Lugemispäevik

Kahjutegemise pärast püütakse tihti libahunti kaotada.  Muhus peeti korra libahundi peale kaheksa päeva jahti.   Matthias Johann Eisen Muhumaa oli eduka krimikirjaniku Katrin Pautsi emale tõotatud maa, millest unistada ühe Pärnumaa küla, Kikerpera, tantsuõhtutelt koju minnes ja sõbrannadega tolleaegset lööklaulu „Muhumaa” lauldes. Imeilus ja salapärane väike Muhu aga jäigi kättesaamatuks, kuigi saatus viis ta saarele elama nüüd juba neljakümneks aastaks. Kodusaareks pidi Muhu saama ka tema neljale lapsele, kes küll sügavate hingehaavadega sealt esimesel võimalusel põgenesid. Kurjakuulutav oli juba mandrilt tulnuka – massaka – vastuvõtt külaelanike poolt. Ei mingit soola-leiba või ameeriklaste õunapiruka welkammi – hoopis virtsatsistern hakkas oma sisu nende aia taha tühjendama, rikkudes kaevuvee ja lämmatades haisuga. Seasitavedu lõppes alles siis, kui auto püdelasse mutta kinni jäi. Ärevil olid külanaised, kindlana, et meheta massakas on saarel nende mehi varastama...

Olen küll reisinud ja elanud mõnda aega välisriikides, kuid põhiliselt ikkagi Euroopas ja seda Minu- sarja raamatut lugedes tekkis aeg-ajalt kahetsus, miks ma küll ei läinud kuhugi kaugemale eksootilisemasse kohta, kus oleks eredamaid mälestusi koguda saanud. Minu meelest on raamatu autor väga julge naisterahvas. Eriti arvestades seda, et üsna pikaks ajaks Lõuna-Aafrika Vabariiki elama ja õppima suundudes oli ta veel küllaltki noor (20-aastane). Samas tõsiasi on, et nooremad ongi tihtilugu julgemad ja ei mõtle veel palju erinevate võimalike ohtude peale või ei lase neist end liigselt segada. Väga huvitav oli lugeda autori kaasahaaravalt kirjeldatud kogemusi selles kauges riigis ning meeldis, et ta analüüsis ka palju LAV-s praegu asetleidvaid sündmusi ja nende seost riigi ajalooga. Näiteks on puudutatud teemasid nagu suur lõhe rikaste ja vaeste vahel, rassism, kaootilisus, vägivald, kuid samas on leitud ka palju positiivset LAV-s nagu loodus, inimeste sõbralikkus, paindlikkus. Igatah...

Raamatu autoril oli võimalus töötada kaks ja pool aastat Maltal ning ta jagab oma mälestusi ladusalt ja lahedalt. Saare eluolu, loodust, vaatamisväärsusi ning juhtumusi kirjeldab ta niivõrd värvikalt, et tundub nagu viibiksid ise selles keskkonnas. Maltalased on kohati vastuoluline rahvus – nad on sügavalt usklikud, kuid samas väga keevaverelised ja elu nautivad. Ühtlasi on nad ka perekesksed ja kokkuhoidvad, abivalmid ja hoolivad, ilu ja puhtust armastavad. Eriti üllatav oli autori jaoks töökeskkonnas valitsev siiras, sõbralik ja pingevaba suhtlemine eri rahvusest töötajate vahel ning ülemuse positiivne ja toetav suhtumine algusest lõpuni. „Ja üks vahva tähelepanek veel. Kui me Eestis ja ka mujal Euroopas lakkamatult jaurame lõimumisest ja sõbralikust läbisaamisest, siis siin lõimuvad kõik expat 'id omavahel ilma erilise vaevata. Siin unustad ära kõik rahvustest tingitud ebasümpaatiad ja muu sellise tobeduse. Siin on kõik „võõrad”, ükskõik, kas olid tulnud Poolast, Karpaati...

Eesti suuruselt kolmas linn – Narva – on paljude eestlaste jaoks ilmselt üsna eksootiline koht, millest ollakse küll palju kuulnud, kuid liiga vähesed on seal ise käinud. Katri Raik vapra tartlannana võttis ette ning kolis 2009. aastal Narva ning asus juhtima Tartu Ülikooli Narva Kolledžit ning et ülesanne veelgi keerulisem oleks, tuli juhtida ka pikaleveninud ning palju vastukaja ja pahameelt tekitanud kolledži uue hoone ehitust. "Minu Narva" alapealkiri "Kahe maailma vahel" kirjeldab üsna hästi Narva ja narvalaste positsiooni – ühelt poolt on Narva Eesti Vabariigi koosseisu kuuluv linn, teiselt poolt on lõviosa elanikkonnast venekeelne, kes meie riigiga üsna vähe seotust tunneb. Kuidas ja kas on võimalik tuua Narva Eestile lähemale? Kas Narva on turvaline? Milline on Narva keel? Millised on Narva pidupäevad? Mida tasuks Narva sattudes vaadata? Soovitan raamatut lugeda nii neil, kes sarnaselt minuga üsna tihti Narvat  külastanud on ning samuti neil, kes N...

Meri ja kuked: S/Y Nordea ilmareis 2. oktoober 2010 - 17. juuni 2012 "Go reisiraamatute" sarjas nägi ilmavalgust Marko Matvere reisipäevik "Meri ja kuked", mis on humoorikas ja otsekohene jutustus katamaraan Nordea ümbermaailmareisist. Raamat koosneb reisil kogunenud muljetest ning fotodest, kuid raamatust leiab ka Marko enda joonistusi. Miks meri ja miks kuked? Seda saab teada reisipäevikut lugedes. Ümbermaailmapurjetaja Tiit Pruuli kirjutab raamatu saamisloost tagakaanel: "Küsisin Markolt, kui ta seda raamatut kokku panema hakkas, et kas ta tahab kirjutada asjadest nii, nagu need merel päriselt olid, või tahab kunsti teha. Marko ajas silmad punni, ütles "Mine põrgu!" ja naeris siis kõva häälega. Ja selline see Nordea reisi kokkuvõte nüüd ongi – aus, otsekohene ja lõbus! Kes merel käinud, neile ujub siit vastu palju tuttavat. Need, kes lihtsalt armastavad kaugeid maid ja ookeane, saavad tuttavaks paljude põnevate paikade ja inimestega."...

Raamatukogutöötajana ma väga palju raamatuid koju ei osta – töölt saab ju kõige parema valiku pidevalt koju laenutada ja ostma lähen vaid neid raamatuid, mille olen läbi lugenud ja veendunud, et loeksin neid ka edaspidi ja/või on need väga jääva väärtusega. Üks selliseid raamatuid on kindlasti ka "Ringkäik kodumajas". Esmamuljena mittemidagiütleva pealkirjaga raamatus on peidus meie kodudega seotu ajalugu ning arenemislugu: arhitektuurist elektrini, toidu säilitamisest epideemiateni, vürtsikaubandusest Eiffeli tornini, krinoliinidest tualettideni, samuti säravate, loovate ja tihti ekstsentriliste inimesteni selle kõige taustal. Autor on raamatut kirjutades teinud ringkäigu ka omaenda kodus, Norfolki vanas pastorimajas, astudes toast tuppa ja arutledes, kuidas argiasjad on kujunenud. Tulemuseks on kaanest kaaneni huvitav ja kaasahaarav, suurepäraselt ja ladusalt kirja pandud raamat, mille kord läbi lugedes võib selle igal ajal taas suvalisest kohast lahti teha ning edas...

Kirjastus Tänapäev, 2010 Viimasel ajal olen lugenud palju reisiraamatuid. Kui lõpuks raamatu "Õhk riisiterade vahel" järjekord minuni jõudis, vaatasin kõigepealt pildid ära. Kuna raamat on väikese kirjaga, mõtlesin, et ega ma seda vist lugema hakkagi. Sirvin siit-sealt veidike. Aga raamat oli huvitav ja sai läbi paari õhtuga. Peab tunnistama, et vahepeal võtsin ööstki lisa. Juba sissejuhatuses saame teada, kuidas raamatuautorid Jaapanisse sattusid. Kertu õppis Göteborgi ülikoolis jaapani keelt ja oli veendunud, et Jaapani keelt tõeliselt osata peaks ikkagi Jaapanisse minema. Kertu kutsus ka meest kaasa. Riho-Brunol pakuti Rootsis uut ahvatlevat lepingut käsipalli koduklubis Sävenfofis. Kertu palvel otsis mees siiski infot Jaapani käsipalli kohta ja saatis oma mängija-CV ja video Jaapani poole teele. Paari nädala pärast tuli vastus. Üks klubi Hiroshimas oli huvitatud ja teda kutsuti ennast näitama. Raamatust saame aimu idamaa kultuurist, kommetest, koolisüsteemist. Aast...

Raamatus jutustab oma loo Sudaanist pärit supermodell Alek Wek. Ta räägib oma keerulisest lapsepõlvest supermodelliks saamiseni. Alek tähendab "mustakirju" lehma, mis on Sudaanis levinumaid ja armastatumaid lehmatõuge. Aleki rahvas dinkad, peab seda oma õnne sümboliks. Tüdruk kasvas Waw´ väikelinnas keskklassi perekonnas. Ta sündis oma perre seitsmenda lapsena üheksast. Isalt päris tüdruk pikkuse ja emalt naeratuse. Vanemad panid suurt rõhku laste haridusele. Aleki kodus polnud elektrit, sisekäimlat, rääkimata telekast ja köögimasinatest. Tüdruk aga ei kurtnud kunagi ja oli oma eluga rahul. Sudaan on alati jagunenud islami araabia põhjaosaks ning animistlikuks ja kristlikuks lõunaks. Need pooled ei saa omavahel läbi ning põhi on püüdnud alati lõunat endale allutada. Kui tüdruk oli 8aastane saabusid Waw´sse sõjaväeautode kolonnid ning miski polnud enam kunagi endine. Perekond üritas võimalikult normaalselt edasi elada, kuid peagi selgus, et pole muud võimalu...

Muraste, Randvelt kirjastus 2011 Ei tea kuidas teistega, kes seda raamatut lugenud on, kuid minul tekkis vastupandamatu soov Lõuna-Hispaaniasse reisida, sest just nii kaasahaaravalt on autor kirjutanud enda ja perekonna kolimise ning sisseelamise loost Andaluusias, El Puerto de Santa Marías. Raamat annab hästi edasi selle armastuse ja kire, mida autor tunneb oma uue kodumaa vastu, nii et isegi tavalised Hispaania igapäevaelu ja tegemisi puudutavad kirjeldused tunduvad piisavalt huvitavad, et edasi lugeda. Helen Eelrand ise on öelnud, et tema tunded Andaluusia vastu on naiivsed ja ebaobjektiivsed ent võibolla just see siiras naiivsus ongi, mis raamatu nii köitvaks teeb. Lisatud fotod illustreerivad autori teksti veelgi. Helen Eelrannalt on ilmunud veel: "Pasodoble" (2010) "Anne Veesaar: elus, see on kõige tähtsam!" (2009) "Michael Jackson: popikuningas 1958-2009: vastuolulise muusikageeniuse lugu 107 fotol" (2009) Juhul, kui soovite Eelrandade p...

AS Ajalehed ja João Marques, 2010 João Lopes Marques on vabakutseline ajakirjanik ja stsenarist ning teeb koostööd Portugali suuremate meediaväljaannete ja riigitelevisiooniga. Sündinud 1971. aasta augustis Lissabonis. Oma ajakirjanikukarjääri alustas ta 1995. aastal lühiuudistega Põhja-Iirimaast. Kolm aastat tagasi hakkas ta Eesti Ekspressi iganädalasi kolumne kirjutama. Enne Eestisse maandumist 2006. aastal oli Marques maailmarändur, kes reisis ringi Austraaliast Honduraseni, Brasiiliast Indiani, Guinea-Bissaust või Sansibarist rääkimata, kirjutades lugusid Portugali ajakirjadesse elust eri paikades talle omases pehmelt sarkastilis-humoristlikus võtmes. Oma eessõnas João Lopes Marquesi raamatule "Minu ilus eksiil Eestis" kirjutab Askur Alas: "Minu hinnangul on João lood meile vajalikud sellepärast, et nad pakuvad värskendava kõrvaltvaataja pilgu meie väiksele konnatiigile. Tema arutlused on justkui peegel, kust me näeme iseennast ja oma tegemisi - nii nagu m...