Lugemispäevik

Hästi kirjutatud. Sulgesin just raamatu kaane. Nii palju mõtteid on korraga peas. Emotsioone on raske ohjata. Mina Lembit Ulfsakit isiklikult ei tundnud, kuid see raamat tegi justkui isiklikult tuttavaks. Nagu oleksin raamatu lõppedes olnud ta hea sõber, kellel on raske temaga hüvasti jätta. Talumatult raske on visata kolm peotäit mulda. Seesmine ja väline ilu, lihtsus, sõbralikkus. Silmad. Tohutu anne. Tohutu lugemus. Džäss. Otsekohesus. Paneb armuma. Meil kõigil on oma mälestused Lembit Ulfsaki rollidest laval ja ekraanil. Neid on nii palju, et raske on meenutada neid filme, kus teda polnudki. Vaatan nüüd mõne ta filmi taas üle ja hoian viivuks seda armunu tunnet.

Odette Kirss “ Rakvere elanikud kreisilinna aastail 1783-1917” Iivi raamatusoovitus: Aasta tippteoseks oli kindlasti Odette Kirsi “Rakvere elanikud kreisilinna aastail 1783-1917.” Raamat annab ülevaate Rakvere linna ajaloost, keskendudes peamiselt elanikele. Põnev oli näpuga rida ajada ja otsida tuttavaid kohti, meenutada linnaajalugu, tutvuda kogutud pärimustega. Eelkõige uurisin andmeid oma kodutänava kohta. Kuna raamat on mahukas, siis pean tunnistama, et täielikult läbitöötatud see mul veel pole. Olen alati imetlenud Odette Kirsi teadmisi ja on väga tänuväärt, et need teadmised said taas raamatuna jäädvustatud.       Naatan Haamer „Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad” Lia soovitab: Kriisipsühholoog ja hingehoidja Naatan Haamer jagab nõuandeid kriiside ja kaotustega toimetulekuks. Need käivad elusolemisega paratamatult kaasas. Samas rõhutab autor, et ainult aja möödumisele kriiside puhul loota ei saa. Lahendamata valu on meie Achilleuse kand. See võib panna elus paiga...

Ieva Požarskaja "Juri Nikulin. Peaaegu naljakalt" Iivi lugemiselamus: Lõik raamatu eessõnast: „...Iga aastaga jääb aina vähemaks inimesi, kes on Juri Nikulinit isiklikult kohanud, teda hästi tundnud või lihtsalt temaga sõbrustanud. Ometi märgivad nad kõik Nikulinist rääkides ja tema elu eri seiku meenutades ühte ja sedasama: ta oli kõlbeliselt väga puhas ja kindlameelne inimene. Tundus, et ta ei suuda inetult käituda isegi siis, kui ta seda tahaks, otsekui oleks talle sisse ehitatud kaitseseade, mis ei lase minna südametunnistuse vastu. Küllap seisnes selles tema teine anne - mitte enam näitleja vaid inimese anne” “Ta oli staar, jumaldatud ja ülistatud, aga see polnud kõige tähtsam. Kõige tähtsam oli see, et ta oli hea inimene.” Nii rääkis kuulsa näitleja poeg Haldi-Normet Saarnale, kes Vikerraadio „Keskööprogrammi“ jaoks tehtud intervjuude põhjal kirjutas kunagistest Nõukogude tähtedest raamatu „Kohtumised legendidega“. Tema isa oli Vladimir Nikulin, kes pärast demobiliseer...

Loodus Viio Aitsam „Putukafriigi päevaraamat” (2016) „Erilisena mõjus mulle Viio Aitsami „Putukafriigi päevaraamat”. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik huvi tunda mõne ussikese eluringi vastu ja teda lausa luubiga aasta otsa jälgida ja siis veel osata ta elukommete kohta järeldusi teha ja talle aias mõnusaid elutingimusi luua. On ikka olemas omapäraseid inimesi. Mina olen ainult liblikaid püüdnud, ära kuivatanud, määranud ja karpi talletanud.”  Leelo postitus . Toit „101 eesti toitu ja toiduainet” (2016) „Raamat on väga ülevaatlik ning hõlmab eri ajastuid. Huvitav oli teada saada, et lisaks kartulile ja teraviljatoitudele, söödi Eestis piirkondlikult väga erinevalt. Tutvustamist leiab, kuidas eestlaste talupoeglik kasin toidukultuur sai eelkõige mõjutusi baltisakslastelt, mida tõi kaasa nõukogude aeg ning kuidas on toidu ja selle tarbimisega kaasajal.  Hariv ajaviitelugemine nii kokanduse- kui ka ajaloohuvilisele.” Pamela Mara „Hullult head val...

Filmihuvilistel soovitan lugeda kaht väga huvitavat teost: Juri Lotmani „Filmisemiootikat” ja Jarmo Valkola raamatut „Filmi audiovisuaalne keel”. Kumbki ei eelda filmialast haridust, neid tasub lugeda kõigil, kelle hobiks on filmide vaatamine ja kellele meeldib nähtud filme analüüsida. Kes pole harjunud vanu filme vaatama või kes seni on neid kategooriliselt vältinud, neil tasub samuti mõlemat lugeda, vaadata nendes raamatutes analüüsitud filme ja siis järele mõelda, kas tasub end filmiklassikaga kurssi viia. Tänu nendele raamatutele jõudsin mina veendumuseni, et vanu filme tasub vaadata, sest nende kaudu on 1) võimalik laiendada oma ajaloolisi teadmisi (poliitilised sündmused, tehnika areng, rõivamood jms); 2) tutvuda teiste kultuuridega; 3) jälgida, kuidas filmid aegade jooksul on arenenud; 4) üllatuda, et ka vana võib olla uudne. Juri Lotman „Filmisemiootika” (2004) Filmikeelega esmaseks tutvumiseks väga sobiv teos. Semiootiku ja kultuuriloolase Juri Lotmani ladus, ...