Lugemispäevik

Mõned raamatud panevad kaasa elama juba esimestel lehekülgedel. Ieva Flamingo luulekogu „Kärarikas klass” on just selline raamat. See on luulekogu, mis kõnetab nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Lapsed leiavad siit tuttavad olukorrad oma igapäevasest koolielust, täiskasvanud aga võivad avastada, et kuigi kriit on väljasuremas, ei ole kooli kärarikkus ja tempokas elu kuhugi kadunud. Tegelikult pole vahet, kas koolipinki istuti eile või kakskümmend aastat tagasi, sest paljud tunded, naljad ja kogemused on üllatavalt ajatud. Enamik Ieva luuletusi on rõõmsad, mängulised ja humoorikad. Neis leidub vallatust, sõnamängu ning lõbusaid tähelepanekuid klassikaaslaste, õpetajate (isegi direktori!) ja koolipäevade kohta. Need luuletused kutsuvad ette lugema, kaasa mõtlema ja sageli ka naerma. Samas ei piirdu raamat ainult rõõmsate hetkede kirjeldamisega. Naljakate luuletuste vahele on põimitud ka sügavamaid mõtisklusi. Juttu tuleb üksildusest, sellest, mida võib tunda laps, kes ei leia endale kohta t...

Ott Arder Küünal Elas kord üks küünal.  Kui pimedus lähenes, süüdati see küünal  ja pimedus vähenes.                                                                                                                   Nii küünlad on tehtud                                                                                                      ...

Kirjastuse Härra Tee & proua Kohvi poolt juba 2010. aastal välja antud tilluke raamatuke, mis minul siiani kahe silma vahele jäänud, aga õnneks nüüd ma ta ikka leidsin. Autor ise nimetab oma teost hüsteeriliseks traktaadiks ja ausalt öeldes õnnestus mul lugemise ajal mitu korda lausa hüsteeriliselt naeru lagistada. Lõbus lugemine, mis pakub rohkelt äratundmisi igale eestlasele. Kui pool tunnikest kaanest kaaneni jõudmiseks on möödas, paneb loetu elu üle pikemalt järele mõtlema. Vot niisugune lugu, lahti seletama ja filosofeerima ei hakka, soovitan soojalt tutvuda.

 Üks aastaring on jälle möödas ja läinud aasta lemmikud loetud raamatute seast välja nopitud. Hea meel on tavapäraselt jagada muljeid loetu kohta meie lugemispäevikus. Kiiduväärt raamatuid on sõelale jäänud omajagu. Eesti kirjandusest kerkis esile Anu Raua jutukogu "Kuue ruuduga aken". Anu Raud „Kuue ruuduga aken” Lia soovitab soojalt: Väga meeldis Anu Raua jutukogu “Kuue ruuduga aken”. Armas raamat, need lood on tõesti sündinud. Anu Raud on nagu unistuste maavanaema, südamlik ja soe. Raamat on väga ilusas eesti keeles. Kõlab ju hästi - labakinnaste laulupidu ja kindakirja jahimees. Mälestused kaugemast ja lähemast ajast, emotsioonid, kohtumised, elutarkus, looming, õppimine ja õpetamine.  Mulle endale meeldib Anu Raua gobelään “Armuaeg”, mis ehib Vainupea kabelit. Ta ise kirjutab selle kohta, et igal inimesel on oma aeg, oma liivakell. Elukillud kukuvad kellakaelast minevikumustrisse. Kui peaaegu kogu tulevik on minevikuks saanud, tulevad eluliiva inglid ja poetavad veidi el...

Aidi Valliku “Tädi Klaara maja” on minu jaoks oma jaburuses üks köitvamaid luuleraamatuid, mida võiks nautida ühtviisi nii suured kui väikesed jaburduste sõbrad. Aidi Vallik ise on oma blogis öelnud: “Ohh. Selle asemel on saabunud taas mingi totruste nautimise ajajärk. Et kirjutaks “Tädi Klaara maja” jutte, mida kunagi ei julgeks trükki lasta, sest need on juba tõepoolest ning ilmselgelt absoluutselt jaburad. “ Õnneks on Tädi Klaara siiski kaante vahele jõudnud ning meil kõigil on võimalus näha kuidas ühe õige nõia päevaplaan kulgeb ning mida teeb Tädi Klaara siis, kui kaob tema kübar. On ju teada tõde, et ilma kübarata ei saa üks õige nõid oma tööd teha. Kui kohtad tädi Klaarat Kui sa metsas käies satud nägema üht tädi, kel on kõrge kübar peas, mil kaunistuseks käbi, kel on süli rohtu täis või oksi või siis lilli, korvis kuhi võõraid seeni, puhub pajupilli, ära sa siis ehmata ja kohe plehku pane! Ega sa ju ole mingi mudilane, kes v...

Taas on aeg teha kokkuvõtteid läinud aastal loetu kohta ja jagada muljeid lugemist väärt raamatutest teiste blogikülastajatega. Usutavasti leidub sõelale jäänud raamatute valikus huvipakkuvat igale maitsele ja miks mitte mõni neist lugemiseks kätte võtta.   Juta Kivimäe „Suur tuba“ Leigi soovitab: See lugu on äärmiselt detailiderohke ja kujundlik, samas informatiivne justkui entsüklopeedia. Raamatus puudub dialoog, jutustajaks on väike juudi päritolu tüdruk Mintsi, kes saadetud peale vanemate lahutust vanaema-vanaisa juurde Tartusse elama. Seal tunneb ta ennast turvaliselt ja hoituna, vaatamata sellele, et elu sõjajärgses Eestis, pead ja jalad koos ühiskorteris, on kõike muud kui lihtne. Koolimineku ajaks, aga viib elu ta Tallinna Nõmmele, kust vanavanemate juures elatud aeg veelgi armsam tundub. Mitmed Lauliku ja Pargi tänava elanikud on otsekui välja mõeldud tegelased: härra Põlluaas, ehteid valmistav ühiskorteri tädi, vürstiperekonnaga seotud Kassimoor Sašenka jt. Raamat annab k...

Mullu loetud raamatutest on sõelale jäänud nii mõndagi huvitavat. Hea meel on jagada lõppenud aasta lugemiselamusi meie blogi lugejatega.  Eesti kirjandusest said enam tähelepanu Susan Luitsalu raamatud.  Susan Luitsalu "Ka naabrid nutavad" Leigi soovitab: Selle raamatu võtab kõige paremini kokku ütlus, et eestlase kõige eelistatum õhtusöök on teine eestlane ning elu ülim eesmärk on ometigi oma naabrist parem olla. Kogemata-meelega on Susan Luitsalu suunanud kõik eestlaste stereotüübid elama Pojengilehe tänvale. Keskealiste perepeade võimuvõitlus, varjatud koduvägivald, teiste põhjuseta halvustamine ja anonüümne ärapanemine sotsiaalmeedias on teemad, mis äratundmist tekitavad. Justkui igapäevaelu paroodia või peaksime hoopiski häbi tundma, sest kas tõesti nii tühised me olemegi? Tiina K. arvab: "Ka naabrid nutavad" on satiiriline vaade inimloomusesse. Kuigi jutt on tänapäeva Eesti inimestest võiks samad lood vabalt üle kanda ka näiteks Soome, Rootsi jne. Kõik Pojen...

Selle suve parim lugemine: Toomas Kall “Paunvere lõpp”. Klassikute ümberkirjutamise meistrina on seni hiilanud Urmas Lennuk. Nüüd on efektse lühivormi loonud Toomas Kall: kuidas klassikud kirjutaksid “Kevadet”. Mitmekülgne nauding: Luts ise, Jaan Kross nagu Luts, Lennart Meri nagu Luts, Viivi Luik nagu Luts ja seda 26 erineval moel. Arvo Valtonlikud aforismid, Mats Traadilikud elulood, Jüri Tuulikulik kuuldemäng, Ilmar Trullilikud luuletused, Tõnu Õnnepalulik päevik jne.  Siin näiteks Hando Runnellik stiilinäide: “Pihilkäik.  Mis vaevab sinu südant,  mis koormab sinu kopsu,  mis põrmustab su põrna,  mis nõtkutab su põlvi,  mis lõdvestab su lõuga,  mis ladvestab su rasva,  mis närvutab su närve,  mis riivab sinu silma,  mis peseb sinu aju,  mis vaevab sinu südant -  kõik räägi ära arstile,  jah, oma perearstile.”  Ja Jaan Kruusvall: “Nad hilinesid, isa ja poeg. Või kes õieti? Sügis ikkag...

Tegu on humoorika luuleraamatuga mida ilmestavad Jüri Mildebergi joonistatud portreed. Absurdivõtmes luuletused on „lood elust enesest“, nagu ütleb autor. Luuletustesse on pandud inimesed, kes olid pealkirjas nimetatud haigla taastusravi patsiendid ajavahemikul septembrist 2017 jaanuarini 2018. Tulemuseks üks tõeliselt lustakas raamat koos vägevate illustratsioonidega. Üks näide ka:  Pootsmani Väints Pootsmani Väints pääses haljale oksale, vedas, et õigele nupule vajutas. Viimase bussiga jõudis veel Loksale, väsinud kere siis voodisse majutas. Und nägi õudselt ja pilt oli hirmus: Väints istus oksal ja saagis ja saagis... Teki all naine veel kahtlaselt hirnus, Väints oma rasva sees praadis ja praadis.

Andra Teede on eesti luuletaja, dramaturg, ajakirjanik, kriitik. Hetkel kirjutab Teede lisaks muudele töödele stsenaariumit ka teleseriaalile “Õnne 13”. Veidi aega enne luuleraamatu “Pikad mehed, pikad elud” ilmumist olin sattunud kuulama taskuhäälingut, kus Andra Teede osales. Ma ei olnud tema luuletusi varem lugenud, kuid kui raamat raamatukogusse jõudis, siis loomulikult vaatasin sisse. Kuigi raamatukoguhoidjal vaevalt sobib nii öelda, siis ma ei ole väga suur luulelugeja, kuid seda raamatut sirvides midagi köitis. Ilmselt oli tegu sellega, et autor on minuga üsna üheealine, seega oli huvitav piiluda teistsuguse eluga naisterahva mõtetesse… Ei saa just öelda, et oleksin end kõigega samastanud, kuid nii mõnigi mõte tekitas siiski äratundmise. Igatahes mina sain “julgust” juurde teinekordki käsi mõne luuleraamatu järgi sirutada. Luuleraamat ilmus sarjas “Jumalikud ilmutused”