Lugemispäevik

John Nicholas Gray on inglise poliitiline filosoof ja autor, kes tunneb huvi analüütilise filosoofia, ideede ajaloo ja filosoofilise pessimismi vastu. Ka tema “Kaslaste filosoofia” ei ole mingi nunnu piltidega kiisuraamat, vaid filosoofiline teos, milles autor võrdleb kasside ja inimeste erinevat elukäsitlust. Teosest järeldub, et kui filosofeerimine heaks ja õnnelikuks eluks lahendusi ei paku, võiks õppida kassidelt. Ma olen seda alati kahtlustanud, juba sellest ajast, kui mu varateismeline poeg ütles: “Ära õienda kassiga, ta on kõige targem inimene meie peres.” See raamat vaid kinnitas varasemat arvamust. Tore lugemine omakandimehe Kaupo Nurga heas tõlkes. “Tehes harva midagi, mis ei täida kindlat eesmärki või ei paku vahetut naudingut, käituvad kassid kui ürgrealistid. Inimliku rumalusega silmitsi seistes lähevad nad lihtsalt minema.” “Kehastades vabadust ja õnne, mida inimesed pole kunagi tundnud, on kassid inimmaailmas võõrad. Neid on peetud “ebaloomulikeks olenditeks”, sest nad e...

  Uku Masing on öelnud, et elu mõte on elusam elu. Soome filosoof Frank Martela on kümme aastat uurinud elu mõttega seonduvat, küsides, milline elu on mõttekas? Meie valikud määravad selle, kas elu tundub väärtuslik ja kas sel on tähendus. Ka õppimine ja isiklik areng on rahulolu allikad ja loovad tunde, et teeme elus edusamme. Enesemääratlusteooria tunnistab kolme psüühilist põhivajadust: autonoomia, kompetentsus ja seotus. Kui need kolm on rahuldatud, siis kogevad inimesed rohkem heaolu ja sisemist motivatsiooni – ning ka mõttekamat elu. Autonoomia seisneb tundes, et oled oma elu isand. Suudad teha valikuid, et elada oma eelistuste kohaselt. Kompetentsus seisneb tundes, et saad oma eluga hakkama. Usaldad oma võimeid ja oled kindel, et saavutad oma sihid. Seotus seisneb tundes, et oled teistega seotud, hoolid neist ja tunned, et sinust hoolitakse. Autor lisab neile kolmele põhivajadusele veel juurde heasoovlikkuse. On tõestatud, et see avaldab olulist mõju meie heaolutundele ja er...

Tõepoolest, nii nagu kohe alguses lubatud, oligi lugu inetust pardipojast. Raamatut esmakordselt lapates märkasin lauset, et depressioon on kasulik ja see ajendas kohe raamatuga lähemalt tutvust tegema. Loomulikult ei teki nüüd kadedust või huvi, et tahan ka depressiooni kogeda, et end selle kaudu paremini tundma õppida. Juba selle lause kirja panemine tundub nii tobe, aga las ta olla. Kindlasti ei ole siin absoluutselt midagi kadestamisväärset ja kõik oleks võinud hullemini lõppeda. Keeruline on teisi lõpuni mõista, kui sa ei ole omal nahal tundnud (või väga lähedalt näinud) vaimse tervisega seotud häireid. Olgu selleks siis depressioon, ärevushäired vm. Huvitav oli lugeda autori analüüsi ja seose nägemist oma uskumustega, mis on saadud lapsepõlvest ning edasiste elusündmuste tõlgendamist vastavalt nendele uskumustele. Me teeme seda kõik. Raamatus kõnetasid mind päris mitu kohta. Toon siinjuures ühe välja. “Tegelikult pelgan hoopis pealtnäha ideaalses korras ideaalseid inimesi, se...