Lugemispäevik

Fred Jüssi "Mõttemustrid" Liat puudutas : Kaunilt kinkeraamatuks kujundatud kogumikus on mõtteid elu, inimese ja looduse kohta. Fred Jüssi on öelnud, et tuli on üks enesepuhastamise viise. Tule varal on võimalik ennast väga palju korrastada. Tõsisemate küsimärkide ees seistes, on ta loodusesse läinud ja tule üles teinud. Tema jaoks on tuleviku märksõnaks haridus. Kui tekib huvi, tekib ka armastus ja soov hoida. See on väga pikk hariduse tee. Kui me muretseme ainult pumba pärast ja ei hoolitse kaevu eest, siis kaob meie kodumetsadest veel midagi peale allika või ojanire. Sõnal on oma vägi, mis võib muuta väärtusi, suhteid ja saatusi. Aeg parandab haavad, aga armid kasvavad koos inimestega. Majad, kus on kunagi elatud, pole kunagi päris tühjad. Nad peidavad endas saladusi ja hoiavad mälestusi. Suurimad avastused sünnivad hetkel, mil sa ei otsi midagi. Su ümber on kõik olemas. Oluline on äratundmine. Need mõtted puudutasid mind paljude teiste seas enim. Raamatule on eessõna kirj...

Brigitta Davidjants on 1983. aastal sündinud eesti- armeenia- läti juurtega muusik, õppejõud, tõlkija, ajakirjanik ja kirjanik. Tema autobiograafiline jutukogumik räägib lapsepõlvest ja suurekssaamisest 1980.- 90.- aastate Tallinnas, Bakuu armeenlaste kogukonnast ning aserite- armeenlaste omavahelistest suhtesõlmedest. Lisaks mõned jutud ka hilisemast täiskasvanuelust ja emaksolemisest. Jutustused kirjeldavad ajastut ja olustikku, aga eelkõige on fookuses ikka inimesed. Ootamatult soojad ja südamlikud lood (enamiku Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunutega võrreldes), mis mõjuvad kuidagi väga positiivselt. Eriti lahedaks teeb lugemise see, et Davidjants on vaadelnud pea kõike minevikus toimunut- nii raskeid ja keerulisi olukordi kui absurdseid sündmusi- läbi huumoriprisma. „Isa oli papa Ašotiga lähedasem kui oma emaga. Vanaisa oli noorest peast tahtnud ülikooli minna. Ent aeg oli vaene ja raha oli vaja, et peret toita. „Peaasi, et lapsed pääsevad teise keskkonda,” tavatses ta öelda ja saa...

Üks aastaring on jälle möödas ja läinud aasta lemmikud loetud raamatute seast välja nopitud. Kiiduväärt raamatuid on sõelale jäänud omajagu. Eesti kirjandusest kerkis esile Lilli Luugi “Ööema”. Lilli Luuk „Ööema“    Tiina K. soovitab kodumaist romaani: „Ööema“ algab küll sündmustega, mis toimuvad lähiminevikus kuid jõuab läbi mälestuste sõjajärgsesse Eestisse, okupatsiooniaja algusesse. Aega, kus senine elukorraldus ei kehtinud ning kõik lootused olid purunenud. Mitme võimu vahele jäänud inimeste valikud olid keerulised – valik halva ja veel halvema vahel olukorras, kui alati ei tea, kumb on kumb. Kui koju jääda oli ohtlik tuli põgeneda jättes samas oma pere, tavaliselt naised, võimude huvi alla. Metsa ja rabasse varjunud inimestel polnud enam tagasiteed koju, ka eluspüsimine metsas polnud kerge. Lisaks enese elushoidmisele lasus õlgadel pidev murekoorem lähedaste pärast, kellele põgenenud pereliikmed alati ohtu kujutasid või siis vastupidi – hirm selle pärast, millal saadaks...

Kuigi pealkirja järgi võiks arvata, et tegu on spordiraamatuga, siis pigem on see ajalooraamat, sest sport on vaid üks teemadest, mida kuueteistkümne augustipäeva ajal luubi alla võetakse. Berliinis toimuvate XI suveolümpiamängude ajaks on kogu maailma pilgud Saksamaa pealinnal ja natsionaalsotsialistlik partei soovib näidata, et tegemist on tõelise kosmopoliitilise metropoliga ning Saksamaa on tegelikult rahumeelne riik. Kõik, mis vähegi väliselt ilusat pilti rikkuda võiks, on peidetud:  näiteks mustlased on linnast välja kolitud, ajakirjandusele on antud selged käsud, kuidas teemasid käsitleda jne. Raamatus põimuvad väga erinevate inimestele lood, olgu nad siis tavainimesed või kuulsused, sportlased, poliitikud või kunstiinimesed, kurjategijad või ohvrid.  Kirjelduste ja meenutuste (näiteks päevikukatkete) vahele on pikitud ka riikliku ilmateenistuse ilmaennustused, valitsuse pressikonverentsil antud igapäevased juhised, Berliini riikliku politseijaoskonna päevateated. ...

Raamatu autoril oli võimalus töötada kaks ja pool aastat Maltal ning ta jagab oma mälestusi ladusalt ja lahedalt. Saare eluolu, loodust, vaatamisväärsusi ning juhtumusi kirjeldab ta niivõrd värvikalt, et tundub nagu viibiksid ise selles keskkonnas. Maltalased on kohati vastuoluline rahvus – nad on sügavalt usklikud, kuid samas väga keevaverelised ja elu nautivad. Ühtlasi on nad ka perekesksed ja kokkuhoidvad, abivalmid ja hoolivad, ilu ja puhtust armastavad. Eriti üllatav oli autori jaoks töökeskkonnas valitsev siiras, sõbralik ja pingevaba suhtlemine eri rahvusest töötajate vahel ning ülemuse positiivne ja toetav suhtumine algusest lõpuni. „Ja üks vahva tähelepanek veel. Kui me Eestis ja ka mujal Euroopas lakkamatult jaurame lõimumisest ja sõbralikust läbisaamisest, siis siin lõimuvad kõik expat 'id omavahel ilma erilise vaevata. Siin unustad ära kõik rahvustest tingitud ebasümpaatiad ja muu sellise tobeduse. Siin on kõik „võõrad”, ükskõik, kas olid tulnud Poolast, Karpaati...

Sel aastal on eraldi postitus ka neile, keda huvitavad ajaloolised raamatud. Siin on koos nii faktipõhised ajalooraamatud kui ka ajaloolised romaanid. Erialakirjandus Tarmo Vahter "Karuks istus vangitornis...-1980 – aasta, mis raputas Eestit" "Tegemist on lähiajaloost kõneleva dokumentaaljutustustega 1980. aastatel Eestis toimunud noorterahutustest. Raamat põhineb peamiselt intervjuudel toonaste sündmustega seotud inimestega, sisaldab palju dokumente ja pilte. Sündmuste ajal olin ise küll liiga noor, et toimuvast aru saada, kuid kuna "suured inimesed" sellest poolihääli veel aastaid lugusid rääkisid, oli huvitav lugeda, mis tegelikult toimus/ei toimunud." Mati Õun "II maailmasõja faktid ja legendid" "Arvan, et meestele peaks see meeldima." Gregory Feifer "Venelased: inimesed võimu kulisside taga" "Huvitav lugemine ja lai ülevaade venelastest, Venemaast ja vene hingest läbi ajaloosündmuste, k...

Kirjastuselt "Koolibri" on ilmunud väga huvitav varia teatmeraamat sinisest värvist. Tiit Kuninga "Sinine: sinine ajaloos, kultuurides ja looduses" on sarja "Väike värval" esimene teos ning tegemist on tõsiselt üllatava, kuid samas ka äratundmist ja meeldetuletamist pakkuva raamatuga. Soovitan seda lugeda ja vaadata peatükkide kaupa, kuna muidu on oht "kergeks" infoülekülluseks või siis tuleks seda kogumikku kaks korda lugeda, et midagi ikka kaotsi ei läheks. Eraldi sooviks raamatu koostajat kiita rohke kvaliteetse pildimaterjali eest. Sinist värvi peetakse kurvaks, tõsiseks ja igatsema panevaks. Iidsetel aegadel tõi sinise värvi müük rikkust erinevatele maadele. Sinine on taeva ja mere värv, paljudes maades sümboliseerib see lojaalsust, püsivust, usaldust, tarkust, truudust jpm.  Järgnevalt mõned huvitavad faktikillukesed raamatust:  Meile kõigile nutiseadmetest või arvutiekraanilt tuttav bluetoothi märk, otsetõlkes sinihammas, sai o...

Eesti suuruselt kolmas linn – Narva – on paljude eestlaste jaoks ilmselt üsna eksootiline koht, millest ollakse küll palju kuulnud, kuid liiga vähesed on seal ise käinud. Katri Raik vapra tartlannana võttis ette ning kolis 2009. aastal Narva ning asus juhtima Tartu Ülikooli Narva Kolledžit ning et ülesanne veelgi keerulisem oleks, tuli juhtida ka pikaleveninud ning palju vastukaja ja pahameelt tekitanud kolledži uue hoone ehitust. "Minu Narva" alapealkiri "Kahe maailma vahel" kirjeldab üsna hästi Narva ja narvalaste positsiooni – ühelt poolt on Narva Eesti Vabariigi koosseisu kuuluv linn, teiselt poolt on lõviosa elanikkonnast venekeelne, kes meie riigiga üsna vähe seotust tunneb. Kuidas ja kas on võimalik tuua Narva Eestile lähemale? Kas Narva on turvaline? Milline on Narva keel? Millised on Narva pidupäevad? Mida tasuks Narva sattudes vaadata? Soovitan raamatut lugeda nii neil, kes sarnaselt minuga üsna tihti Narvat  külastanud on ning samuti neil, kes N...

Meri ja kuked: S/Y Nordea ilmareis 2. oktoober 2010 - 17. juuni 2012 "Go reisiraamatute" sarjas nägi ilmavalgust Marko Matvere reisipäevik "Meri ja kuked", mis on humoorikas ja otsekohene jutustus katamaraan Nordea ümbermaailmareisist. Raamat koosneb reisil kogunenud muljetest ning fotodest, kuid raamatust leiab ka Marko enda joonistusi. Miks meri ja miks kuked? Seda saab teada reisipäevikut lugedes. Ümbermaailmapurjetaja Tiit Pruuli kirjutab raamatu saamisloost tagakaanel: "Küsisin Markolt, kui ta seda raamatut kokku panema hakkas, et kas ta tahab kirjutada asjadest nii, nagu need merel päriselt olid, või tahab kunsti teha. Marko ajas silmad punni, ütles "Mine põrgu!" ja naeris siis kõva häälega. Ja selline see Nordea reisi kokkuvõte nüüd ongi – aus, otsekohene ja lõbus! Kes merel käinud, neile ujub siit vastu palju tuttavat. Need, kes lihtsalt armastavad kaugeid maid ja ookeane, saavad tuttavaks paljude põnevate paikade ja inimestega."...

"Ärge imestage, see on Belgia!" - Sellist lauset kuulis raamatu autor kohe mitmel korral pärast Belgiasse saabumist, pealegi kohalikke endi käest. Belglast kui rahvust pole üldse olemas - on Belgia kodanikud, keda nimetatakse belglasteks ja kodumaaarmastus, mis väljendub kleebistes autodel "Ära puutu minu maad!". See riik suudab ka üle aasta ilma valitsuseta rahulikult toimida. Siin räägitakse kõikmõeldavaid keeli ja kogu selles keelte virvarris peab teadma, et igal kohal, ka tänavatel, on kaks, kui mitte kolm eri versiooni. Ei saa mainimata jätta ka üht autorit eriti jahmatanud nähtust - meeste pissuaarid keset kõnniteed ja lageda taeva all. Brugges on selline otse kiriku sissepääsu kõrval. Need on mõned paljudest veidrustest. On uskumatu, kui palju maailmakuulsusi ja leiutisi on pärit sellelt väikeselt maalt. Näiteks rulluiskude leiutamist seostatakse belglase Merlini nimega. Ja kes meist ei teaks Georges Simenoni loodud detektiivi Maigret, kes on ju ...

Kirjastus Tänapäev, 2010 Viimasel ajal olen lugenud palju reisiraamatuid. Kui lõpuks raamatu "Õhk riisiterade vahel" järjekord minuni jõudis, vaatasin kõigepealt pildid ära. Kuna raamat on väikese kirjaga, mõtlesin, et ega ma seda vist lugema hakkagi. Sirvin siit-sealt veidike. Aga raamat oli huvitav ja sai läbi paari õhtuga. Peab tunnistama, et vahepeal võtsin ööstki lisa. Juba sissejuhatuses saame teada, kuidas raamatuautorid Jaapanisse sattusid. Kertu õppis Göteborgi ülikoolis jaapani keelt ja oli veendunud, et Jaapani keelt tõeliselt osata peaks ikkagi Jaapanisse minema. Kertu kutsus ka meest kaasa. Riho-Brunol pakuti Rootsis uut ahvatlevat lepingut käsipalli koduklubis Sävenfofis. Kertu palvel otsis mees siiski infot Jaapani käsipalli kohta ja saatis oma mängija-CV ja video Jaapani poole teele. Paari nädala pärast tuli vastus. Üks klubi Hiroshimas oli huvitatud ja teda kutsuti ennast näitama. Raamatust saame aimu idamaa kultuurist, kommetest, koolisüsteemist. Aast...

Seekordne "Minu-sarja" raamat ei käsitle konkreetset maad, linna ega sealsete inimeste elu-olu, vaid peategelaseks meie hõimlased soome-ugrilased (marid, hansid, komid jne). Mõnusa huumoriga kirjutatud raamat paneb huviga kaasa elama algusest lõpuni. Rein Sikk ise kirjutab raamatu tagakaanel: "Kirjutasin selle raamatu, et välja öelda ugrimugri suurim saladus. Ugrimugri – see on meie, soome-ugri rahvaste särav maailm täis vahvaid hõimlasi ja enneolematuid juhtumisi. Selliseid, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega, ei kellegi teisega: rokkivad vanaemad kartulipõllul, silmini õllesiltidesse uppunud sepp, lõõtspillimängija parlamendihoone fuajees ja püksata mehed Riigikogu õues; põlevas saunas leili võtvad mehed, majorid paanikasse ajanud trumm ja lumesaanil otse päikese südamesse sõitmine; poro kui üks maailma targemaid loomi, veresööjate sõprus kajakanäksijatega ning suure ja väikese tähega Meri rahvaid vapustamas… Vaat selliseid asju olen ilmas ...

Tallinn : Eesti Ajalehed, 2010 Raamat annab üsnagi põhjaliku ülevaate egiptlaste igapäevaelust, nende traditsioonidest ja harjumustest. See kõik on kirja pandud sügava poolehoiuga selle meile kauge maa inimeste vastu. Raamatu autor näitab, et elu moslemite hulgas ei olegi alati nii troostitu, kui üsna paljudest sellelaadsetest kirjutistest oleme lugenud. Ta ise ütleb raamatu kirjutamise eesmärgi kohta, et see on "lootus, et ühe tavalise inimese elukildude abil muutub meie kõigi ühine maailm ehk veidigi tolerantsemaks, mõistvamaks ning kummutab eelarvamused ja müüdid". Autori sõnul on see "lugu ühe tavalise eesti tüdruku eneseotsinutest ja unistuste täitumisest, igapäevasest elust ja eluliselt olulisest, aga niisamuti on see lugu iga teise keskmise egiptlase, aga ka moslemi... elust". Soovitan lugeda! Aili

AS Ajalehed ja João Marques, 2010 João Lopes Marques on vabakutseline ajakirjanik ja stsenarist ning teeb koostööd Portugali suuremate meediaväljaannete ja riigitelevisiooniga. Sündinud 1971. aasta augustis Lissabonis. Oma ajakirjanikukarjääri alustas ta 1995. aastal lühiuudistega Põhja-Iirimaast. Kolm aastat tagasi hakkas ta Eesti Ekspressi iganädalasi kolumne kirjutama. Enne Eestisse maandumist 2006. aastal oli Marques maailmarändur, kes reisis ringi Austraaliast Honduraseni, Brasiiliast Indiani, Guinea-Bissaust või Sansibarist rääkimata, kirjutades lugusid Portugali ajakirjadesse elust eri paikades talle omases pehmelt sarkastilis-humoristlikus võtmes. Oma eessõnas João Lopes Marquesi raamatule "Minu ilus eksiil Eestis" kirjutab Askur Alas: "Minu hinnangul on João lood meile vajalikud sellepärast, et nad pakuvad värskendava kõrvaltvaataja pilgu meie väiksele konnatiigile. Tema arutlused on justkui peegel, kust me näeme iseennast ja oma tegemisi - nii nagu m...