Filmi- ja teatrilavastaja, kirjanik ja teatrijuht Ingmar Bergman kasvas vaoshoitud ja õnnetus kodus. Tuttavate sõnul olid tema vanemad kohusetunde raudrüüsse aheldatud. Isa kiriku, ema kodutööde ees. Omavahel suheldi peres vähe. Ingmaril oli ka vanem vend ja noorem õde. Karm isa kutsus sageli lapsi "pihtimisdiivanile", kus tuli patud üles tunnistada. Selle tagajärjel hakkas Ingmar kokutama, kannatas kroonilise kõhuvalu käes ning tasapisi põgenes oma fantaasiamaailma. Tihti viibis poiss ka vanaema juures, kuna ema oli haiglane. Õega oli läbisaamine hea, vennaga väga klappi ei olnud. Stockholmi ülikoolis õppis noormees kunsti, ajalugu ja kirjandust. Seal tekkis ka suur huvi teatri ja näitlemise vastu. Ema Karin kirjutas oma päevikusse pidevalt poja elust. Armumistest, naistest ja lastest. Püüdes mõista oma poega, naisi ja lapselapsi, kes olid hüljatud tema poja poolt. Ema ja isa jälgisid segaste tunnetega oma poja kommet koguda loomingu jaoks materjali isiklikust elust...
Rakvere Raamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi