, on hea tema jutustamistempos kulgeda ja vahepeal oma elu üle mõtteid mõlgutada, rõõmustada hästi sõnastatud kokkulangevuste üle ja avastada uut: “Jänes lebas ahjupotis nagu kirstus.” :) Võib vist öelda, et “vana hea” Tõnu Õnnepalu kolis Jõgevale ja avastab uusi vaateid. “Lihtsalt elan siin, nagu ma igal pool olen elanud: reisijana. Aga mul ei oleks sellest midagi, kui see osutuks mu viimaseks peatuseks. Olen seda paika armastama hakanud.” Ikka see vanadus. “Vanaks saame peaaegu märkamata. See käib ebanormaalselt ruttu ja tegelikult kergesti.”On välja kujunenud “päevadest läbimineku metoodika.” Õnnepalu maalib pilte, kurvastab vananemise üle, on veidi isegi pettunud, vahelduvad üksiolekutahtmine ja -mittetahtmine. Kui pole elukaaslast, sõpru ega lapsi, on hallinedes raske leppida tühjusega enda ümber. Peategelane kasutab tüdimuse raviks kolimist Eesti ühest kohast teis...

Nagu pealkiri reedab, siis tegevus toimub Tartus, augustis aastal 2024. Ühel vihmasel hommikul tööle sõites upub Ove auto tänaval sügavasse vette ning mootor seiskub. Hiljem saab ta kõne politseiuurijalt- selgub, et uputuse paigast on leitud laip ja kahtlustatakse, et see võis vette sattuda just nimelt Ove autost. Loomulikult ei jäta mees asja saatuse hooleks ja üritab välja selgitada, mis siis tegelikult juhtunud oli ja kust tapetud mees ilmunud oli. Uurimist toimetab ta koos ERR-is töötava Lotte Leega, kes veeuputuse ajal sündmuspaigas pildistama-filmima juhtus. Koos avastavad nad nii mõndagi hukkunud ettevõtja Paul Valdvere mineviku kohta. Nagu Eestis ikka, siis kõik on omavahel kuidagi seotud. Lõpplahendust ma ära ei arvanud, põnevust jagus raamatu lõpuni. Kiirelt loetav raamat, mida krimisõpradele kindlasti soovitada võib. Tegelikult ei pea ilmtingimata isegi krimisõber olema, sobib ka üleüldiselt eesti kirjanduse huvilisele.

Ott Arder Küünal Elas kord üks küünal.  Kui pimedus lähenes, süüdati see küünal  ja pimedus vähenes.                                                                                                                   Nii küünlad on tehtud                                                                                                      ...

1940.a. 19. jaanuari ajalehest “Uus Eesti” võime lugeda: “Amanda Tõnisson tähtajata sunnitööle Sõjaväe kõrgema kohtu otsus• Sõjaväe kõrgemas kohtus Tallinnas tuli neljapäeval arutusele Amanda Tõnissoni (sündinud Peri) süüdistus oma mehe Ilmar Tõnissoni tapmises. Asjaarutamine toimus kinniste uste taga ning vältas umbes 6 tundi. Kohtuotsus kuulutati eile õhtupoolikul veerand 6 paiku, mille järgi Amanda Tõnisson mõistetakse tähtajata sunnitööle ühes õiguste kaotamisega. Amanda Tõnissoni vastu oli esitatud ka tsiviilnõudmine 140,40 krooni suuruses summas, millest matusekuludeks oli arvestatud 140 krooni ja äratarvitatud padrunite eest 40 senti. Sellest rahuldas kohus ainult 40 senti, kuna nõudmine ülejäänud osas lükati tagasi. Mõrv toimus teatavasti möödunud sügisel, 10. oktoobri õhtupoolikul Tartus, Amanda Tõnissoni eluruumides. Tapmine sündis revolvrist, mille Amanda Tõnisson oli võtnud oma mehe isa prof. Jaan Tõnissoni järelt salaja. Üldse laskis Amanda Tõnisson oma mehe Ilmar Tõnisson...

Ave Taaveti raamat "Kasukas" on üks suurepärane võimalus, kuidas tõsta natukenegi oma meeleolu ja kas või korrakski välja saada  hullumeelsest negatiivsest inforuumist. Kogumikus on 14 lühilugu, mis inspireeritud igapäevaelust ja eesti mütoloogiast.  Taaveti muljetavaldav ja rikas keelekasutus ning huumor on need, mis selle jutukogu nii nauditavaks muudavad.  Sõnaveebist otsisin abi, kui jäin hätta vähemkasutatud sõnade tähendustega nagu aakrik, vihur, luupatak ja boreaalne, suu ajasid muigvele tähemängulised trakt ja advokaado, silma jäid veel kujundlikud distantsupidu, kilulinn ja eriliselt inetu uudissõna kootsing. Mõtteid lemmiklugude kohta:  "Kasukas"- Mõni ese võib tõesti taasluua sideme põlvkondade vahele ja panna nooremad inimesed tundma huvi enda esivanemate vastu.  "Kuller"- Boldi ja Woldi ühiskonnas tahab inimene kõike saada kiiresti, ilma vaevata ja valik peab olema suur- tarbimisühiskond orjastab. "Konsultatsioon"- Tänapäeval on karj...

  Kairi Look on seni raamatuid kirjutanud lastele, seetõttu oli tore üllatus, et äsja on ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas tema uus romaan „Tantsi tolm põrandast“ täiskasvanutele. "Tantsi tolm põrandast" räägib ühe kaheksakümnendatel Eestis sündinud tüdruku kasvamisest. Ja selle kasvamisega käivad kaasas nii rõõm kui kurbus, lein, äraminek ja tagasitulek, pettumus ja lootus. Taustal on aga meie ajalugu – Eesti taasiseseisvumine, ühiskonna ja inimeste muutumine. Kairi Look oskab jutustada ühtaegu napilt ja mõjusalt ning muidugi väga ilusas keeles. Kuna olen autoriga ühevanune, siis on raamatus ka palju äratundmist. „Tantsi tolm põrandast“ on mõjus romaan, mida alanud eesti raamatu aastal lugemiseks kindlasti soovitan. „Ta õpib kasvatama kesta. Hinnang marrastab, selgitusteta keeldude peale rebeneb nahk, kärkides käriseb rebend haavaks. Ta ei mossita, ei vaidle ega aja oma õigust taga, surub haava kinni, vaikus on jood ja naeratus plaaster. Plaastri all mullitab, haav...

Raamatu peategelane on 12-aastane Liisu, kes elab koos treenerist isaga Tallinnas. Ta boheemlasest ema on leidnud endale uue hispaanlasest mehe, kellega ta elab Võrus. Ühel päeval saab Liisu teada, et ta isal on pruut. Ja vähe sellest! Sel naisel on veel kaks poega. Nendega koos ei mahuks nad Liisu korterisse elama. Liisu ei taha järjekordset kolimist ja ilmselt uut kooli. Liisut kurvastab aga eriti see, et hiljuti kolis ta vanaema Soome, Turu linna. Tüdruk igatseb kohutavalt oma vanaema järele. Tõsi on see, et just tema kasvatas Liisut seni, kuni ema rändas mööda ilma ringi ning isa käis võistlustel ja laagrites. Liisule teeb väga haiget ka see, et ema ja mamma läksid omavahel riidu ja Liisu ei tohi ema kuuldes mammast rääkida. Liisu otsustab, et peab mammaga kohtuma! Ainult sedasi saab ta temaga päriselt rääkida. Nii, et keegi ei sekku ega arva, et just tal on õigus kõike otsustada. Tüdruk on kindel, et koos mammaga mõtlevad nad midagi välja! Midagi, mis aitab asju paremaks muuta. Õn...

Me kõik oleme rääkinud või kuulnud tšuktši anekdoote, aga vähesed on sealmail rännanud ja selle rahvaga päriselt kokku puutunud. Mul oli lapsena tšuktši muinasjuturaamat, mille ma raamaturiiulis taharitta ära peitsin, sest lood olid nii õõvastavad. Seega oli minu senine teadmine sellest rahvast üsna vähene ja vastuoluline. Ülo Siimets on kirja pannud oma nooruspõlve seiklused Tšuktšimaal. Ta võttis ülikoolist akadeemilise puhkuse ning põrutas naistuttava kutsel karmi kliimaga Tšukotkale, sattudes nagu teise maailma, sest põhjamaine olustik erines siinsest kardinaalselt. Autor kirjeldab oma raamatus väga üksikasjalikult kohalikku elu-olu, kombeid ja tavasid. Põnevad on jahilkäigud kohalikega ning kohtumised šamaaniga. Kõik on nii ehedalt edastatud, et isegi kõige tavalisema argipäeva kirjeldust loed nagu seiklusjuttu. Selle ürgse rahva elu, mis on põimunud müütide ja müstika, uskumuste ja rituaalidega, on kindlasti tutvumist väärt. Siimets leiab tšuktši rahva juures ka mõned sarnasused ...