Lugemispäevik

  Eugene Yelchin “Geenius laua all” Anu nautis ja naeris: Kui uus raamat lasteosakonda jõub, siis lehitseme seda ja tutvume sisukokkuvõttega. See, kas raamatust saab hea tuttav või päris sõber, sõltub paljudest asjadest. Tähtsaks asjaoluks võib olla näiteks side lapsepõlvega. “Geenius laua all” kõnetab eelkõige ehk neid põlvkondi, kelle lapsepõlv jääb Nõukogude Liidu aega, aga võib kulme kergitama panna ka nooremaid lugejaid. Et tajuda raamatu stiili, plaanisin esialgu lugeda vaid paar lehekülge. Pean tunnistama oma ulakust, sest raamatu esimesed lehed juba panid mind kõva häälega naerma ja rahulikus raamatukogu keskkonnas teisi häirima. Ma lausa luksusin naerada! Kogu see tolle aja absurdsus! Laenutasin raamatu ja neelasin õhtul selle ühe ampsuga alla. Loomulikult on raamatul traagiline alltekst ja need, kes tollast elu ei tundnud, võib asi naljast kaugel olla. Aga mitte keegi ei oska paremini enda rahvuse ja riigi üle naerda, kui selle rahvuse esindaja. Eugene Yelchin on vene-ame...

Maarja Undusk on kirjutanud 600-leheküljelise raamatu oma emast Ellen Niidust. Ma vaatasin algul seda teost teatud aukartusega, et kindlasti palju rasket luuleanalüüsi, aga lugema hakates ei saanudki enne pidama kui lisad ka läbi loetud. Tütrel on ju oma pere liikmetest ja suhetest sugulaste-sõpradega sisevaade, milleni kunagi ei küüni võõras elulookirjutaja. Nii saabki siit ülevaate perekonnaelust: kes mida teeb-kes mida sööb ja loomingulise perekonna suhestumisest kitsarinnalise nõukogude riigiga. Meeldimise üheks eelduseks on ka Ellen Niidu kõigile juba lapsepõlves naha vahele pugenud luuletused. “Ema ei väsinud mind õpetamast, et naisele ei anta mitte kunagi elus eraldi aega loometööks, vaid tuleb kohe algusest peale arvestada, et kõik vaimne, loominguline ja väärtuslik, mida sa teha tahad, tuleb teha jooksvalt praktilise argielu ja kohustuste kõrvalt. Et ei ole nii, et kõigepealt teostad oma loomingulised püüdlused ja siis saad lapsed, või vastupidi, kõigepealt kasvatad lapsed suu...

Lõpuks ometi jõudsime koos väikese Leeloga tema memme Siberist pääsemise ära oodata! Ootustele oleme saanud kaasa elada läbi kolme raamatuköite: „Seltsimees laps ja suured inimesed“, „Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed“ ning kauaoodatud lahenduse toonud „Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa“. Kolmandast raamatust vaatab Urmas Viigi tahtel vastu hullult palju viisnurki: kaaned on viisnurgatepingus, sisekaas vooderdatud viisnurgamustriga, edasi lehitsedes lartsatab esmalt lugejale vastu silmi tõeline viisnurgalahmakas, edaspidi avaneb illustratsioonidelt vaateid tollasele maailmale ja needki on viisnurga poolt killustatud. Maailm, mis vastu vaatab, on ise värvideta, viisnurgad seda kirgaspunasemad: suured ja väikesed, mustreid moodustavad ja leheküljenumbritel troonivad. Kui keegi võtaks neid kokku lugeda, kuluks sellele Leelo ootuste jagu aega. Viisnurgapaine kui aja märk.  Kolmandat raamatut avades on lugejalgi mälupaunas asjade kulg, pere hirmud, t...

Möödunud aastal loetud raamatutest valisid raamatukogutöötajad välja neile enam meeldinud raamatud. Tulemuseks on mitmekesine raamatuvalik, mida soovime blogikülastajatega jagada. Kuna raamatute valik on lai ja alati ei ole soovitud teost võimalik koheselt laenutada, ei ole eesmärgiks edetabeli koostamine, vaid pigem loetu tutvustamine raamatuhuvilistele.   Eesti autorite raamatutest osutus loetuimaks Erni Kase "Leikude". EESTI ILUKIRJANDUS Erni Kask „Leikude”  Viie inimese poolt lugemiselamust pakkuvaks tunnistatud raamat, mille kohta arvatu on allpool kirja pandud. "Armsalt ülestähendatud lapsepõlvemälestused eelmise sajandi 80-ndatest Lääne-Virumaal. Erni Kask oskab jutustada, tekivad kujutluspildid ja äratundmine. Olenemata asupaigast, olid inimesed ja eluolu sel ajal sarnased. Tehti tööd, osati ka puhata, pidutseda ja nalja teha. Lastel oli lisaks koolile tegemisi ja mänge, mis alati vanemate mõistmist ei leidnud ja mida oligi põnev salaja teha. Sama...

„Üks asi on seda elu elada. Teine asi sellele tagasi mõelda. Sootuks kolmas on sellest kirjutada. Aga-siis veel...lugeda ?!?„ Soovitan lugeda, mõnus ja positiivne lugemine. See ei ole tavaline elulooraamat. Raamat Ave Alavainu tegemistest ja suhetest paljudest tuntud kultuuriinimestest ja nende arusaamadest elule, kunstile, kirjandusele (Betti Alver, Kaarin Raid, Ott Arder, Mai Murdmaa). Ave Alavainu on inimene, kelle südames on suur koht oma paljude ja paljude sõprade jaoks. Miks on pealkirjaks 50:50 ? Autor on üritanud kirjutada pool endast ja teise poole raamatust teistest inimestest. Ta on kasutanud ka varem kirjutatud lugusid, kas tuli välja täpselt pool ja pool, võib otsustada lugeja. 50:50 , seda võib ka vaadata autori siin ja seal pool merd elatud elu. Alavainu on elanud hiidlasena 40 aastat. Ja peale kõige muu, on ka päris mitu luuletust raamatusse mahtunud. Raamatust saame teada sedagi, et Kärdla kohvikutepäeva mõte tekkis tal juba aastal 2000. Kuna hiidlased olevat pika v...

Luuletaja Kristiina Ehini elulooline proosaraamat "Paleontoloogi päevaraamat" on aus ja ehe tagasivaade lapsepõlve ja olevikulistesse mälestustesse, kus autor paleontoloogi kombel tuhnib, otsides oma juuri ja põlvnemist. Kohati haldjaliku ja haprana tunduva kirjaneitsi raamat väljendab hästi tema tegelikku tugevust tulla toime elus ette tulnuga. Raamatu kirjutamisel oli Kristiinale abiks tema päevik, mida ta on pidanud varasest lapsepõlvest alates. Päeviku pidamise harjumuse sai ta kaasa oma vanematelt- luuletajatelt Ly Seppelilt ja Andres Ehinilt. Raamat on kokku pandud isiklikest mälupiltidest kuid käsitleb ka tema sünnieelset aega ja esivanemaid. Teoses põimuvad kokku luule ja proosa. Raamatut lugedes saab selgeks, kuivõrd oluliseks peab autor perekonda. Suure soojusega kirjutab ta oma emapoolsest vanaisa Johannesest- parasjagu kangest eestiaegsest mehest, kellega koos elati tema ehitatud majas Raplas. Väikese tüdrukuna, käies vanaisaga koos Läänemal tolle kodutalus, mi...