Lugemispäevik

Mina tutvustan Teile Helen Käiti kõige uuemat jutustust "Kummitusmaja". Lugu jutustab kaksikutest Miast ja Liast. Lia on väga rahulik tüdruk, Mia aga seevastu üsna kärsitu. Raamatu alguses tuleb kaksikõdedel ette suur elumuutus, nimelt kolivad nad oma perega väikelinnast maale elama, kus ootab neid ees väike roheline maja. Alguses Miale maja ei meeldinud, kuna see nägi välja väike ja tagasihoidlik. Lia aga nii mures ei olnud, tema jäi maja esimest korda nähes rahulikuks ning arvas, et majal pole tegelikult viga midagi. Lisaks said mõlemad tüdrukud endale oma toa. Majja sisse kolides pidid kaksikõed harjuma nii uue maja, uue kooli kui uute klassikaaslastega. Üsna pea hakkasid klassikaaslased Miale ja Liale jutte rääkima, kuidas nende uues kodus kummitab. Mia ja Lia ei tahtnud neid kuidagi uskuda aga kui toimuma hakkasid seletamatud juhtumised, olid tüdrukud üsna veendunud, et nende kodus tõepoolest kummitab. Mia oli eriliselt hirmul, Lia see-eest nii tohutult ei kart...

Vana mehe ja vana naise elu lõpp. Mõlemad elavad mere ääres teistest inimestest eraldi- topelt üksindus: elukaaslasi-lapsi pole, tühi ümbrus võimendab üksindustunnet, järk-järgulist ihulist nõrgenemist ja vaimset vaibumist. Olme ja söömine muutub teisejärguliseks, elujõud lahkub vaikselt. Mõlemad panevad küünlaid-üks mahajäetud kirikusse, teine mahajäetud surnuaiale, käivad paadiga merel ja satuvad peaaegu uppumisohtu, sest jõud pole enam endine. Mõlemad on vaikivad ja valivad sõnu, rohkem tunnetavad kui sõnastavad. Vanade inimeste abitus, kui järsku on jõud kadunud ja tugisüsteemi pole. „Ja järgmiselgi päeval ei jaksanud ta ennast püsti ajada, isegi mitte nii palju, et kartuleid koorida või solgiämbrit välja viia. Suure hädaga käis ta ühe korra sauna taga kemmergus, õhtupoole tegi tule ahju, aga jäi magama, enne kui jõudis siibri kinni panna ning hommikuks oli tuba jahedust ja rõskust täis. Ainult kahe paksu teki all oli tal soe... Päev möödus kiiresti, ent kõ...