Lugemispäevik

Viimaste aastate jooksul olen killukeste kaupa tundma õppinud jaapani kultuuri ja jaapani ajalugu: vaadanud üksikuid jaapani mängufilme, aga ka dokumentaal- ja animafilme, maitsnud erinevaid sushi 'sid ja käinud jaapaniteemalisel perepäeval, kus tutvusin sumoga, nägin, kuidas sushi 't tehakse, üritasin jaapani keeles nimesid kirjutada ja tütar sai origamis kätt proovida. Aga siiani kõige rohkem on mulle jaapani kultuuri ja ajalugu avanud raamat Arthur Goldeni "Memoirs of a Geisha". Samanimelist filmi olin umbes aasta enne lugemist näinud, lugu oli enam-vähem meeles, kuid nähtud pildid olid hajunud, seega lugedes maalis pildi mu oma kujutlusvõime. Mõnda rõivaeset või kommet oli siiski keeruline ette kujutada, seega uuesti filmi vaatamine oli samas jälle abiks. Kuigi siis ei vastanud näitlejad mu ettekujutusele, aga see pole hetkel nii tähtis. Pigem raamat ja film täiendavad üksteist. Film tekitab huvi ja kutsub raamatut lugema. Lugesin raamatut inglise keeles, o...

Jaapani vana etikett näeb ette, et keisri poole pöördutakse "jahmatuse ja värinatega". Jahmatuse ja värinaga tuleb Amèliel teoase lõpus oma ülemuse ees seistes tunnistada, et ta on puudega ja ei ole mitte millekski võimeline, lohutuseks tolle innukas lootus, et prügiveofirmas saaks ta tööd küll. Noore belgia neiu, kes küll oli sündinud ja lapsepõlve veetnud Jaapanis, suurimaks sooviks oli töötada üks aasta Jaapani ettevõttes. Aga juba esimesest päevast alates läks kõik valesti. Lõpuks oli ettevõtte seisukohalt kõige ohutum tõlgina tööle asunud neiul üldse mitte midagi teha lasta, sest iga süütumgi tegevus põhjustas katastroofi. Asi ei olnud tegelikult selles, et noor õpetajaharidusega Amèlie oleks tõesti olnud loll ja saamatu. Ta sai mängleva kergusega hakkama suurepärase "sajandi aruande" koostamisega belgia väherasvase või kohta, olgugi, et see loomulikult vallandas ettevõttes kohutava tragöödia. Võib-olla oleks Amèlia jäänudki enda poolt välja mõeldud tööüle...