Lugemispäevik

  Võtsin „Kaheksa mäge“ lugeda, kuna olin äsja lugenud sama kirjaniku värskelt ilmunud „Hundi õnne“, mis mulle meeldis. Kuid pean ütlema, et „Kaheksa mäge“ köitis mind algusest peale märksa rohkem. See on lugu ühe poisi suureks saamisest, tema suhetest isaga, lapsepõlves alguse saanud sõprusest ja kõike seda ühendavast armastusest mägede vastu. Milano korrusmajas kasvanud 12-aastase Pietro elu muutub, kui ta hakkab koos emaga oma suvesid veetma väikeses pooleldi mahajäetud Grana nimelises mägikülas. Seal kohtub ta seiklushimulise ja veidi metsiku Brunoga, kelle elus polnud peale veiste, kitsede ja mägede midagi muud olnud ja kellega koos teeb ta oma esimesed avastusretked. Ajal, mil Pietro rahutu noorukina oma kohta elus ja maailmas otsib, seob   Bruno oma elu ja tuleviku mägedega. Seal on paik, kus nad kohtuvad ka aastate pärast, et üheskoos unistada tulevikust, teha plaane ja neid ellu viia, jagada tagasilööke ja muresid ning nautida Alpide ilu, võimsust, rahu ja väljakuts...

See on viies osa aseprefekt Rocco Schiavone lugude sarjast. Esimeses osas „Must rada“ (2017) on aseprefekt pagendatud Põhja-Itaalia väikelinna Aostasse ja see on seotud kunagiste sündmustega Roomas. Järgnevad osad „Aadama küljeluu“ (2018), „Maikuu lumi“ (2020) ja „Kevadpuhastus“ (2021) kannavad endas seda mineviku taaka, millega Roccol kokku tuleb puutuda ka kohalikke kuritegusid lahendades. Sarja viiendas osas saab lugeja lõpuks teada, mis juhtus tol saatuslikul suvel Roomas ja kuidas kaotas elu Rocco armastatud naine Marina. Neile, kes ei ole veel sarja lugema asunud, teadmiseks, et peategelase näol on tegemist politseinikuga, kes oma töömeetodeid ja kolleegidega suheldes väljendeid eriti ei vali, kelle parimad sõbrad lapsepõlve aegadest on pehmelt öeldes kurjategijad, kuid üksteisele ääretult lojaalsed põhimõttel „sinu probleem on meie kõigi probleem“. Ja kui Rocco politseinikuna aitab sõpradel aeg-ajalt mõne „äriotsa“ korda ajada ja seeläbi ühtlasi oma majanduslikku seisukorda para...

  Aseprefekt Rocco Schiavone neljanda raamatu tegevus saab alguse jube eelmises osas „Maikuu lumi“, kus röövitakse rikka ehitusettevõtja tütar ja Rocco peab tema leidmiseks lahti harutama organiseeritud kuritegevuse keerulised skeemid. Samas puudutab surm väga lähedalt uurijat ennast. „Kevadpuhastuses“ on Rocco ülesandeks uurida eelmises osas toime pandud kuritoe korraldaja mõrva vanglamüüride vahel ning samal ajal välja selgitada tema lähedase sõbranna mõrvar, kelle tegelik sihtmärk oli Rocco ise. Kuigi see osa on eelmistest märksa tõsisemas toonis, ei ole aseprefekt kaotanud oma teravmeelsust, otsekohesust ja on jäänud truuks ainult temale omastele töö- ja suhtlusmeetoditele. Kuid nüüd on ta koeraomanik, kellest tema lemmik enam kusagile maha ei jää. Suhted naistega ei taha kuidagi laabuda, mis valmistab südamevalu juba teisele linna kaunitarile. Kannatlik lugeja saab lõpuks teada ka tema naise traagilise loo. Raamatu lõpp laseb aimata järge. Toledo kirjastus, 2021

  „Must rada“ alustab politseiuurija Rocco Schiavone lugude sarja, millest Toledo kirjastus on välja andnud kolm osa, kõige viimase neist, „Maikuu lumi“ ilmus   2020. mais. Schiavone on hämaratel asjaoludel pidanud maha jätma elu Roomas, mida ta üliväga nautis ja jätkama oma karjääri kehva kliimaga Itaalia Alpide suusakuurortis, kus on liiga külm ja liiga palju lund, milleks tal ei ole sobivat varustust ja mille hankimine on talle üsna vastumeelne. Tal on oma isiklik skaala kõikide jamade hindamiseks ja kuritegu, mis tuli ära lahendada, oli kümnes aste, ehk siis kõigi ülejäänud jamade ema. Ja see saabub ühel õhtul, mil rajahoolduse käigus ilmub lume alt välja surnukeha.  Oma töömeetodite ja kolleegidesse suhtumise poolest ei ole Schiavone just politsei musternäidis ja selle kohapealt ei hoita värve kokku, kuid kuritegude lahendamise poolest oli tema kuulsus igati põhjendatud. Lugu oli väga ladus ja mõnuga loetav ning kutsus lugema ka järgmiseid osi. Toledo kirjastus 201...

Umberto Eco “Praha kalmistu” peategelane Simonini seikleb ajaloos. Eco on võtnud 19.-20. sajandi vahetuse tõsielu sündmused Itaalias ja Prantsusmaal, põigetega Saksamaale ja Venemaale ning torganud sinna vahele sekeldama mehikese, keda tegelikult olemas ei olnud. Ta tegutseb dokumendivõltsija ja libauudiste tootjana ja küll mitte nii suurekaliibrilisena võivad ju poliitikas sellised inimesed olemas olla küll. Mine tea mis kõrvaline sõnavõtt või pahatahtlik sosin võis ajendada suuri sündmusi, kangelaste põrmustumist ja uute esilekerkimist.  Raamat on täis tihedat tegevust, mõnusat täpsust ja peeni nüansse tollasest olustikust. Eneseirooniline Simonini tuleb nagu seebitatult igast olukorrast võitjana välja olles salateenistuste kasuks intriigitsemisega endale vanaduspõlveks kena äraelamise võimaldanud. Saab nalja, vanaaja olustikku heas kirjelduses ja mõtisklusalust inimeste kergeusklikkusest. Eco täidab ajaloo lüngad omamoodi.

A.Baricco romaan on tõeline maiuspala kõigile neile, kes tahavad nautida teksti ilu. Mitte, et sündmustik sellepärast kuidagi teisejärguline oleks. Loo tegevus viib meid läinud sajandi alguse Põhja-Itaaliasse, tekstiilitöösturi perekonda, kus osatakse elu nautida. Hommikusöögid, mis kestsid päeval kella kolmeni, olid rikkalikud ja seal võeti vastu ka kõiki päevakülalisi. Šampanjat pakuti heldelt ja sellest piisas, et motiveerida paljude kohalolu ja keegi ei teinud numbrit sellest, et Perekond võttis neid vastu pidžaamas. Ühel säärasel hommikul saabub Argentiinast noor Mõrsja. Kuna Poeg viibib hoopis Saarel (Inglismaal), saab nüüd esmatähtsaks ta sealt tagasi koju tuua. Poja asemel hakkavad koju jõudma erinevad esemed (mille hulka kuuluvad nii pianoola kui šoti lambad), mis justkui ennustavad Poja peatset jõudmist. Samal ajal teeb noor Mõrsja aga omapärasel moel tutvust Isa, Ema, Tütre ja Onuga – iseäraliku Perekonnaga, kes kõik omal kombel tõrjuvad hirmu öö ees, sest juba sada kolmt...

Käesolevas raamatus vaatab Eco tagasi oma romaanikirjaniku teele. Ta räägib kuidas temast sai romaanikirjanik. "Alustasin romaanide kirjutamisega lapsepõlves. Esimesena tuli mulle pähe pealkiri. Joonistasin kohe valmis kõik illustratsioonid, seejärel alustasin esimest peatükki... Väsisin pärast paari lehekülge ja andsin alla." Eco oli juba 58-aastane kui ta jõudis oma esimese suurepärase romaanini "Roosi nimi". Ta kirjeldab, kui palju ta tegi eeltööd selle ja ka teiste romaanide kirjutamiseks. Ta kaitses doktoriväitekirja esteetikast ja üks ta oponent ütles, et ta räägib oma uurimistööst nagu oleks see detektiivromaan. Eco saigi sealt idee, et kõik uurimistöö tulemused peavad olema niimoodi jutustatud, olema mõne Püha Graali otsingu ülevaade. Raamatus on väga huvitavaid arutlusi romaanide kirjutamisest ja sellest, kuidas lugejad võivad tõlgendada kirjutatut. Ta arutleb reaalsuse ja väljamõeldise vaheliste piiride üle. Miks läheb väljamõeldis sageli rohkem kor...