Lugemispäevik

  Kairi Look on seni raamatuid kirjutanud lastele, seetõttu oli tore üllatus, et äsja on ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas tema uus romaan „Tantsi tolm põrandast“ täiskasvanutele. "Tantsi tolm põrandast" räägib ühe kaheksakümnendatel Eestis sündinud tüdruku kasvamisest. Ja selle kasvamisega käivad kaasas nii rõõm kui kurbus, lein, äraminek ja tagasitulek, pettumus ja lootus. Taustal on aga meie ajalugu – Eesti taasiseseisvumine, ühiskonna ja inimeste muutumine. Kairi Look oskab jutustada ühtaegu napilt ja mõjusalt ning muidugi väga ilusas keeles. Kuna olen autoriga ühevanune, siis on raamatus ka palju äratundmist. „Tantsi tolm põrandast“ on mõjus romaan, mida alanud eesti raamatu aastal lugemiseks kindlasti soovitan. „Ta õpib kasvatama kesta. Hinnang marrastab, selgitusteta keeldude peale rebeneb nahk, kärkides käriseb rebend haavaks. Ta ei mossita, ei vaidle ega aja oma õigust taga, surub haava kinni, vaikus on jood ja naeratus plaaster. Plaastri all mullitab, haav...

Piret Raua värskeima romaani kohta sooviks vaid öelda: nii hea raamat! Kui aga peaksin raamatut pikemalt iseloomustama, siis on raamatu keskmes inimsuhted ning kuidas need meie elusid ja valikuid mõjutavad.   Läbi peategelaste Kristoferi ja Diana tuuakse meieni lood üksildusest, ebakindlusest ja süütundest, aga ka lootusest ja julgusest tulevikku vaadata. Piret Raual on imetabane oskus leebelt, kuid usutavalt ja selgelt kirjeldada inimesi meie ümber, seega pole ime, kui mitmete raamatutegelaste olek ja käitumine nii tuttav ette tuleb. Pole mul endal küll õnneks olnud sedalaadi vanaema kui Kristoferil, kuid kogu vanaema olek, suhtumine ja kõnepruuk panid Kristoferile, tema emale ja õele kaasa tundma. Vaatamata nukrale alatoonile on tegu tõeliselt nauditava ning kaasa mõtlema paneva romaaniga.

Jaak Urmeti “Andres, Pearu, Vargamäe” koondab ühiste kaante vahele “Tõe ja õiguse” ilmumise aegsed ajaleheartiklid ja katkendeid nõukogudeaegseist kirjandusteaduslikest uurimustest pluss väljavõtted kirikuraamatutest ja fotosid. “Romaani pealkirja leidmisel on kirjanik püüdnud ära kasutada isa elujuhtumeid, kes on ikka kõnelnud õigusest ja selle vajadusest elus. Ühes selle õigusemõistega on aga kirjanikus tekkinud ka küsimus, kas kõik see, mis isa õigeks peab, on ka tõde. Nii arvatavasti saigi romaanile pealkirjaks “Tõde ja õigus”. Juba teose algus on tõsielulise ja ajaloolise vastavusega, mis kujutab kirjaniku isa Peeter Hanseni (Andrese) kolimist uude elukohta. Kirjaniku isa oli tol ajal 30a mees ja oli just abiellunud noore, 19a neiuga. Kaasavaraks oli ta saanud märahobuse. Vargamäe talu on kirjaniku isatalu – Tammsaare-Põhja. Peeter Hansen on olnud väga tõsine mees ja tööinimene. Naine olnud tal hellaloomuline ja ilusa häälega (sellep. Oli ta ka Pearugi arvates ilusa jealega...