Lugemispäevik

Käitumisteadlase ja Colorado Boulderi ülikooli ärikooli professori Peter McGraw raamatu puhul köitis juba pealkiri ning tekkis huvi, mida tähendab tähepanuväärne elu ning milliseid soovitusi selle loomiseks antakse. Esmapilgul tundus, et tegemist on järjekordse eneseabi õpikuga üksikutele ja vallalisetele, kuid lugedes selgus, et päris nii see siiski ei ole. Kui enamus vallalistele mõeldud raamatud keskenduvad partneri leidmise või olukorraga leppimise meetoditele, siis siin toob autor esile vallalise elu positiivsed aspektid. McGraw ütleb, et üksindus ei tähenda ainult üksiolemisega hakkama saamist, vaid sellega kaasnevat uskumatut vabadust ja lõpututuid võimalusi ning elu on alati rikkam kui oled ise selle kangelane. Raamat algab intrigeerivalt, autor kirjeldab oma poissmeesteõhtut, mille ta 34- aastaselt endale korraldas. Kõik oli nagu sel puhul kombeks: kutsutud olid sõbrad, kõlistati klaase, peeti kõnesid, kuid samas nendib autor, et tal ei olnud plaaniski mingit abielu sõlmida ni...

Nagu kunagi Erni Kase “Leikude” ilmumise aegu selle küla elanikel, on nüüd põnevad päevad Vinni inimestel. Tulevastele põlvedele on salvestatud hetk 21. sajandi alguse Vinnist, ümbrusest ja tema inimestest. Seda seetõttu, et oma esimese romaani sai valmis maalikunstnik Virve Saar, kes Rakvere kunstiskeenel juba ammune tegija, kuid nüüd otsustas uurida ka enda kirjasõnas väljendamist. Raamat kujutab endast autori elus pöördelise aja pildistust, oma tee, ameti ja uute sõprade otsimist. Samas pakub ka mõtisklusainet: kuidas käituksid Sina? Mis on tähtis ühe keskealise naise elus? Virve Saare maalidega saate tutvuda:  https://www.virvesaar.ee/ Virve Saar kirjutab enda maalidest nõnda: "Olen tegutsenud maastiku maalijana alates 1982.a. kui alustasin kunsti õpinguid Tartu kujutava kunsti kaugõppekursusel, mille lõpetasin 1991.a. Lembit Saartsi õpilasena. Olen esinenud ühisnäitustel Rakvere Galeriis ja ka mõned personaalnäitused on olnud. Tehnikatest olen algselt viljelenud õlimaali tehn...

Eesti kirjaniku Kadri-Ann Sumera “Basiliski lapsed” kirjeldab meid siin ja praegu: elasid eesti inimesed rahulikult oma elusid ning siis tuli koroona ja päästis valla kõik tumedad tungid. Algus meenutab Kerttu Rakke “Küpsiseparadiisi”: tutvustatakse inimeste argielu ja iseloomu ja siis hakkavad paarid segunema. On siin tulihingeline looduskaitsja ja maakooli nohikust õpetaja, onuheinolik mees ja allaheitlik paljulapseline ema. Et asi liiga päevakajaline poleks, on koroona asemel deus ex machinaks toodud Ameerikast pagema saanud hiigelrottide parved. Inimesed jagunevad allaheitjateks ja rottide vastu gaasiga võitlejateks. Kõik on väljas oma veendumuste eest ja teistsuguste vastu tõuseb pime viha. Eks raamat niimoodi jääbki pooleli, ootame uusi katsumusi ja loodame mida? Kas keegi tõesti ei ütle meile, mis on õige? Ega me ei oskagi nii üle oma peade olukordades käituda. Kolm punkti. Nõutu lõpp.                        ...

Esimest korda kohtusin Britt-Mariega Fredrik Backmani raamatus „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”. Britt-Marie oli üks Elsa ja vanaema naabritest, keda vanaema tavatses kutsuda vinguviiuliks. Need kaks raamatut täiendavad teineteist, kuid on täiesti eraldi loetavad. Seekord siis raamat Britt-Mariest. Britt-Marie on kuuekümne kolme aastane naine, kes on äsja 40 aastat kestnud abielu selja taha jätnud ja teda petnud abikaasa juurest lahkunud. Nüüd leiab ta ennast tööbüroost, sest Britt-Marie ei talu mõtet, et naabrid võivad ta surnuna leida ja veel haisu järgi, sest inimesega, kes tööl ei käi võib ju nõndaviisi juhtuda. Mida küll inimesed siis temast arvaksid? Kogu eelneva elu on naine olnud koduperenaine ja tema päevad on keerelnud abikaasa Kenti ümber. Ta on pühendunud puhtusele ja korrale ning ei või silmaotsaski sallida mustust ja korralagedust. Ta lihtsalt hoolitseb asjade eest ja puhastab kogu aeg midagi. Britt-Marie meelest söövad korralikud inimesed õhtust k...

Kirjastus Tänapäev on välja andnud uue Ene Sepa noorteromaani "Jagatud elu". Seda raamatut soovitan eelkõige hobustega eelnevalt kokkupuutunud inimestele, sest kohati on raamatu alguses kasutatud terminid ebaselged. Kahjuks ei olnud mõisteid kusagil ka lahti seletatud, aga see selleks.  Lugu räägib noorest Sigridist, kes käib igal võimalikul hetkel hobusetallis ratsutamas. Tema lemmik hobune on Mileedi, kellega ta möödunud suvel võistlustel esikoha sai.  Algamas on suvevaheaeg ja Sigrid kujutab juba ette kuidas ta kõik kolm suvekuud iga päev ainult Mileediga ratsutada saab. (Siinkohal toon välja täpsustuse, et Mileedi ei ole tegelikult Sigridi oma. Ta on lihtsalt harjunud temaga iga päev sõitma) Ent suured plaanid lähevad sassi, kui talli omanik teatab uuest sõitjast, kes samuti suveperioodiks talli tuleb. Sigridile tundub, et nagu tema kiuste pannakse uus sõitja TEMA Mileediga sõitma. Sigrid peab oma hobust jagama hakkama ja ta arvab, et ainult temale tehakse ülekohut...

Denna oli kolmteist, kui isa tabas ta Tommyga parklas seksimas. Kolm aastat oli Denna Lamberti elu nii koolis kui ka kodus olnud õudusunenägu. Toeks olid ainult sõbrad: Jason ja Lee, vend Darren ja venna elukaaslane. Denna ja Jason on sõbrad, Denna kirjeldab oma sõprust Jasoniga nii: Jason ja mina võisime rahulikult ka vaikida. Ma arvan, et just nii saabki tegelikult teada, kas võid kedagi usaldada; kui ei pea kogu aeg rääkima, et talle ikka kindlasti meeldida, või siis selleks, et näidata, kui huvitavaid asju sul öelda on. Ma võisin veeta temaga terve päeva sõnagi lausumata. Ta on tagasihoidlik. Ta on lojaalne. Ta saab aru. Tegelikult, ainus asi, mis Jasoniga valesti on, et ta juhtus olema mu parima sõbra Lee poiss. Denna arvates Lee erineb teistest tüdrukutest, keda huvitas ainult see, kuidas nad välja näevad, ja kes oma sõbradest halvasti rääkisid. Lee oskas hästi kuulata, ta ei sildistanud inimesi välimuse ega kuulujuttude järgi. Kõigil on mingeid värke, mida nad tah...

Neljateistkümneaastane Hede saab ootamatult teada, et tema ema ja isa ei olegi tema bioloogilised vanemad, vaid ta on lapsendatud. Tüdruk on pettunud, et vanemad ei ole talle sellest rääkinud.  Hede põgeneb kodunt ja kohtub Kristeriga.  „Vaata neid kruuse!” müksas Krister Hedet küünarnukiga.  „Need oleme meie. Kaks katkist maailma, mõlemad omaette, aga siiski nii lähestikku.” - „Jah,” nõustus tüdruk mõtlikult. „Aga kuule, mis värk sinuga õieti on? Oled nagu mingi paipoisi musternäide, aga käid erikoolis.  Hede arvas varem, et erikoolis on ju eriliselt pahad poisid, pätid, noh, kes muud ei tee kui ropendavad, joovad, kaklevad ja tõmbavad kanepit. Kuid ta arvamus muutus peale kohtumist Kristeriga. Ka erikoolis on võimalik eriline olla, heas mõttes. Eriliseks jääda on igal pool võimalik, kui vaid ise tahad.  „Mina tahaksin unustada kogu eelneva elu,” sõnas poiss vaikselt. „Sind häirib see, et su vanemad ei rääkinud sulle tõtt, aga nad kinkisid ...

Raamat algab sellega, et Heleni ema helistab Helenile kooli ja ütleb, et neil isaga on Helenile üks tähtis jutt. Mida nad nii tõsiselt rääkida tahavad?  Äkki on ühel neist uus kallim?  Äkki on ema rase!  Äkki on ema raskelt haige!  Tõde on hoopis teine.  Miks nüüd? Miks pidi ema selle kõigega just nüüd välja tulema? Tema oli see, kes oli 13-aastane ja kelle elu on algamas ja kes peaks tegema uusi ja huvitavaid asju. Normaalsed emad saaksid sellest aru, et nad ei saa selliseid asju korraldada. Nemad on piisavalt vanad, et elada rahulikult. Aga ei, Jane ema ei võinud seda teha. Ja kui varem oli Janele meeldinud, et tema ema on kõike muud kui normaalne, ehk et temaga sai rääkida, muresid kurta ja õpetajate üle ilma karjumist kartmata viriseda, siis nüüd soovis ta igati, et ta ema oleks normaalne.  Ema... tema ema on järsku nii võõras. Inimene, kellest ta ei tea midagi. Inimene, kes talle valetas. Inimene, kelle tõttu ta peab sõpradele vale...

Fredrik Backmani „Mees nimega Ove” - ometi üks hea raamat tavalistest inimestest. Ei seksi, ei kuritegusid, ei miljonäre ega seiklusi, aga nii põnev, et tuleb muudkui edasi lugeda. Ove on inimene nagu paljud naabrid meie ümber: eelpensionär, lesk, korteriomanik, vallakodanik, no täitsa tavaline, aga autor oskab nii hästi kirjutada, et vahepeal naerad ja vahepeal nutad. Raamat inimsuhete võlujõust. „Inimesel on vajadus mingit funktsiooni täita, arvas Ove. Ja Ove on alati olnud funktsionaalne, seda ei saa keegi eitada. Ta on teinud kõike, mida see ühiskond on käskinud tal teha. Ta tegi tööd, ei olnud kunagi haige, abiellus, maksis laenu tagasi, maksis makse, täitis oma kohust, sõitis korraliku autoga. Ja kuidas ühiskond teda tänas? Ühiskond tuli tema kabinetti ja käskis tal koju minna, vaat mida see tegi. Ühel esmaspäeval ei olnud tal enam mingit funktsiooni.” Ovetaoline mees on meilegi nõukaajast tuttav eestlane: kõike teha oskav ja koduseinte vahele hoidev vaikselt teis...