Lugemispäevik

Hästi kirjutatud. Sulgesin just raamatu kaane. Nii palju mõtteid on korraga peas. Emotsioone on raske ohjata. Mina Lembit Ulfsakit isiklikult ei tundnud, kuid see raamat tegi justkui isiklikult tuttavaks. Nagu oleksin raamatu lõppedes olnud ta hea sõber, kellel on raske temaga hüvasti jätta. Talumatult raske on visata kolm peotäit mulda. Seesmine ja väline ilu, lihtsus, sõbralikkus. Silmad. Tohutu anne. Tohutu lugemus. Džäss. Otsekohesus. Paneb armuma. Meil kõigil on oma mälestused Lembit Ulfsaki rollidest laval ja ekraanil. Neid on nii palju, et raske on meenutada neid filme, kus teda polnudki. Vaatan nüüd mõne ta filmi taas üle ja hoian viivuks seda armunu tunnet.

Tuntud rootsi näitekirjanik August Strindberg kajastas oma tormilisi eraelulisi läbielamisi näidendites, aga kirjutas ka autobiograafilised romaanid "Teenijatüdruku poeg" lapsepõlvest, "Punane tuba" noorusest ja "Hullu mehe kaitsekõne" esimesest abielust paruness Siri von Esseniga. Eestis on enim mängitud tema näidendid "Preili Julie" ja "Isa", mis lahkavad võimuvõitlust meeste ja naiste vahel. Strindbergi kolm abielu jäid kõik lühikeseks ja lõppesid pettumise ja lahutusega. 20-ndates eluaastates, raamatukoguametnikuna töötav Strindberg kutsutakse omavanuse paruni ja tema abikaasa seltskonda. Ja leiab seal end veetleva naise poolt poputatuna. "Võimuka, auahne, võib-olla ka südametu naisena pingutas ta alati kõigest väest, et leida kontakti noorte meestega, koheldes samal ajal naisi silmatorkava ükskõiksusega. Niisiis oli ta endale pähe võtnud, et peab nägema mind armunu ja allaheitlikuna põrmus oma jalge ees... Kättemaksuks ...