Lugemispäevik

Viimasel ajal loetud novellid on olnud isikliku elu heietused või siis üsna ropud. Argentiina jutukirjaniku Samantha Scweblini omad on teistsugused. Neis ei räägita autorist endast, tegelased satuvad muinasjutuliselt põnevatesse seiklustesse a la Mehis Heinsaar või Arvo Valton. Meeldiv oli see erinevate süžeede pillerkaar, mis on punutud lihtsate asjade nagu soovimatu rasedus, depressioon või armumine ümber või uperpallitavad absurdiradadel, kus nagu ei oskagi mõtet leida, novellid “Kaevaja”, “Meesnäkk” (ohhoo!) , “Maa all”. Hea, kui novell on põnev, aga samas tunned, et tegelikult pead sealt allteksti otsima. Sama võib tunda ka paremaid eesti autoreid lugedes: “Keskpäeval tuli jaama ooteruumi suurekasvuline mees. Tal oli lips ees ja seljas luitunud ülikond. Ta sammus läbi istujate ridade ooteruumi kaugemasse nurka ning võttis seal seljast rohelise seljakoti. Pani selle maha räpasele parketile ning palus lähimalt pingilt inimesi istuda teise kohta. Vabaks jäänud pingi tiris ta nurka. V...

Leedu kirjanik Saulius Tomas Kondrotas sündis 1953.aastal, emigreerus 1986.aastal Saksamaale ja Tšehhi Vabariiki ning hiljem USA-sse. Hariduselt on ta ajaloolane. Tema esimene novellikogu ilmus 1977. aastal ning romaan “Mao pilk” 1981.a. Eesti keeles on varem ilmunud jutukogumik “Kentaurivapi suguvõsa”. Kirjanikku paeluvad mütoloogia ning Freudi ja Jungi teemad. Kondrotast peetakse raskeks kirjanikuks ja lugedes veendusin, et nii ongi. Ei teagi, mis need tema novellid on- muinasjutud, seiklusjutud või  draamad- kaasahaaravad ja omanäolised igatahes. “Päikeseloojangute kollektsionääri” novellide sündmused toimuvad erinevatel aegadel, nii minevikus kui tänapäeval, nii olemasolevates kui väljamõeldud paikades ning kõigist novellidest kumab läbi peategelase üksildus. Kummaline on, kuidas autor kõige lihtsamadki tegevused novellides erakordselt hea sõnaosavusega põnevaks kirjutab, lisades sekka kuhjaga maagiat. Loogika neis lugudes ei kehti ning iga novell üllatab lõpus millegi ootamatu...

Ungari kirjaniku György Dragománi omapärane ajalooline arenguromaan, kus maagial on suur roll. Selles raamatus ei ole kirjas mitte ühtegi aastaarvu ega nimetatud ühegi diktaatori nime, kuid käsitletav ajaperiood on selgelt II maailmasõjajärgne, kuna mainitakse hukkamisi ja holokausti. Emma vanemad on surnud ning ta on jõudnud juba pool aastat lastekodus elada, kui ilmub välja tema vanaema, kellest vanemad pole varasemalt ühtegi sõnakestki poetanud. Emma lahkub lastekodust ja kolib vanaema kodukülla. Tal puudub usaldus vanaema vastu, kuid tasapisi omavaheline side siiski tekib. Vanaema on justkui nõid-maag ja ennustaja, kes viib läbi riituseid, näeb asju ette ja oskab inimesi mõjutada, lisaks on ta täiesti veendunud, et nendega koos elab ka vanaisa vaim. Emma saab peagi  aimu, et külaelanikele vanaema ei meeldi ja nad isegi kardavad teda. Tema vanaisa kohta räägitakse, et ta oli informaator ja äraandja, kelle tõttu hukati palju perekondi ning nende surnukehad on endiselt teadmata ka...