Lugemispäevik

Tegemist kirjastuse Hea Lugu välja antud esseekogumikuga, millest osa lugudest on varem ilmunud Maalehe veergudel. Kuna ma ise Vesipruuli lugudega varem tuttav polnud, oli raamat positiivne üllatus, midagi oluliselt enamat kui esmamulje põhjal loota julgesin. Lood kujutavad endast haaravaid mõtisklusi, olles justkui vastused lugeja poolt esitatud küsimustele. Küsimusi on mitut laadi – päevapoliitikast, kultuurist, ilmavaatest. Näiteks küsib lugeja peatükis „Maailmavaatest“: „Lugupeetud S. Vesipruul! Kõik muudkui räägivad maailmavaatest. Mis asi see on ja kas seda peaks endal ka vaja minema?“ . Mida Vesipruul sellele järgneval kolmel leheküljel vastab, tuleb raamatust ise lugeda, sest kuidas ikka ümber jutustada nõnda head ja isikupärast esseed. Ei ole võimalik. Mõistagi on Salomon Vesipruul pseudonüüm ning mõningase otsimise peale selgub, et nime taga varjab end vanameister Paavo Kivine.

Mis tunne see on, mis eestlase laulma ajab ja mida laulus väljendatakse? Miks on laulmine Eesti kultuuris nii sügavalt juurdunud, miks inimesed laulavad? 90-ndatel terve aasta vahetusõpilasena Eestis elanud ja eesti keele kindlalt suhu saanud Sabine Burger jõudis kaks aastat tagasi taas Eestisse. Nüüd juba kontserdi- ja teatrifotograafina, kes eestlaste lauluväest lummatuna hakkas otsima vastuseid eelpool nimetatud küsimustele. Kui Sabine otsis läbi kaamerasilma, siis sõnastamatu sõnastamisel olid tal abiks Lauri Sommer (arhailistesse lauludesse kätketud maailmapildist ja häälte taltsutamisest), Valdur Mikita (looduse ja laulmise põimumisest, metsade helimaastikest, eesti keele seostest meloodiatega, absoluutsest muusikalisest nägemisest), Eero Raun (ajaloolistest ja poliitilistest seostest, laulu vabastavast väest ja elujõulisuse allikast), Kristiina Ehin (fiktiivajaloolisest sündmusest, kuidas naised tahtsid minna esimesele laulupeole ja mis sellest tahtmisest sai), Ly Seppe...

Jaan Tätte mõtiskleb erinevate teemade üle – vaikus, loodus ja inimene, üksildus, maa vs linn, õnn, märgid, hingerahu, hingevalu jm. Usun, et paljud leiavad siit teemasid, mis neid kõnetavad. Vaikust peab autor väga oluliseks. Seda ei olegi nii lihtne leida ja ta ei ole kindel kas päris vaikust ongi kunagi kuulnud. Ta leiab, et tihti  inimesed kardavad vaikust. Müra aitab neil põgeneda enda mõtete eest. Mõned mõtted autorilt:   "Igast aparaadist tuleb informatsiooni, mida me eluks üldse ei vaja, aga miskipärast on läinud nii, et see tundub meile ülioluline ja tundub, et sellest koosneb meie elu, sest tänu sellele informatsioonile me kuulume kuhugi ja meil on millestki teistega rääkida." "Ja kindlasti on minu jaoks püha loodus. Elu kui niisugune. Looduses sa tunned, kuidas pead temaga suhtlema. See ei ole õpitud tarkus, see on teadmine. Terve vaimuga inimene ei suuda loodusesse prahti maha visata." "Meri on nagu naine. Ta paneb endasse armuma, hellitab,...

Tallinn, Varrak 2010 Daniel Pennac (sünd 1944) on menukas prantsuse romaanikirjanik, kelle rahvusvaheliselt tuntuim teos on aga lugemisele pühendatud essee "Nagu romaan". Kuigi sisult tõsine, on raamat kirjutatud väga ladusalt, loetavalt ja vaimukalt. Autor lähtub oma kogemustest kooliõpetajana ja lapsevanemana, et kritiseerida mitmeid kivistunud arusaamisi laste lugema õpetamisel. "Olgem ausad: esialgu polnud meil kavas talle lugemist peale sundida. Algul mõtlesime vaid tema mõnule. Tema heaks said meist muinasjutuvestjad. Ühesõnaga - kui ta ise veel lugeda ei osanud, õpetasime meie talle raamatu kohta kõike." Autorit huvitab küsimus, miks on lugemine muutunud noorte seas ebapopulaarseks ja kuidas seda olukorda parandada. "Ja iga raamatu raskus veab maadligi. Just äsja istus ta kaunis kergena toolile - vastuvõetud otsuste kergusega. Ent juba mõne lehekülje pärast tundis ta end vallutavat seda valusat tuttavat raskust, raamatu massi, igav...