Lugemispäevik

  Patrick Ness “Kui koletis kutsub” Ursula luges fantaasiaraamatut: Ma ei ole väga suur fantaasialugude fänn, mistõttu jäävad minu poolt üldiselt puutumata raamatud väljamõeldud olenditest ja maailmatest. “ Kui koletis kutsub” on aga  mitmete auhindadega tunnustatud ja ka lugejate seas kiidetud raamat, nii et uudishimu sai ikkagi minu ignorantsusest võitu. Ja tõepoolest - tegelikult on see väga realistlik lugu ühest tavalisest koolipoisist ja tema raske haigusega võitlevast emast. Selliste raskustega toimetulek ei ole lihtne täiskasvanutelegi, rääkimata lapsest ja paratamatult võivad ühel hetkel hakata meie peas elama koletised. On valida, kas lasta hirmul end võita või vaadata, võibolla on see koletis tulnud meile midagi õpetama. Väga inimlik, südamlik ja lõppkokkuvõttes ka helge lugu, mida ei saa käest enne kui tagumine kaas on sulgunud. Lisaks illustratsioonid - taas aitavad need lugu väga palju ilmestada! Mari Teede “Ingmar ja meri” Anu soovitab elulist lasteraamatut: Ku...

Raamat lugemiseks kõikidele, kes on koolis õppinud, õpetanud või õpetavad. Ja eriti lastevanematele. Raamatu seljale on kirjutatud, et autor Kuido Merits on töötanud välisministeeriumis erinevatel ametikohtadel, sealhulgas poliitikadiplomaadi ja asejuhina Eesti esindustes Riias, New Yorgis ja Kiievis. Lisaks veel mitmeid toimekaid töökohti, pluss ajaloo eriala diplom Tartu Ülikoolist. Ajalooõpetaja ameti pidamiseks peaks sellest jätkuma küll ja veel ning Meritsa elus saabubki see aeg, kus tal tuleb otsustada, kas võtta vastu õpetaja ametikoht või mitte võtta. Ta võtab koha vastu, töötab aastakese õpetajana ja kirjutab oma kogemusest raamatu. Tegemist on ühe suure Tallinna gümnaasiumiga, kuid autor siiski ei lasku üksikasjadesse ning seega pole kool ja selle suurus väga oluline. Küll aga on oluline üldine olustik ja kooli aura, mis tõenäoliselt tänapäeva Eestis kooliti väga palju ei erinegi. Autor on üpris aus kogu olukorra suhtes, sealhulgas enda suhtes. Ta kirjeldab situats...

Lugu saab alguse kõige tavalisemast prügikoti ära viskamisest. Nimelt leiab 13-aastane Maret (õige nimega Pia-Maret) prügikastist erilise käevõru, või õigemini ilusa sametkarbi. Ta küll teab et prügikastis sobrada ei tohi ja üleüldse on see rõve, aga siiski paelub karp Maretit nõnda, et ta võtab selle endale. Kes küll on nii ilusa karbi koos käevõruga minema visanud?  Kogu lugu võtab üsna müstilise pöörde, kui Maret avastab kodus käevõru lähemalt uurides sealt nime "Pia" koos enda sünnikuupäevaga. See ei saa ju võimalik olla?!? Peale seda on Maret kindel, et käevõru kuulub just talle endale. Tundub, et käevõru mõjutab teda kuidagi. Üsna pea ilmutabki Maretile tema nii öelda alter ego ehk teine mina - Pia.  Maret elab koos oma isaga. Lisaks isale on Maretil ka vanaema, memme ja sõbranna Meelika. Neile ei taha Maret alguses käevõru saamise loost küll rääkida, kuid lõpuks tuleb tal seda siiski teha, sest muidu tuleb tal liigse valetamisega juba pahandusi.  Pia-Maret o...