Lugemispäevik

  Raamatus on kolm lugu Alatskivi kandist, kuhu Liiv peale vaimuhaiglast vabanemist naaseb. Juhan on proovinud Tartus oma luuletustele kirjastajat leida, kuid käimasoleva venestamise ajal ei ole Eesti isamaalisel luulel mingit lootust. Rahatuna ja jälitusmaaniaga kimpus on ta sunnitud kodutee jalge alla võtma, kuid süü- ja hirmutunne hoiab teda isatalust eemale ning sinna jõuab ta alles raamatu viimases loos. Alatskivil on aga toimunud mõrv, mille eest urjaadnik on vahistanud Juhani meelest vale mehe ja sellega ei saa Liiv kuidagi leppida. Must vanaeit, kes Juhanile surma ennustab, jääbki teda saatma ja kui teda mõrvateooriate pärast hulluks nimetatakse, saab kirjanik vastu öelda, et jah, mul on selle kohta täht ka. Teises loos satub Liiv Alatskivi mõisa, kus mõisaproua tahab tõestada, et ka eestlased Euroopa kultuuris kaasa rääkida võivad ja selle tõestuseks toob ta mõisa luuletaja Liffi, kes ei pea midagi muud tegema, kui ainult luuletama. Paraku juhatab must vanaeit ta varsti jä...

Sattus ette üks naljakas kriminull. Indrek Hargla on hakanud välja andma sarja Kriminaalne raamatukogu ja esimene anne ongi seal tema enda “Heade mõrvade linn: Kolm mõrvalugu Tartust”. Ulme, aga selline tõepärane. Tegevus toimub peatselt peale meie aega Tartus ja seetõttu on tegevuspaigad kõik tuttavad. Naljakaks teeb asja see, et vahepeal on riik hakanud kõvasti kultuuri rahastama ja kultuuriühingute ja muuseumide vahel käib võitlus, kes suurema noosi saab. Muuseumid on koondunud huvigruppidesse, neil on oma professionaalsed luuregrupid. Oma huvide kaitseks võib kõne alla tulla isegi mõrv. Rahad on tõepoolest suured: “Me maksame ühe poogna ilukirjandusliku teksti eest tuhat eurot pluss maksud, metakirjanduse eest kakssada eurot lehekülg. Illustratsioonide eest kolmsada eurot tükk”, ja seda ajakirjas. Peale kultuuriasutuste pretendeerivad parnassile ka ülikool, mis tahtis muudkui muuseumihoonetesse oma allasutusi ja Lõunakeskus, mis meelitas muuseume veel suurema rahaga, et neist teema...