Lugemispäevik

  Varasemalt loetud  Amy Harmoni romaan "Mida tuul teab", meeldis mulle ajas rändamise teema omapärase käsitlemise tõttu väga, seega oli tema järgmine eesti keeles ilmunud raamat kohe ka minu "ootelistis".  Esikaane kujundus andis aimu, et tegevus toimub Ameerikas ning raamatut kätte võttes, kerkis mälusoppidest  esile katkeid nii mõnestki  vesternifilmist, kus taoliste hoburakenditega mööda olematuid teid ringi logistati.  Raamat annab elavalt edasi, missuguseid raskuseid asunikel tuli ületada, et jõuda Ameerika sisemaad pidi kulgenud Oregoni rada mööda Portlandi. Selleks tuli läbida umbkaudu 2000 miili väga keerulisel maastikul, ületada mitmeid kordi jõgesid, läbida vaenulike indiaanlaste alasid, liguneda vihma käes ja kõrbeda põrgupalavas päikeses, hakkama saada vähese toidu ja veega, võidelda haiguste ja kohutava väsimusega. Ometigi võtsid paljud perekonnad selle ränkraske teekonna ette, viljakamate põllumaade ja parema elu lootuses, nende paljude hulga...

Tõsielul, aga ka legendidel põhinev lugu viib lugeja 19. sajandi Ameerikasse, kus valged püüdsid ajada ohtlikku karusnahaäri. Küttimisteed viisid neid kokku erinevate indiaanihõimudega (peamiselt arikaradega), kes sissetungijaid halastamatult ründasid ja hobuseid röövisid. Valgete seas oli mees nimega Hugh Glass, kes oma kogemuste ja oskustega võitis paljude valgete, aga ka osade indiaanihõimude (nt poonide, siuude) lugupidamise. Tema eluteel olid rängad läbielamised, sh grislikaru rünnak, relvituks röövimine ja hülgamine. Hugh oli aga mees, kes jäi ellu. Pealnäha hoidis teda elus vaid kättemaksuiha: ta tahtis kätte maksta kahele valgele mehele, kes temalt püssi, noa jm vajaliku ära võtsid ning ta haavatuna üksi jätsid. Kuid minu meelest jäi ta ellu ikkagi seepärast, et ta oli erakordse vaistuga, osav jäljeajaja, suurepärane küttija ning hooliv inimene. Selles raamatus on palju jõhkrust ja vägivalda. Hugh'il puudus monte-cristolik läbimõeldud plaan, temal polnud planeerimise...