Lugemispäevik

Teadlane Lila nõustub, endalegi üllatuseks, koos oma kuulsust ihkava kallima Nicoga osalema tõsielusarja “Täiuslik paar” võtetel. Peagi leiavad nad endid troopiliselt paradiisisaarelt, koos veel nelja paari ja võttemeeskonnaga. Juba esimene ülesanne tekitab osalejate vahel pingeid ja õhkkond muutub lausa plahvatusohtlikuks. Öösel laastab saart torm. Tormile järgnev hommik on halvaendeline. Keegi on kaotanud elu, on vigastatuid. Selgub tõsiasi, et ühendus laevaga, millega saarele tuldi, on katkenud. Ja mis veel hullem, peagi napib toitu ja joogivett. Paanika kasvab, koos tõdemusega, et nad on täielikult ära lõigatud kontaktivõimalusest välismaailmaga. Et sellistes tingimustes ellu jääda, on vaja seltskonnal kokku hoida. Kas aga kõik seda soovivad, et nad saarelt eluga pääsevad? Samamoodi, nagu Ruth Ware varasemateski põnevikes, kerivad sündmused filmilindina edasi. Tuleb taas kord tõdeda, et ka käesolevas raamatus pole miski tegelikult nii, nagu alguses näis ja pinge säilib viimaste leh...

Eve Chase “Linnupuur” on raamat kärgpere toimimisest. Tuntud kunstnikul on nelja erineva naisega neli tütart, kes kõik vaatamata suve ja jõulude isaga veetmisele tunnevad ilmajäetust. On küll maailmatu tore, et sul on õed, aga siiski pole nad su pärisperekond. Emad on kõik üksteise peale kadedad ja tekitavad lasteski võistlusõhkkonda. Isa juures olles satuvad hellitatud mammatütred omapäi suurele maavaldusele, kus kellelgi pole meeles neid valvata. Konkureerivad teismelised ilma tasakaalustava täiskasvanuta minetavad ohutunde ja surm koputabki uksele.  Kui palju kahetsust, aastaid ülesaamiseks, psühholooge, ja ikka järeldus: kui sul on lapsed, pead sa neile pühenduma, muidu läheb kõik untsu.                                                                         ...

Peainspektor Robert Ketti teine raamat. Esimene raamat “Ajalehetüdrukud” ilmus eesti keeles aastal 2022, kus Kett kolis oma kolme väikse tütrega Londonist Norfolki. Mees üritab toime tulla tragöödiaga isiklikus elus, nimelt on ta naine Billie juba mitu kuud kadunud ja see mõjub Robertile arusaadavalt rängalt, lisaks vajavad lapsed palju tähelepanu.  Raamatus “Paha koer” leitakse metsast tapetud naine, kelle kehavigastused viitavad koerarünnakule. Peainspektor Kett on värskelt tagasi tööle tulnud peale eelmise juhtumi uurimisel saadud vigastustest paranemist. Selles valguses on veidi veider, millistesse olukordadesse peategelane end kummalise tapjakoera juhtumit lahendades seab. Tegelikult meeldib mulle Smithi raamatute puhul süzeest rohkemgi autori stiil ja kerge huumor. Arvan, et siin on ilmselt oluline osa ka tõlkija heal tööl. Kes on ladusa krimiloo otsingul, siis soovitan nii “Ajalehetüdrukuid” kui “Paha koera” küll.

Iiri kirjaniku Catherine Ryan Howardi raamatus “Põgene!” ei ilmne ühtegi laipa, ei ole ka eriti õudne, nii et jääb 400 lehekülge mõnusalt kõhedat öist tegevust pimedas metsas. Kade konkurent on noorele näitlejale korraldanud fake-filmivõtted, et hirmutamise kaudu võidurõõmu tunda. Peategelane osutub aga üsna taibukaks ja kaldub etteseatud rööbastelt välja. Miks me pimedust kardame? Ikka oma ürgse närvisüsteemi tõttu, mis mäletab pimeduses piiluvaid vaenlasi ja kiskjaid. Mõni nõrgem võib isegi hulluks minna. “Ma mõtlesin lihtsalt...Kui kõik need imelikud asjad juhtuma hakkasid, kui ma võtetel üksi üles ärkasin ja kui ma selle raamatu leidsin...Mulle tundus, et käimas on nagu midagi eriti suurt. Mingi tõeline müsteerium. Selgitus on tegelikult...Kas sulle ei tundu see kaunis igav? ...See ongi nende müsteeriumide probleem...Need on olemas üksnes sellepärast, et meil ei ole neile seletusi. Kui me seletused leiame, laguneb kogu müsteerium laiali.” Ja võib rõõmsalt tugitoolist tõusta ja edas...

Robert Cedric Sherriffi “Kaks nädalat septembris” on innukas puhkuseromaan. Tegevus toimub 1920. -ndail aastail Londonis ja mereäärses Bognori linnas. Viieliikmeline ametnikuperekond on juba aastaid sõitnud täpselt sama moodi samasse kohta samal ajal puhkama: 2 nädalat septembris täielikku vabadust, matkamist, ujumist ja päevitamist. Kuigi tundub, et miks selline ajalooline argipäev peaks meid täna kõnetama, on autor sorav jutustaja, kes pöörab tähelepanu pisiasjadele, mõtetele, meeleoludele. Vanemad katsuvad toime tulla nooruse kadumisega, vaatavad elule tagasi, tütar ootab esimest armumist, poeg endas selgusele jõudmist, mis amet üldse valida. Inimene pole ju aegade algusest muutunud, ikka tahab õnne ja tunnustust. “Nad olid jõudnud selle veidra, häiriva väikese hetkeni, mis saabub igal puhkusel: hetkeni, kus reisi pingeline põnevus variseb järsku kokku ja visiseb minema ning teile jääb ähmane mõtisklus selle üle, et mida nüüd siis ette võtta ja kuidas üldse alustada.” Ja kui siis ...

Antti Tuomainen „Jänesefaktor” Maaja soovitab humoorikat kriminulli: Soome krimikirjanikel on seda, mida eesti krimikirjanikel pole – huumorimeelt. Nende raamatute tegevustik jookseb ladusalt ja nauditavalt, raske on raamatut käest panna. Esimestena nimetaksin Reijo Mäkit ja Antti Tuomaineni. Kes iganes tahab endale head tuju peaks lugema Tuomaineni raamatut „Jänesefaktor”, mis on samuti triloogia esimene raamat. Raamatut võib pakkuda nii huumorit, krimi kui romantikat ihkavale lugejale. Samuti on siin väga sarkastiliselt suhtutud igasugustesse uhhuu-õpetustesse ja teraapiatesse, millede ignoreerimise tõttu peategelane oma kindlustusmatemaatiku koha ju kaotaski. Ja lugeja õnneks see õnnetus Henri Koskineniga juhtus, sest nüüd on võimalus näha ja kogeda, kuidas nohikust saab sangar. Pärast seda, kui tema hasartmängijast vend sureb ja talle seikluspargi pärandab, muutub Koskineni elu 180 kraadi. Nüüdsest elab ta nagu ameerika mägedel, kus on hirmu, armu, närvikõdi, julmi kriminaale ja im...

Lorna on teismelisena sügavalt sisse võetud rokistaar Michael Reyji Rayst, sattunud tema mõju alla, taludes suure armastuse nimel mehe vaimset ja füüsilist vägivalda. Nüüd on ta oma 16 aastat tütart igasuguste vahenditega kurja maailma eest kaitsnud: tema kodu on nagu kindlus ja teismelisel Liberyl on keelatud sõpradega väljas käimised. Loomulikult tekitab see tüdrukus trotsi, seda enam, et ema poolt ei tule mingeid selgitusi ja oma päris isast teab ta ainult seda, et too on koletis, kellega mingil juhul kokku sattuda ei tohi. Siiski tahab Liberty ise veenduda selles, kellega on tegemist ja põgeneb kodust, et isaga kohtuda. Viimane naudib oma tohututes maavaldustes rikka kuulsuse elu ja tütre saabumisega saabub ka täiuslik õnne tema õuele. Loomulikult pole miski nii, nagu paistab ja kogu minevik oma kohutavate saladustega hakkab lahti rulluma. Paljastub rokistaari tegelik olemus, aastakümnete tagused võikad kuriteod ja sadistlik käitumine selle nimel, et hoida oma laitmatut renomeed. A...

Nadeem Aslam on Briti-Pakistani kirjanik. Ta on praegu 54 aastane. Kui autor oli neliteist, siis põgenes nende pere Pakistanist Inglismaale, kuna tema perekond sattus pahuksisse valitseva režiimiga. "Kuldne legend" on Aslami viimane romaan. Varasemaid pole eesti keelde tõlgitud. Kõigi tema raamatute läbivaks teemaks on Pakistani lähiajalugu. Raamat oli haarav. Ma ei taha öelda põnev, sest see kõlaks nagu põnevik. Autori eesmärgiks pole kindlasti olnud soovi kirjutada põnevikku, kuigi sündmuste käik pakub kahtlemata põnevust ja tegelastele kaasaelamist. Kui olin raamatu läbi lugenud, püüdsin seda endale mõne  sõnaga kirjeldada. Minu esimeseks iseloomustavaks väljendiks oli koleilus . Panin raamatu kokku, heitsin pilgu veelkord esikaanele (lugesin muide raamatu läbi ühe jutiga) ja nägin seal enne tähelepanuta jäänud The Guardiani reakest: "Erakordselt kaunis ja valus raamat ... Meeliülendav". Niisiis olin Briti meediagigandiga üsna sarnasel arvamusel. Et miks si...

Raamatu tegevus toimub Londoni äärelinnas Lowland Ways. Sealsetes paarismajades elavad edukad inimesed, kes saavad omavahel hästi läbi. Palju on lapsi, kellele korraldatakse pühapäeviti tänaval mängimise päeva, mille jaoks suletakse tänav autodele. Võiks öelda, et elu on rahulik ja idülliline.  Kõik muutub, kui tänavale kolivad Darren ja Jodie, kes on maja päranduseks saanud. Mees hakkab kodus ajama autoremondi ja -müügi äri ja sellega seoses on ka tänav erinevaid romusid täis pargitud. Lisaks tehakse majas remonti ja see ei ole veel kõik, uued omanikud kuulavad nii päeval kui ööl väga valju muusikat. Tänaval mängimise pühapäevast nad loomulikult ei hooli ja oma autosõite selleks päevaks planeerimata ei jäta. See kõik viib teravate erimeelsusteni naabrite vahel. Sissy vastasmajast kaotab kodumajutuse kliente, kõrvalnaabrid Ant ja Em on täiesti hädas, kuna muusika ja remondi tõttu ei ole neil ega nende beebil võimalik magada. Tänavale pargitud autod võtavad teiste elanike majade ees...

  Lugenud varasemalt mind ülimalt köitvaid ja ootamatu lõpplahendusega R. Ware põnevikke „Pimedas, pimedas metsas“ ja „Luku taga“, võtsin „Valetamise mängu“ kätte üsna ülesköetud ootustega. Algus oligi paljulubav. Pikapeale aga hakkas venima, kuigi säilis ootus, et kohe-kohe saabub see pingeline ja jahmatav lõpp. Oli küll dramaatikat ja ohtlikke situatsioone ja lõpp isegi traagiline, aga üsna aimatav. Lugu on neljast tüdrukust, kes ühe õppeaasta koos Salteni internaatkoolis õppisid. Üheskoos Kate`i pool, koos tema isa ja kasuvennaga veedetud idüllilised nädalalõpud lõppesid toega, mille saladust on tüdrukud endaga aastaid kaasas kandnud. Nüüd, kus mõned neist on juba lapsevanemad ja elus üht-teist saavutanud, ähvardab see saladus välja tulla. Üle paljude aastate saadakse Kate`i juures jälle kokku ja püütakse väljapääsu otsida. Enne aga on vaja selgusele jõuda, mis üldse toimus ja kas see, mida sõbrannad teadsid, oli ikka tõde või rikkus keegi kokkulepitud reeglit, et üksteisele ei ...

Romaanisarjast „Tõlkes leitud” olen leidnud huvitavaid ja meeldejäävaid raamatuid. Nii ka seekord. "Chilbury naiskoor" on romaan sõjaaja hakkajatest inimestest ja ühtsest kogukonnavaimust. Tuju tõstev ja südamepõhjani liigutav teos uurib, mil moel suur ajalugu mõjutab tavaliste inimeste elu ja kuidas ellujäämine sõltub võrdselt nii sõprusest kui ka isiklikust vaprusest. Romaan vaatleb erinevate tegelaste vaatenurgast lähtudes (kirjutatud päeviku ja kirjade vormis) ühe külakese elu olukorras, kus naised on oma mehed ja pojad saatnud sõtta, üle tuleb elada pommitamine ja kus eluspüsimiseks ja meeleolu hoidmiseks on üks väljapääs koori tegevuse alleshoidmine. Tegelaste omavahelised suhted, küünarnukitunne, abivalmidus, samal ajal ka rivaalitsemine ja kadeduski on teemad, mis lahendada tuleb. Ei puudu ka põnevus ja romantika.

B. A. Paris on mulle juba tuttav autor, ka tema eelmised raamatud "Suletud uste taga", "Murdumine" ja "Too mind tagasi" on loetud ja autori kirjutamisstiil mulle sobib. Seetõttu nähes, et ka tema neljas raamat on Eestis ilmunud, ei tekkinud kahtlustki, kas loen seda või mitte. Paris kirjutab psühholoogilisi põnevikke, mis ei ole omavahel seotud, igas raamatus on erinevad tegelased. "Dilemma" puhul ütleb pealkiri juba palju ära. Livia on aastaid unistanud suurest peost oma neljakümnenda juubeli tähistamiseks ja käes ongi peopäev. Kõik tundubki plaanipäraselt sujuvat, kuid siis saab Livia abikaasa Adam kohutava uudise. Ta kaalub, kas rääkida naisele sellest ja rikkuda pidu või oodata mõned tunnid ja lasta abikaasal oma suure unistuse täitumist nautida. Seda enam, et ta ei ole ka sajaprotsendiliselt kindel, kas asjad ikka on nii hullud kui paistavad ja loodab viimse hetkeni, et kõik on ikkagi korras. Ka Livial endal on saladus nende ühise tütre ...

Ajalooliste filmide lembile üks raamat otse 19. saj. lõpust. George Grossmithi “Mõttetu mehe päevaraamat” kirjeldab üksikasjalikult tolle aja inimesi, moode ja olustikku, nii et hakkabki pilt silme ees jooksma. Vastavalt huumoriklassika reeglitele teeb ta seda pühalikult tõsiselt, aga lugedes muutub tekst tobenaljakaks.  Keskklassi ametniku Charles Pooteri päevik hakkas Inglismaal ilmuma juba 1888. aastal ja tema loendamatud kordustrükid näitavad kahtlemata autori andekust. Tegelased on veel härra Pooteri abikaasa Carrie, poeg Lupin, sõbrad, töökaaslased ja teenijad. Raamat lõpeb peale ohtrat närvikulu õnnelikult: hea töö eest kingitakse perekonnale maja ja poeg abiellub rahaka naisega.  “Õhtuks kutsus Carrie meile külla vana hea Cummingsi ja tema abikaasa, samuti Gowingu. Istusime kõik kamina ees ning jõime Lupini terviseks Jackson Freres`d, mille Sarah oli poodniku juurest toonud. Lamasin tunde ärkvel ja mõtlesin tulevikust. Minu poiss minuga ühes kontoris – saa...

 "Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev". 1997.aasta augustikuus põrkavad Tess ja Gus vilksamisi kokku Itaalias Firenzes "idüllilisel" puhkusereisil olles. Mõlemad peaksid sügisel alustama ülikooliõpinguid. On see siis saatus, ettemääratus või lihtsalt juhus ent tulevik võib muutuda hetkega. Ootamatult sureb Tessi ema vähki ning tal tuleb enda unistused kõrvale jätta ning hakata hoolitsema oma väikese veidra õe Hope'i eest. Gus alustab õpinguid arstiteaduskonnas, kuid teda saadab tumeda varjuna mälestus edukast ja ideaalsest vennast, kes hukkus suusaõnnetuses. Tema ema ja isa lausa jumaldasid Rossi ning pidasid Gusi kaudselt venna surmas süüdlaseks.  Mõlemad romaani peategelased elavad läbi leina, kogevad armastust ja reetmist ning tööalaaseid raskuseid. Kuigi Tessi ja Gusi teed ristuvad raamatus teineteise teadmata korduvalt, kohtuvad nad uuesti alles 16 aastat hiljem.  Romaan ei ole siiski üksnes romantiline teineteiseleidmise lugu, palju on kirjutatud...

Kui te olete rõõmsameelne, elluuskuv inimene, siis lugege Kate Atkinsoni raamatut "Lõpetamata juhtumid" - see kärbib teie tiibu tuntavalt. Masenduses, inimestes pettunud lugejale võib see mõjuda aga kahtemoodi - ta muutub veelgi depressiivsemaks või hoopiski enesekindlamaks, sest valitud inimesivältiv elu on olnud õigem ja ohutum. ...pärast seda polnud ohutut aega ei valges ega pimedas... ...õnne pole olemas, ainult tühjus... ...keegi ei lahku siitilmast elavana... Kas üldse soovitada raamatut, mis teeb su tuju halvaks, olemise närviliseks ja ärevaks, jättes paratamatuse ning võimetuse tunde? Sa kahtled näiliselt ohututes veidrikes, kes püüavad su tähelepanu, isades, kellel on imelikud tütred, emades, kes enam ei jõua ja hooligi (mahatallatud naised teel närvivapustuse ja surmani). Sa mõtled nende ohvritest ennastpiinaval moel, sest raamatus kannatavaid ja surevaid tüdruklapsi sa aidata ei saa. Kas saab eluski?  Kõike ei saa ette näha ja ära hoida ka oma last väg...

„Sel pikal ajal“ on avateos uuele raamatusarjale, kus tuntud kirjanikud on võtnud oma romaani aluseks mõne südamelähedase Shakespeare’i näidendi. Jeanette Winterson romaani aluseks on Shakespeare’i „Talvemuinasjutt“. Winterson on oma teoses üle võtnud Shakespeare’i süžee ning raamatutegelaste nimedki sarnanevad algtekstiga, kuid tegevus on toodud kaasaega. Lugejatele, kes „Talvemuinasjuttu“ lugenud ei ole (näiteks nagu mina), on raamatu alguses ka originaalteksti lühikokkuvõte. Wintersoni uusversioon on arusaadav ja nauditav lugemine, sest tekst on niivõrd oskuslikult kirja pandud, et tihti lugesin lauseid ja lõike korduvalt üle.  Näiteks järgnev lõik, mille juurde raamatus kordi tagasi pöördusin: Ja maailma tõttab edasi, hoolimata rõõmust või meeleheitest või ühe naise saatusest või ühe mehe kaotusest. Ja me ei saa tunda teiste inimeste elu. Ja me ei saa tunda meie enda elu rohkem kui üksikasjades, mida oskame hallata. Ja asjad, mis meid igaveseks muudavad, juhtuvad, il...

Maud on eakas ja tugevate mäluhäirete all kannatav inglise vanaproua, kellele ühel hetkel hakkab tunduma, et tema sõbranna Elizabeth on kadunud. Mõte ei anna talle rahu ja vanadaam alustab detektiivitööd, mis pole üldse lihtne olukorras, kus ta andes naabrite ukse taga kella, ei mäleta selle avanemisel enam, miks ta seda tegi. Küll aga toob see otsingusaaga kusagilt mälusopist esile hoopis ühe teise kadumise loo sõjajärgsest ajast, mil Maud oli alles noor tüdruk ja tema täiskasvanud õde ühel päeval enam koju ei tulnud.  Raamatus on osavalt põimitud olevik minevikuga ja lõpuks leiavad mõlemad juhtumid ka lahenduse. Omaette kogemuse saab lugemise ajal viibides inimese nahas, kes kõik pidevalt ära unustab: ta teeb tassi teed, aga unustab seda juua, mistõttu vedeleb kõikjal majas joomata teetasse,  hakkab kuhugi minema, aga poolel teel ei mäleta ta enam kuhu ja miks ning eksib ära, lõpuks elab ta naise juures, kes „meenutab talle ta oma tütart“. Kogu Maudi maailm on üles ehit...

Vana mehe ja vana naise elu lõpp. Mõlemad elavad mere ääres teistest inimestest eraldi- topelt üksindus: elukaaslasi-lapsi pole, tühi ümbrus võimendab üksindustunnet, järk-järgulist ihulist nõrgenemist ja vaimset vaibumist. Olme ja söömine muutub teisejärguliseks, elujõud lahkub vaikselt. Mõlemad panevad küünlaid-üks mahajäetud kirikusse, teine mahajäetud surnuaiale, käivad paadiga merel ja satuvad peaaegu uppumisohtu, sest jõud pole enam endine. Mõlemad on vaikivad ja valivad sõnu, rohkem tunnetavad kui sõnastavad. Vanade inimeste abitus, kui järsku on jõud kadunud ja tugisüsteemi pole. „Ja järgmiselgi päeval ei jaksanud ta ennast püsti ajada, isegi mitte nii palju, et kartuleid koorida või solgiämbrit välja viia. Suure hädaga käis ta ühe korra sauna taga kemmergus, õhtupoole tegi tule ahju, aga jäi magama, enne kui jõudis siibri kinni panna ning hommikuks oli tuba jahedust ja rõskust täis. Ainult kahe paksu teki all oli tal soe... Päev möödus kiiresti, ent kõ...

Raamat räägib põlu alla sattunud looduloo- ja kivististeuurija reverend Erasmus Sunderly väidetavast ootamatust enesetapust ning kuidas, tema tütar Faith üritas tõestada et, armastatud isa ei teinud seda. Tegevus toimus kuninganna Victoria aegsel Inglismaal Vane'i saarel. Perekonnale teadaolevalt lahkusid nad Kentist, kuna reverend kutsuti uurima Vane'i saare koobastest leitud fossiile. Tegelikult jõudis, aga loodusteadlaste ringkonnani teave, et paljud tema poolt leitud kivistised olid võltsingud.  Viktoriaanlikul ajastul oli levinud arvamus, et mehed on naistest intelligentsemad, kuna nende aju suurem, seega ei olnud otse loomulikult naised üldse võimelised mõtlema ega tegutsema meeste tasemel, nad pidid meestele alluma, tegelema laste ja majapidamisega. Faith oli aga uudishimulik ja taibukas ning oma isa kõrvalt palju õppinud, kuid vaatamata sellele tuli tal oma tarkust varjata ja pigem hoolitseda ja õpetada oma 6-aastast venda Howardit, kes muidugi pidi isa elutöö kuna...

Suurmeistri viimane raamat „Kettamaailma lugude” sarjas ja viies Tiffany Achingu lugu on täis vihjeid ja peent ning vaimukat huumorit, (elu)filosoofiat ja paratamatust.   Nagu Terry Pratchetti elutee, saab otsa ka Esmeralda Weatherwaxi elukaar. Granny lahkub vaikselt olles enne kõik (oma tahte järgi) paika sättinud ja sujuvalt (ise)toimivad juhtnöörid pannud ning tema mantlipärijal Tiffany Achingul on käed silmini tööd täis, sest nüüd on tema see, kes vaatab, et kõik toimiks, et nõrgematele liiga ei tehtaks ja kõikjal tasakaal püsiks.   See Kettamaailma raamat paneb rohkem mõtlema elu kaduvusele, sellele, millise maailma keegi endast maha jätab ning surelikkusele.