Lugemispäevik

Brigitta Davidjants on 1983. aastal sündinud eesti- armeenia- läti juurtega muusik, õppejõud, tõlkija, ajakirjanik ja kirjanik. Tema autobiograafiline jutukogumik räägib lapsepõlvest ja suurekssaamisest 1980.- 90.- aastate Tallinnas, Bakuu armeenlaste kogukonnast ning aserite- armeenlaste omavahelistest suhtesõlmedest. Lisaks mõned jutud ka hilisemast täiskasvanuelust ja emaksolemisest. Jutustused kirjeldavad ajastut ja olustikku, aga eelkõige on fookuses ikka inimesed. Ootamatult soojad ja südamlikud lood (enamiku Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunutega võrreldes), mis mõjuvad kuidagi väga positiivselt. Eriti lahedaks teeb lugemise see, et Davidjants on vaadelnud pea kõike minevikus toimunut- nii raskeid ja keerulisi olukordi kui absurdseid sündmusi- läbi huumoriprisma. „Isa oli papa Ašotiga lähedasem kui oma emaga. Vanaisa oli noorest peast tahtnud ülikooli minna. Ent aeg oli vaene ja raha oli vaja, et peret toita. „Peaasi, et lapsed pääsevad teise keskkonda,” tavatses ta öelda ja saa...

Me kõik oleme rääkinud või kuulnud tšuktši anekdoote, aga vähesed on sealmail rännanud ja selle rahvaga päriselt kokku puutunud. Mul oli lapsena tšuktši muinasjuturaamat, mille ma raamaturiiulis taharitta ära peitsin, sest lood olid nii õõvastavad. Seega oli minu senine teadmine sellest rahvast üsna vähene ja vastuoluline. Ülo Siimets on kirja pannud oma nooruspõlve seiklused Tšuktšimaal. Ta võttis ülikoolist akadeemilise puhkuse ning põrutas naistuttava kutsel karmi kliimaga Tšukotkale, sattudes nagu teise maailma, sest põhjamaine olustik erines siinsest kardinaalselt. Autor kirjeldab oma raamatus väga üksikasjalikult kohalikku elu-olu, kombeid ja tavasid. Põnevad on jahilkäigud kohalikega ning kohtumised šamaaniga. Kõik on nii ehedalt edastatud, et isegi kõige tavalisema argipäeva kirjeldust loed nagu seiklusjuttu. Selle ürgse rahva elu, mis on põimunud müütide ja müstika, uskumuste ja rituaalidega, on kindlasti tutvumist väärt. Siimets leiab tšuktši rahva juures ka mõned sarnasused ...

Mis seostub Mulgimaaga? Mulgi kuub, mulgi puder, mulgi uhkus, mulgi kangus, mulgi kapsad, mulgi korp, mulgi keel ... Mulkidest räägitakse kui uhketest, upsakatest ja kangetest, nad on anekdootides ja lauludes. Mida kujutab endast Mulgimaa, mis on tema ajalooline taust, millised tema piirid, traditsioonid, mis asju aetakse praegu Mulgimaal. Seda see raamat teada annabki, ühe pühendunud mulgimaalase vaatevinklist põigetega ajalukku ja selgitades traditsioone. Aga ka uusi sõnu peab mulgi keeles välja mõtlema, et haakuda tänapäevaga: jutisilt, mooturvikat ja purjumiiter näiteks. Kas mulgi identiteet saab selgemaks, saab igaüks ise otsustada. Mulgimaalt pärit inimesena oli mul põnev teada saada, kuidas raamat Mulgimaad tutvustab, mida autor peab oluliseks välja tuua. Sain teada üsna palju uut, sest olin ise teadlik vaid ühe Mulgimaa kandi tegemistest ja sealgi oli nii uut teavet kui ka mõnusat äratundmisrõõmu.  Raamatu autor on tuntavalt Mulgimaa võludes kinni ja seda õhkub raamatu igal...

Petrone kirjastuse Minu-sarja ühtlases lohepikas reas välgatas üks hea sõnaseadmisega pääsuke: Kihnu giidi Mare Mätase “Minu Kihnu”. Mare Mätas on haritud ja energiline kihnlane, kes töötanud kultuurihoidjana sihtasutuses Kihnu Kultuuriruum ja kogu raamat on samasugune: energiline ja kirglik kihnu kultuuri reis. Kõigepealt tutvustab autor oma suguvõsa, lapsepõlve ja noorust Kihnus. Järgneb Kihnu ajalugu (näiteks on sinna välja saadetud kurjategijaid), kombed sünnist pulmade ja surmani, tähtpäevade tähistamine, Kihnu majade ehitus ja sisekujundus, toidud, kihnlase iseloom: väikeses kogukonnas on kõige parem elada keskmisel inimesel, kes ei tekita kadedust teistes ega tunne ise, et on maha surutud. Tekstis on tihedalt kihnukeelseid sõnu ja väljendeid, väga tore. Raamatut lugedes jääb Kihnust mulje kui vanaaja oaasist, kuid “Kui palju on Kihnus ehedaid kördikandjaid ajal, kui neid ridu kirjutan, ehk aastal 2021? Aus vastus on, et kümmekond.” Paistab, et kihnlaste edasikestmine on seotud t...

Raamat räägib Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Islandi, Gröönimaa, Ahvenamaa ja Fääri saarte) inimestest, aga meie, eestlased, loeme ju end ka kuuluvaks põhjamaalaste hulka, ja selles raamatus tunneme ära ka iseendid. Väga paljus on sakslasest autori tähelepanekud nende maade inimestest ja elu-olust sarnased meie olemuse ja käitumisega. Aga samas on ka palju sellist, mida avastada. Tore, mõnus, humoorikas raamat.

Sellest, kuidas minevikus igapäevast elu elati, on praegused teadmised üpris kasinad. Niisugused “ebaviisakad” teemad nagu isiklik hügieen, lauakombed, eluruumide korrashoid ja loomulike vajaduste rahuldamine on paraku jäänud Eesti etnoloogia uurimisalast välja. Selle tühimiku täidab etnoloogi ja kultuuriajaloolase Heiki Pärdi raamat, mis viib meid kurssi eesti küla olmekultuuriga 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani.  Elulaad, mis praegusel ajal tundub uskumatu ja hämmastav, oli tollal nii Eestis kui ka kogu läänemaailmas iseenesestmõistetav ja paremat ei osatud tahtagi. Eestlase teekonda kasimata talurahvast moodsaks ja klanitud eurooplaseks on kirjeldatud huvitavalt ja toodud rohkelt allikmaterjali.  Tähelepanekuid maarahva olmest ja kommetest:  “ Käterätik oli tundmata asi. “Silmanarts”, s.o enamiste mõni katkine särk või mõni muu kulunud riidetükk täitis seda ülesannet. Nagu sagedaste kogu pere ühe veega silmi pesi, nõnda oli ka üks ja sees...

Sergei Mihhailovitš Volkonski oli oma aja Venemaa üks tähelepanuväärsemaid isiksusi – ta oli aristokraat, mõisnik, teatriteoreetik ja -pedagoog, kirjanik. „Mälestused“ hõlmab perioodi 1860. aastast, ehk autori sünnist kuni 1921. aastani, tema põgenemiseni bolševike Venemaalt. Sergei Mihhailovitš Volkonski sündis 1860.aastal Keila-Joal ja oma raamatus on ta oma lapsepõlve sealses mõisas soojalt meenutanud. Tema perekonnal oli veel teinegi mõis – Pavlovka – millest raamatus samuti palju juttu on. Pavlovka mõisa panustas vürst palju aega ja energiat ning jääb vaid imestada, millise meelekindlusega ta oli sunnitud kõrvalt vaatama, kuidas mõis temalt ära võeti, varad laiali kanti ja väärtuslik raamatukogu hävitati. Vürsti eluaeg langes perioodi, mil Venemaal toimus palju (kardinaalseid) muutusi: muutusid arusaamad ja tõekspidamised, riigikord ja väärtushinnangud ning tuleb imetleda tema võimet ilma kibestumiseta uute olukordadega kohaneda. Üks näide tema elust - tsaariajal juhtis ta...

Raamatukogutöötajate poolt mullu loetud aimekirjanduse valdkonda liigituvatest raamatutest said enam hääli Jesper Parve  kirjutatud ja eneseabiõpikuna reklaamitud "Mees. Otse ja ausalt" ning Heiki Pärdi „Eesti argielu : teekond moodsasse maailma” . Huvipakkuvaid raamatuid leidub antud valikus teisigi ning allpool kirja pandud hinnanguid võib lugemisvalikutel julgesti arvestada. ERIALAKIRJANDUS Heiki Pärdi „Eesti argielu : teekond moodsasse maailma” "Raamat annab põhjaliku ülevaate seni väheräägitud Eesti olmekultuurist 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani. Elulaad, mis praegusel ajal tundub uskumatu ja hämmastav, oli tollal nii Eestis kui ka kogu läänemaailmas iseenesestmõistetav ja paremat ei osatud tahtagi. Eestlase teekonda kasimata talurahvast moodsaks ja klanitud eurooplaseks on kirjeldatud huvitavalt ja toodud rohkelt allikmaterjali."   "Heiki Pärdi raamat räägib ju väga tavalisest teemast – eestlaste igapäevae...

Kirjastuse Petrone Print „Minu” sarja 100. raamat telliti reisi(äri)mehelt Tiit Pruulilt. Pealkirjaks sai suurejooneline „Minu maailm”. Isiklike muljete huvilisena mõtlesin, et vaatan sisse, mida ta tervest maailmast suutis nii pisikesse raamatusse mahutada. Hakkasin sissejuhatusest peale ja tundus, et liiga suurustlev, lugesin edasi ja edasi ja kaks tundi ja ei suutnudki enne lõpetada, kui raamat läbi sai. Mis selle paeluvuse siis tingis? Ma arvan, et kohalike inimestega kohtumiste ja vestluste esitamine. Palju otsest kõnet tekitas tunde, nagu loeks ilukirjandust. Näiteks: „”Millal sa Kasahstani elama tulid?” alustasin pärast esimest valgusfoori.  „Mis mõttes tulin, ma olen kogu aeg siin elanud. Seitse põlve, nagu öeldakse. Kogu see Lõuna-Kasahstan on usbekke täis. Meid on sel maal üle poole miljoni.” „Kasahhi keelt räägid?” „Mui-du-gii,” teatas Rustam käsi laiutades. Rustamil oli omapärane sõidustiil – ta roolis autot oma suure kõhuga. Kätega ta kas vehkis, et oma sõ...

Olen lugenud mitmeid Minu sarja raamatuid kaugematest maadest ja linnadest. Nüüd jäi pilk peale raamatule Minu Tallinn. See on raamat soomlannast, kes varateismelisena armus Eestisse ja elu kujunes nii, et ta on jäänudki Helsingi ja Tallinna vahet pendeldama. „Kalevitüdruk” kahe linna lõksus. 2003. aastal tutvus noor neiu Tartu Ülikooliga ja asus põhjalikumalt eesti keelt õppima. Koos keeleõpingutega tuli sügavam huvi eesti ühiskonna ja kultuuri vastu, armastus Eesti ja Tallinna vastu, armastus eestlaste vastu. Et keel selgeks saada ja mõista paremini rahvast, on parim viis õppida ja töötada sellel maal, nii otsustas ka Terhi Pääskylä. Autor jutustab Tallinna mägedest ja vanalinna käikudest, ilusatest majadest ja käänulistest tänavatest. Vanalinn on eksootika soomlaste jaoks -  Helsingis pole midagi sellist.  Laulupidudest, mis eriti hinge poevad ja pisaragi silma toovad. Muljet avaldas ka avastus, et autori perekonnanimi Pääskylä on väga sarnane linnaosa nimega P...

Selles autobiograafilises teoses kirjeldab Jacqueline Pascarl oma vägivaldset lapsepõlve Austraalias, kohtumist noormehega, kes osutus Malaisia printsiks. Veel on juttu nende abielust Malaisias ja tema elust marmorpalees. Printsess oli välismaailmast täielikult eraldatud. Printsessi alandab, vägistab ja peksab pidevalt tema abikaasa. Lõpuks ühe puhkuse ajal Austraaliasse põgeneb printsess koos lastega. Toimuvad lõputud kohtuprotsessid laste hooldusõiguse üle. Ükskord, laste külastuspäeval, röövib isa salaja lapsed. Jacqueline võitleb igati oma laste eest aga tal ei lasta lastega kohtuda. Kui kirjanik, Jacqueline Pascarl suudab lugejaid panna mõtlema lähisuhtes vägivalla all kannatajate abipalvetele, mis tihti sõnadesse ei jõuagi, on tema sõnade panus tohutu. Olles oma lapsed kaotanud, pühendus ta heategevusele, aitamaks teisi, kes on sattunud vägivalla ohvriks. Raamatuid samal teemal: Zana Muhsen "Müüdud: tänapäeva orjuselugu" Carmen Bin Ladin "Läbitungimatu k...

Eesti suuruselt kolmas linn – Narva – on paljude eestlaste jaoks ilmselt üsna eksootiline koht, millest ollakse küll palju kuulnud, kuid liiga vähesed on seal ise käinud. Katri Raik vapra tartlannana võttis ette ning kolis 2009. aastal Narva ning asus juhtima Tartu Ülikooli Narva Kolledžit ning et ülesanne veelgi keerulisem oleks, tuli juhtida ka pikaleveninud ning palju vastukaja ja pahameelt tekitanud kolledži uue hoone ehitust. "Minu Narva" alapealkiri "Kahe maailma vahel" kirjeldab üsna hästi Narva ja narvalaste positsiooni – ühelt poolt on Narva Eesti Vabariigi koosseisu kuuluv linn, teiselt poolt on lõviosa elanikkonnast venekeelne, kes meie riigiga üsna vähe seotust tunneb. Kuidas ja kas on võimalik tuua Narva Eestile lähemale? Kas Narva on turvaline? Milline on Narva keel? Millised on Narva pidupäevad? Mida tasuks Narva sattudes vaadata? Soovitan raamatut lugeda nii neil, kes sarnaselt minuga üsna tihti Narvat  külastanud on ning samuti neil, kes N...

Meri ja kuked: S/Y Nordea ilmareis 2. oktoober 2010 - 17. juuni 2012 "Go reisiraamatute" sarjas nägi ilmavalgust Marko Matvere reisipäevik "Meri ja kuked", mis on humoorikas ja otsekohene jutustus katamaraan Nordea ümbermaailmareisist. Raamat koosneb reisil kogunenud muljetest ning fotodest, kuid raamatust leiab ka Marko enda joonistusi. Miks meri ja miks kuked? Seda saab teada reisipäevikut lugedes. Ümbermaailmapurjetaja Tiit Pruuli kirjutab raamatu saamisloost tagakaanel: "Küsisin Markolt, kui ta seda raamatut kokku panema hakkas, et kas ta tahab kirjutada asjadest nii, nagu need merel päriselt olid, või tahab kunsti teha. Marko ajas silmad punni, ütles "Mine põrgu!" ja naeris siis kõva häälega. Ja selline see Nordea reisi kokkuvõte nüüd ongi – aus, otsekohene ja lõbus! Kes merel käinud, neile ujub siit vastu palju tuttavat. Need, kes lihtsalt armastavad kaugeid maid ja ookeane, saavad tuttavaks paljude põnevate paikade ja inimestega."...

Raamatukogutöötajana ma väga palju raamatuid koju ei osta – töölt saab ju kõige parema valiku pidevalt koju laenutada ja ostma lähen vaid neid raamatuid, mille olen läbi lugenud ja veendunud, et loeksin neid ka edaspidi ja/või on need väga jääva väärtusega. Üks selliseid raamatuid on kindlasti ka "Ringkäik kodumajas". Esmamuljena mittemidagiütleva pealkirjaga raamatus on peidus meie kodudega seotu ajalugu ning arenemislugu: arhitektuurist elektrini, toidu säilitamisest epideemiateni, vürtsikaubandusest Eiffeli tornini, krinoliinidest tualettideni, samuti säravate, loovate ja tihti ekstsentriliste inimesteni selle kõige taustal. Autor on raamatut kirjutades teinud ringkäigu ka omaenda kodus, Norfolki vanas pastorimajas, astudes toast tuppa ja arutledes, kuidas argiasjad on kujunenud. Tulemuseks on kaanest kaaneni huvitav ja kaasahaarav, suurepäraselt ja ladusalt kirja pandud raamat, mille kord läbi lugedes võib selle igal ajal taas suvalisest kohast lahti teha ning edas...

Kirjastus Tänapäev, 2010 Viimasel ajal olen lugenud palju reisiraamatuid. Kui lõpuks raamatu "Õhk riisiterade vahel" järjekord minuni jõudis, vaatasin kõigepealt pildid ära. Kuna raamat on väikese kirjaga, mõtlesin, et ega ma seda vist lugema hakkagi. Sirvin siit-sealt veidike. Aga raamat oli huvitav ja sai läbi paari õhtuga. Peab tunnistama, et vahepeal võtsin ööstki lisa. Juba sissejuhatuses saame teada, kuidas raamatuautorid Jaapanisse sattusid. Kertu õppis Göteborgi ülikoolis jaapani keelt ja oli veendunud, et Jaapani keelt tõeliselt osata peaks ikkagi Jaapanisse minema. Kertu kutsus ka meest kaasa. Riho-Brunol pakuti Rootsis uut ahvatlevat lepingut käsipalli koduklubis Sävenfofis. Kertu palvel otsis mees siiski infot Jaapani käsipalli kohta ja saatis oma mängija-CV ja video Jaapani poole teele. Paari nädala pärast tuli vastus. Üks klubi Hiroshimas oli huvitatud ja teda kutsuti ennast näitama. Raamatust saame aimu idamaa kultuurist, kommetest, koolisüsteemist. Aast...

Raamatus jutustab oma loo Sudaanist pärit supermodell Alek Wek. Ta räägib oma keerulisest lapsepõlvest supermodelliks saamiseni. Alek tähendab "mustakirju" lehma, mis on Sudaanis levinumaid ja armastatumaid lehmatõuge. Aleki rahvas dinkad, peab seda oma õnne sümboliks. Tüdruk kasvas Waw´ väikelinnas keskklassi perekonnas. Ta sündis oma perre seitsmenda lapsena üheksast. Isalt päris tüdruk pikkuse ja emalt naeratuse. Vanemad panid suurt rõhku laste haridusele. Aleki kodus polnud elektrit, sisekäimlat, rääkimata telekast ja köögimasinatest. Tüdruk aga ei kurtnud kunagi ja oli oma eluga rahul. Sudaan on alati jagunenud islami araabia põhjaosaks ning animistlikuks ja kristlikuks lõunaks. Need pooled ei saa omavahel läbi ning põhi on püüdnud alati lõunat endale allutada. Kui tüdruk oli 8aastane saabusid Waw´sse sõjaväeautode kolonnid ning miski polnud enam kunagi endine. Perekond üritas võimalikult normaalselt edasi elada, kuid peagi selgus, et pole muud võimalu...

Muraste, Randvelt kirjastus 2011 Ei tea kuidas teistega, kes seda raamatut lugenud on, kuid minul tekkis vastupandamatu soov Lõuna-Hispaaniasse reisida, sest just nii kaasahaaravalt on autor kirjutanud enda ja perekonna kolimise ning sisseelamise loost Andaluusias, El Puerto de Santa Marías. Raamat annab hästi edasi selle armastuse ja kire, mida autor tunneb oma uue kodumaa vastu, nii et isegi tavalised Hispaania igapäevaelu ja tegemisi puudutavad kirjeldused tunduvad piisavalt huvitavad, et edasi lugeda. Helen Eelrand ise on öelnud, et tema tunded Andaluusia vastu on naiivsed ja ebaobjektiivsed ent võibolla just see siiras naiivsus ongi, mis raamatu nii köitvaks teeb. Lisatud fotod illustreerivad autori teksti veelgi. Helen Eelrannalt on ilmunud veel: "Pasodoble" (2010) "Anne Veesaar: elus, see on kõige tähtsam!" (2009) "Michael Jackson: popikuningas 1958-2009: vastuolulise muusikageeniuse lugu 107 fotol" (2009) Juhul, kui soovite Eelrandade p...

Seekordne "Minu-sarja" raamat ei käsitle konkreetset maad, linna ega sealsete inimeste elu-olu, vaid peategelaseks meie hõimlased soome-ugrilased (marid, hansid, komid jne). Mõnusa huumoriga kirjutatud raamat paneb huviga kaasa elama algusest lõpuni. Rein Sikk ise kirjutab raamatu tagakaanel: "Kirjutasin selle raamatu, et välja öelda ugrimugri suurim saladus. Ugrimugri – see on meie, soome-ugri rahvaste särav maailm täis vahvaid hõimlasi ja enneolematuid juhtumisi. Selliseid, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega, ei kellegi teisega: rokkivad vanaemad kartulipõllul, silmini õllesiltidesse uppunud sepp, lõõtspillimängija parlamendihoone fuajees ja püksata mehed Riigikogu õues; põlevas saunas leili võtvad mehed, majorid paanikasse ajanud trumm ja lumesaanil otse päikese südamesse sõitmine; poro kui üks maailma targemaid loomi, veresööjate sõprus kajakanäksijatega ning suure ja väikese tähega Meri rahvaid vapustamas… Vaat selliseid asju olen ilmas ...

Tallinn : Eesti Ajalehed, 2010 Raamat annab üsnagi põhjaliku ülevaate egiptlaste igapäevaelust, nende traditsioonidest ja harjumustest. See kõik on kirja pandud sügava poolehoiuga selle meile kauge maa inimeste vastu. Raamatu autor näitab, et elu moslemite hulgas ei olegi alati nii troostitu, kui üsna paljudest sellelaadsetest kirjutistest oleme lugenud. Ta ise ütleb raamatu kirjutamise eesmärgi kohta, et see on "lootus, et ühe tavalise inimese elukildude abil muutub meie kõigi ühine maailm ehk veidigi tolerantsemaks, mõistvamaks ning kummutab eelarvamused ja müüdid". Autori sõnul on see "lugu ühe tavalise eesti tüdruku eneseotsinutest ja unistuste täitumisest, igapäevasest elust ja eluliselt olulisest, aga niisamuti on see lugu iga teise keskmise egiptlase, aga ka moslemi... elust". Soovitan lugeda! Aili

AS Ajalehed ja João Marques, 2010 João Lopes Marques on vabakutseline ajakirjanik ja stsenarist ning teeb koostööd Portugali suuremate meediaväljaannete ja riigitelevisiooniga. Sündinud 1971. aasta augustis Lissabonis. Oma ajakirjanikukarjääri alustas ta 1995. aastal lühiuudistega Põhja-Iirimaast. Kolm aastat tagasi hakkas ta Eesti Ekspressi iganädalasi kolumne kirjutama. Enne Eestisse maandumist 2006. aastal oli Marques maailmarändur, kes reisis ringi Austraaliast Honduraseni, Brasiiliast Indiani, Guinea-Bissaust või Sansibarist rääkimata, kirjutades lugusid Portugali ajakirjadesse elust eri paikades talle omases pehmelt sarkastilis-humoristlikus võtmes. Oma eessõnas João Lopes Marquesi raamatule "Minu ilus eksiil Eestis" kirjutab Askur Alas: "Minu hinnangul on João lood meile vajalikud sellepärast, et nad pakuvad värskendava kõrvaltvaataja pilgu meie väiksele konnatiigile. Tema arutlused on justkui peegel, kust me näeme iseennast ja oma tegemisi - nii nagu m...