Lugemispäevik

Paljudele auhindadele nomineeritud Heneliis Nottoni läbivalt sirelililla raamat "Tähed Agnesele" on minu selle kevade lemmik lugemine. Üsna raamatu alguses sain aru, et olen veidi kade, et praegune mina seda lugeda saan ja mitte mina nooremana, sest autori stiil mõjub nii julgelt ja lootusrikkalt. Loomingulise mõtte- ja visandiraamatuna tunduv teos on sündinud tihedas koostöös kunstniku Maria Izabella Lehtsaare ja graafilise disaineri Agnes Isabelle Veevoga. Raamat on oma teksti ja visuaalidega mõnusalt jälgitav ja vaimukas. Kohati aga ka keeruline ja sunnib mitmeid kordi mõtlikult kaugusesse vaatama ja samuti meenutama lapsepõlves ambivalentseid lihasuppe ja kuidas neid süües õppisime vaikima. Teoses leidub veel dialooge teiste tuntud kirjanikega, on (tunde)paraboole ja on isegi autori isiklik telefoninumber, millele ma kavatsen saata tervitused ja autori palvel edasiviivama tagasiside kui lihtsalt "väga hea". Jääme ootama sirelite õitsemist ja autori järgmisi mõtt...

Eesti omaelulookirjanduse grand old man Tõnu Õnnepalu on meie silme all noormehest pensionäriks kasvanud. Nagu alati, on hea tema jutustamistempos kulgeda ja vahepeal oma elu üle mõtteid mõlgutada, rõõmustada hästi sõnastatud kokkulangevuste üle ja avastada uut: “Jänes lebas ahjupotis nagu kirstus.” :) Võib vist öelda, et “vana hea” Tõnu Õnnepalu kolis Jõgevale ja avastab uusi vaateid. “Lihtsalt elan siin, nagu ma igal pool olen elanud: reisijana. Aga mul ei oleks sellest midagi, kui see osutuks mu viimaseks peatuseks. Olen seda paika armastama hakanud.” Ikka see vanadus. “Vanaks saame peaaegu märkamata. See käib ebanormaalselt ruttu ja tegelikult kergesti.”On välja kujunenud “päevadest läbimineku metoodika.” Õnnepalu maalib pilte, kurvastab vananemise üle, on veidi isegi pettunud, vahelduvad üksiolekutahtmine ja -mittetahtmine. Kui pole elukaaslast, sõpru ega lapsi, on hallinedes raske leppida tühjusega enda ümber. Peategelane kasutab tüdimuse raviks kolimist Eesti ühest kohast teis...

Imestlus. Elamustevaesus. Dopamiinitsükkel. Vaikus on uus luksus. Igavlematu ( unborable ). Vaikus on tasuta elamus. Luksus on olla kättesaamatu. Vaikus on alahinnatud luksus. Kogu-aeg-sisse-lülitatud-olek. Aju normaalne seisund on kaos. Hirm enda parema tundmaõppimise ees. Eesmärk on olla hõivatud ja tõhus. See on idiootlik. Uus oopiumisõda (äpitootjate äristrateegiaks sõltuvus ). Kõige olulisem raamat, mida lugeda, on raamat sinust endast. FOMO, fear of missing out – hirm millestki ilma jääda või hirm mõnd olulist hetke maha magada. Jah, soovitan seda lugeda küll.

Tiia Toomet kirjutas oma 70. sünnipäevaks raamatu „Vanaduse võlud”. Ehk suure numbri maagiast ülesaamiseks, teatud kokkuvõtete tegemiseks elatust. Imelik, mis võlusid saab vanadusel olla. Keskealisena tööst väsinuna võib ju unistada : päevad läbi kodus, uued hobid, reisid, lugemine. Aga tegelikult? Kehvem nägemine, halvem mälu, aeglasem olek, tervisemured, üksindus. Sellest saan ma aru küll: vananedes jääb järjest vähemaks inimesi, kellega oma mälestusi jagada – kes mäletaks sind imikuna, koolilapsena, noorena jne. Raamat on võrdlemisi õhuke ja hõre ja koosneb elu jooksul settinust: 1. elu kulgeb vananedes järjest kiiremini, 2. noored ei salli penskareid, kes võivad lihtsalt lulli lüüa, 3. kõik on juba nähtud, 4. kuhu panna kõik see kogutud kraam, 5. mälestused ei huvita noori, 6. lugemine ja raamatud ei huvita noori, 7. laste kaudu jõuame tulevikku, 8. mis juhtub peale surma. Küll oleks hea, kui vananedes me liiga ei blaseeruks, vaid säilitaks oma uudishimu. „Kuni mõtted veel...

Jaan Tätte mõtiskleb erinevate teemade üle – vaikus, loodus ja inimene, üksildus, maa vs linn, õnn, märgid, hingerahu, hingevalu jm. Usun, et paljud leiavad siit teemasid, mis neid kõnetavad. Vaikust peab autor väga oluliseks. Seda ei olegi nii lihtne leida ja ta ei ole kindel kas päris vaikust ongi kunagi kuulnud. Ta leiab, et tihti  inimesed kardavad vaikust. Müra aitab neil põgeneda enda mõtete eest. Mõned mõtted autorilt:   "Igast aparaadist tuleb informatsiooni, mida me eluks üldse ei vaja, aga miskipärast on läinud nii, et see tundub meile ülioluline ja tundub, et sellest koosneb meie elu, sest tänu sellele informatsioonile me kuulume kuhugi ja meil on millestki teistega rääkida." "Ja kindlasti on minu jaoks püha loodus. Elu kui niisugune. Looduses sa tunned, kuidas pead temaga suhtlema. See ei ole õpitud tarkus, see on teadmine. Terve vaimuga inimene ei suuda loodusesse prahti maha visata." "Meri on nagu naine. Ta paneb endasse armuma, hellitab,...