Lugemispäevik

Doris Kareva koostatud luulekogumik "Armastuse planeet" koondab kokku 21. sajandil avaldatud eesti luulet. Kuigi pealkiri võib esmapilgul jätta mulje mesimagusast armastusluulest, avaneb tegelikult palju mitmekesisem pilt. Siit leiab nii hingekriipivat igatsust armastuse järele ja nukraid “mis oleks võinud olla” mõtteid kui ka kauneid, lootust täis ridu, mis mõjuvad kui palsam varasemate hingehaavade peale.

Üks aastaring on jälle möödas ja läinud aasta lemmikud loetud raamatute seast välja nopitud. Kiiduväärt raamatuid on sõelale jäänud omajagu. Eesti kirjandusest kerkis esile Lilli Luugi “Ööema”. Lilli Luuk „Ööema“    Tiina K. soovitab kodumaist romaani: „Ööema“ algab küll sündmustega, mis toimuvad lähiminevikus kuid jõuab läbi mälestuste sõjajärgsesse Eestisse, okupatsiooniaja algusesse. Aega, kus senine elukorraldus ei kehtinud ning kõik lootused olid purunenud. Mitme võimu vahele jäänud inimeste valikud olid keerulised – valik halva ja veel halvema vahel olukorras, kui alati ei tea, kumb on kumb. Kui koju jääda oli ohtlik tuli põgeneda jättes samas oma pere, tavaliselt naised, võimude huvi alla. Metsa ja rabasse varjunud inimestel polnud enam tagasiteed koju, ka eluspüsimine metsas polnud kerge. Lisaks enese elushoidmisele lasus õlgadel pidev murekoorem lähedaste pärast, kellele põgenenud pereliikmed alati ohtu kujutasid või siis vastupidi – hirm selle pärast, millal saadaks...

  Eugene Yelchin “Geenius laua all” Anu nautis ja naeris: Kui uus raamat lasteosakonda jõub, siis lehitseme seda ja tutvume sisukokkuvõttega. See, kas raamatust saab hea tuttav või päris sõber, sõltub paljudest asjadest. Tähtsaks asjaoluks võib olla näiteks side lapsepõlvega. “Geenius laua all” kõnetab eelkõige ehk neid põlvkondi, kelle lapsepõlv jääb Nõukogude Liidu aega, aga võib kulme kergitama panna ka nooremaid lugejaid. Et tajuda raamatu stiili, plaanisin esialgu lugeda vaid paar lehekülge. Pean tunnistama oma ulakust, sest raamatu esimesed lehed juba panid mind kõva häälega naerma ja rahulikus raamatukogu keskkonnas teisi häirima. Ma lausa luksusin naerada! Kogu see tolle aja absurdsus! Laenutasin raamatu ja neelasin õhtul selle ühe ampsuga alla. Loomulikult on raamatul traagiline alltekst ja need, kes tollast elu ei tundnud, võib asi naljast kaugel olla. Aga mitte keegi ei oska paremini enda rahvuse ja riigi üle naerda, kui selle rahvuse esindaja. Eugene Yelchin on vene-ame...

 Tegemist on Maimu Bergi esimese luuleraamatuga, kuigi tegemist ei ole just noore luuletajaga – 75 eluaastat on debüütkogu kohta haruldane iga.  Muidugi ei ole kirjanik ise arvukate romaanide ja auhindadega mingisugune algaja ning küllap on autor mõne luuletusegi varem kirjutanud, sest tulemus on lihtsalt suurepärane. Luuletused on jaotatud viie alapealkirja alla. Esimene osa nimega „Olematus“ on ehk kõige raskemeelsem. Suremisest, vanadusest ja kalmistule minekust tuleb siin juttu üle keskmise arvu kordi ning näib olema lausa põhimotiiv. Samuti igatsus lahkunute järele. Kuid see ei ole mõistagi kõik - siin on loodust, meenutusi ja loomulikult ka kübeke armastust. Näiteks ka kaks lühikest luuletust: Elukaar, mitte see Kuldsed olid päevad nooruses, Elu algas puhtuses ja vooruses, Unistuste alla vajus… Jätkus hooruses ja lõppes tooruses. Jõhkras kivisajus. Let's go everybody kukke tapma Ehk jätkub kukki igaühele, küll iga kana saab kord mehele. Ei ole luikesid, siis kõlbab kukkk...

Käes on aeg tibusid lugeda ja möödunud lugemisaasta kokku võtta. Läinud aasta lemmikud loetud raamatute hulgast on välja nopitud ja tavakohaselt jagame neid  kõigi huvilistega. Võib öelda, et pilt sai kirju, sest lugemislauale jõudis häid raamatuid erinevatest žanritest. Valik sõltub suuresti sellest, mis näppu juhtub ja mis enam meelde jääb. Erilisi lemmikuid just palju ei ole, aga mõned soositumad raamatud tulevad siinses loetelus esile. Enam hääli saanud raamatud on tänavu ilukirjanduse vallast Lisa Brennan-Jobsi „Prügikala“ , Joel Dickeri “Baltimore`ide raamat” ja Adrian McKinty „Kett” . Teatmekirjandusest osutus populaarseks Einar Ellermaa „Baruto. Rääkimata lood” ja lasteraamatutest Ilmar Tomuski „Väike vunts” ja Jaanus Vaiksoo ’’King nr 39’’ . EESTI ILUKIRJANDUS  Urmo Jaanimägi „Kolimise laastav mõju“ Millegipärast kõnetas see raamat tunduvalt rohkem kui Urmas Vadi „Elu mõttetusest“. Tegemist siis lühijutukogumikuga, raamatusse koondatu kohta ...

Mullused parimad raamatud on raamatukogutöötajate poolt välja valitud. Traditsiooni järgides jagame lugemiselamusi meie lugemispäevikus. Tänavu ei saa välja tuua ülekaalukaid lemmikuid. Lugemisvara ilmub palju ja kõige soovitu lugemiseks napib aega. Tihtilugu ärgitab mõnda raamatut kätte haarama just blogist loetud kolleegi soovitus. Eesti autorite raamatuid tutvustasime blogis läbi aasta varasemast enam. Seetõttu on möödunud aastale tagasivaatavalt nende valik veidi  tagasihoidlikum. EESTI ILUKIRJANDUS Triinu Viilukas „Minu Viin” Kui keegi soovib Viini külastada või sinna lausa kolida, siis leiab raamatust palju näpunäiteid. Minule oli see nostalgiline lugemine, kuna 10 aastat tagasi sai seal peaaegu aasta aega elatud. Huvitav oli lugeda autori kohanemisest uues riigis, austerlaste eripäradest ja kultuuridevahelistest erinevustest. Natuke oli kirjas ka viinlaste suhtumisest välismaalastesse, mis alati ei olnud kõige positiivsem. Mulle oli see üllatav, kuna 10 aas...

Doris Kareva koostatud luulekogu "Eesti tunne" sisaldab viimase 150 aasta jooksul ilmunud isamaalisi tekste. Esindatud on üle saja Eesti autori läbi ajaloo. Siin on laule, mida teatakse peast ning ka vähem tuntud luuletusi. See on Eesti lugu erinevatel aegadel. Üle saja aasta tagasi alles unistati oma riigist. Juhan Liiv kirjutas aastal 1909: Sa oled kui salanaine, mu kallis kodumaa; ja seda küll avalikult ei tohi nimeta. Kui vahest nagu vargsi mõte su poole käis: siis panevad seda nad pahaks, kõik ilm sest siis kisa täis. Eestil on olnud paremaid ja raskemaid aegu. Autorid on väljendanud nii rõõmu kui südamevalu, looduse ilu ja armastust. Täna on võimalik tagasi vaadata, meenutada ja leppida. Samas on tulevik olnud üle aegade aimamatu ja alles saladus. Ernst Enno kirjutas aastal 1920: Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, mis oli, see on läinud, mis tuleb alles ees. ... Luule, mis on laulu sisse pandud, on tuntuks saanud ja oma elu elama hakanu...