Krimiromaan, aga tavalisest krimkast väga erinev. Teos pani mind tegelastele kaasa elama sama intensiivselt, nagu Whitakeri esimene eesti keelde tõlgitud lugu “Me algame lõpust”. On hämmastav, kui suure südamesoojusega on kujutatud peategelasi ja kui palju armastust sellesse teosesse mahub. Kriminaalsete tegude taustal näitab autor, kui habras võib olla piir halva ja hea vahel. See on lugu kunstist, armastusest, elukestvast sõprusest, kaotustest ja lootusest, mis ei kustu. Väga lummav, kihiline ja põnev romaan ja ma ei ole lõpuni kindel, kas see ikka on kriminaalromaan. Igatahes asetus Chris Whitaker juba oma esimese romaaniga mu lemmikute listi ning püsib seal nüüd veel kindlamalt. “” Arvad, et ta on surnud?” küsis Misty, käed sügavale taskusse surutud, üks jalg korralikult üle teise, nägu murelik. Saint teadis, et tegelikult ei ole olemas kindlat hetke, mil lapsest saab täiskasvanu. Nende jaoks, kellel vedas, oli tegemist pika ja vaevaga väljateenitud üleminekuga, kus tasahaaval v...
Rakvere Raamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi