Lugemispäevik

On külm detsember, kui Lapimaalt Inari järvest leitakse noore inglanna surnukeha. Vicky vend Alex sõidab isiklikult Soome arvates, et saab õe kodumaale viia. Kohapeal ilmneb, et naine on hoopis mõrvatud. Lapimaal Koppes ei juhtu mõrvasid just tihti, seega ei ole Alex kindel, kui pädev kohalik politseinik Agatha on. Ta jääb Koppesse pikemalt ja  asub ka ise õe surma asjaolusid uurima. Kuna Alex ei ole Vickyga juba mõnda aega suhelnud, räägib raamat lisaks leinale omal moel ka süümepiinadest ja peresuhetest. Alex proovib mõista õe elu ja suhteid enne surma. Ka politseinik Agatha lugu ei ole lihtne, ta kasvatab üksi kolme last ja peab igal hetkel olema nende turvalisuse osas valvel. Paralleelselt jutustatakse lugejale Kaya lugu, kes on paarkümmend aastat varem salapäraselt kadunuks jäänud. Kas ja kuidas lood omavahel seotud on, selgub juba lugedes.  "Kes viimasena kaob" on iiri kirjaniku Jo Spaini esimene eesti keelde tõlgitud raamat. 

Iiri kirjaniku Catherine Ryan Howardi raamatus “Põgene!” ei ilmne ühtegi laipa, ei ole ka eriti õudne, nii et jääb 400 lehekülge mõnusalt kõhedat öist tegevust pimedas metsas. Kade konkurent on noorele näitlejale korraldanud fake-filmivõtted, et hirmutamise kaudu võidurõõmu tunda. Peategelane osutub aga üsna taibukaks ja kaldub etteseatud rööbastelt välja. Miks me pimedust kardame? Ikka oma ürgse närvisüsteemi tõttu, mis mäletab pimeduses piiluvaid vaenlasi ja kiskjaid. Mõni nõrgem võib isegi hulluks minna. “Ma mõtlesin lihtsalt...Kui kõik need imelikud asjad juhtuma hakkasid, kui ma võtetel üksi üles ärkasin ja kui ma selle raamatu leidsin...Mulle tundus, et käimas on nagu midagi eriti suurt. Mingi tõeline müsteerium. Selgitus on tegelikult...Kas sulle ei tundu see kaunis igav? ...See ongi nende müsteeriumide probleem...Need on olemas üksnes sellepärast, et meil ei ole neile seletusi. Kui me seletused leiame, laguneb kogu müsteerium laiali.” Ja võib rõõmsalt tugitoolist tõusta ja edas...

Iiri autori romaan kahest naisest, keda aastakümnete möödudes viib kokku kunst ja armastus. Lexie põgeneb vanematekodust Londonisse, et seal oma elu rajada. Kohates seal ajakirja toimetaja Innest, armub Lexie. Töö ja elu laabub, kuni armastatu Innes ootamatult sureb. Lexie leinab. Kui ta kohtab Felixit, saab elu uue mõtte. See suhe käib üles ja alla,  kord hästi, kord halvasti. Sünnib poeg Theodore, keda ema kasvatab üksi, isa osaleb lapse elus harva. Siis upub Lexie. Laps jääb isa ja kasuema kasvatada. Ta kasvab üles, teadmata oma emast ja päritolust midagi. Teine osa jutustab Theo elust kunstnik Elinaga. Poja sünnist ja Elina sünnitusjärgsest raskustest. Theod vaevab miski, mida ta ei oska seletada. Ta imestab, miks tal puuduvad mälupildid lapsepõlvest, kuni pisikeste tähelepanekute põhjal hakkab ta kahtlustama oma päritolu. Lõpuks saab Theo teada, et tema ema oli Lexie ja paika loksuvad  mälupidikesed. Maggie O`Farrell on nüüdisaegse Iiri kirjanduse tuntumaid esindajaid. 20...

Sarjas „Nüüdisromaan“ ilmunud raamatu peategelane on 84-aastane iirlane Maurice Hanningan, kes Rainsford House’i hotelli baaris istudes ja oma elule tagasi mõeldes tellib viis jooki – igaüks neist mõeldud toostiks ühele olulisele inimesele tema elus. Läbi Maurice’i mälestuste ja mõtiskluste koorub välja tema elu lugu. See on lugu vaesest poisist, kes raske elu kiuste saavutab elu lõpuks rikkuse, mille suurusest ei ole tegelikult aimu tema enda abikaasal ega pojalgi. Kuid see lugu ei käi ümber raha, vaid Maurice’i jaoks on olulised just need inimesed tema ümber, kelle auks ta tooste tõstab. Nagu igas loos, on siingi valetamist ja vaenu, aga ka siirast rõõmu väikestest asjadest ning sügavat armastust.  Vana mehe mõtiskluste kaudu saab aimu ka Iirimaa elu-olust 20.sajandi esimeses pooles ning kuigi jutustus liigub vaheldumisi mineviku ja oleviku vahel, on seda lihtne jälgida. Maurice on väga sümpaatne peategelane, hoolimata sellest, et ta tihti jäärapäine ning kinnine mees, tagasihoid...

Sally Rooney debüütromaani on tänaseks päevaks soovitanud lugeda juba sellised kirjanduskorüfeed, nagu Jan Kaus ning Andrus Kivirähk, kuid mulle tekitas huvi raamatut lugeda just Johanna Rossi arvustus esikaanel.  Esikaane foto ja pealkiri tekitavad eelarvamuse, et "Vestlused sõpradega" on lihtne noorte sõpruskonna lugu. Tegelikult, aga keeruline kombinatsioon sõprusest, armastusest, keelatust, piiride kompamisest ning seda kõike noore naise silmade läbi. Raamatus on nii nooruslikku kergust, muretust ja peataolekut, samuti ärevust, enesekesksust, ennasthävitavat käitumist ning elukogemuse puudumist. Teksti on põimitud e-kirju, telefonisõnumeid ja dialooge, mis on teravad ja intelligentsed. Ühiskonnas toimuva, kirjanduse kui ka ajaloo kohta on peategelastel oma vaadete tõttu paiguti äärmuslik arvamus.  Frances ja Bobbi on kolledžiõpilased, endised armastajad, kes esitavad koos luulekavasid. Frances kirjutab suurepäraseid luuletusi ning Bobbi on sündinud esineja. Ühel se...

Oscar Dunleavy on koolipoiss, kes ühel päeval kaob – merest leitakse vaid tema jalgratas, mis annab alust arvata, et poiss on sooritanud enesetapu. Ja kuigi Oscari otsingud veel käivad, usub enamik inimesi, et poissi elusalt leida enam ei õnnestu. Siiski leidub kaks noort – Oscari vend Stevie ja naabritüdrukust parimas sõbra Meg – kes sellega sugugi leppida ei taha. Nii otsustavadki nad välja uurida, mis juhtus populaarse koolipoisiga viimase poolaasta jooksul, kui Meg perega Uus-Meremaal viibis. Miks enne elurõõmus ja populaarne poiss oleks üldse pidanud endalt elu võtma? Kas Oscari kadumine on seotud nende uue klassikaaslase Palomaga? Jutustus kirjeldab veenvalt, kui vähe on teinekord vaja, et laps muutuks teiste poolt tõrjutuks, üksildaseks ja õnnetuks. On ju Oscar varem olnud mitte ainult klassi, vaid kogu kooli üks populaarseimad poisse, kuid kadumise hetkeks ei ole talle sõpru jäänudki… Soovitaksin raamatut lugeda nii lastel kui nende vanematel – mõtlemisainet jätkub kõigil...

Selgitasime sel aastal taas välja meie raamatukoguhoidjate meelest parimad lõppenud aasta raamatud (2011. aasta kokkuvõtet saab vaadata siit ja siit ). Eelmise aastaga võrreldes oli nimekiri tunduvalt pikem ja kirjum ning nii selgelt eristuvaid lemmikuid, kui eelmisel aastal, ei olnud. Eks näitab ju see, et häid raamatuid ilmub palju ning igale maitsele leidub midagi. Siiski saab välja tuua kolm võrdselt kõige rohkem hääli saanud raamatut : Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid" E. Donoghue "Tuba" S. J. Watson "Ei. Tohi. Magama. Jääda" Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid" ilmus küll aasta lõpul, kuid kiired raamatukoguhoidjad said selle läbi loetud veel enne, kui raamat laenutusse jõudis ning raamatu kohta arvati muuhulgas: "Kauaoodatud nö ajalootriloogia raamat. Ei pidanud pettuma. Stiililt täiesti oksanenlik. Lugemine nõudis kaasamõtlemist ja keskendumist. See raamat kuulub nende hulka, mille mõjutusi saab kogeda oma meeltes ja mõtetes ...

Lugedes raamatu tagakaanelt sisututvustust, loobusin esialgu raamatu lugemisest, sest lukkude taha suletud maailmas elava ema ja lapse lugu tundus liiga sünge teemana. Kolleeg Iivi soovitusel võtsin raamatu siiski ette ning ei kahetse, sest vastupidiselt oma eelarvamustele ei olnud tegu sugugi mitte masendava, vaid hoopis väga erilise looga. Autor jutustab raamatus loo emast ja tema 5-aastasest pojast. Ema röövis aastaid tagasi Vana Pagan, kelle poeg ka väike Jack on. Kogu oma vangistuse on nad elanud Toas – aiamajakesest vangikongiks ringi ehitatud kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent, kogu side välismaailmaga ongi seesama Vana Pagan, kes neile kogu eluks vajaliku toob. Tuba on väikese Jacki jaoks kogu maailm – tema ju Väljaspool käinud ei olegi, ta on seal sündinud ja kasvanud ning Emme on talle selgeks teinud, et see ongi maailm, kõik Väljaspool on väljamõeldis. Raamatust umbes poole moodustab kirjeldus elust Toas – Jacki ja Emme igapäevaelust ja tegevustest, mängudest ja...