Lugemispäevik

  Trude Teige „Kui vanaema tantsis vihmas“ Leigi soovitab liigutavat lugu: Suurepäraselt kokku põimitud südamepõhjani liigutav lugu, mis põhineb ajaloolistel faktidel ja isiklikel lugudel. Kolm põlve naisi ja saladusi. Peategelaseks Juni, kes põgenenud vägivaldse mehe eest Norra väikesaarele vanavanemate endisesse koju, et iseeneses selgusele jõuda. Vanaema Tekla, kelle armastusest vihmas tantsimise vastu Juni aru ei saanud ning Juni ema Lilla, kes keeldus avaldamast tema isa nime. Perekond, kus põlvkondasid ühendavateks lülideks on armastus ja tragöödia. Ma ei olnud varem kuulnud Saksamaal toimunud massenesetappudest, kui venelased sisse tungisid. Inimesed mürgitasid, poosid, uputasid jne oma pereliikmeid ja ennast, et mitte vene sõdurite kätte sattuda. Natsid tegid sellekohast propagandat. Olin varem lugenud, et sakslastega suhtes olnud või suhelnud norra naisi koheldi kui reetureid, kuid et neilt võeti ära ka kodakondsus ja osa neist deporteeriti Saksamaale, oli minu jaoks uus f...

Kristin Hannahi raamatutes on sageli peategelasteks naised, kes ei lepi neile ettenähtud rolli ja kohaga selles ajas ning maailmas.  Naised, kes tahvad ise otsustada oma elu ja tehtavate valikute üle.  Nii ka selles raamatus. Kes sõjateemat enam ei talu, siis see lugu ei ole Teile, sest peamiselt räägib romaan ameeriklastest meditsiiniõdede, arstide ja sõdurite ränkadest üleelamistest Vietnami sõja ajal ja järgselt. Meestest, kes on ühiskonna silmis sõjakangelased ja naistest, kelle sõjast osavõtt vaikiti maha ning kelle läbielamisi ei peetud millekski, sest nemad ju ei osalenud püss käes lahingutes.  60ndate keskpaik Ameerikas, vahetult peale JFK tapmist. Ameerika Ühendriikides keskendutakse sellel ajal kommunismiga võitlusele Vietnamis, õhk on patriotismist paks ning  noored mehed astuvad vabatahtlikult hordidena sõjaväkke. Frankie McGrath õpib medõeks ja elab oma konservatiivsete vanemate ja vennaga Californias Coronado saarel. Vanemate arvates on naiste peamiseks...

Jälle sattus kätte sõjaga seotud raamat. Esimest korda raamatu pealkirja nähes teadsin kohe, et selle loen ma läbi. Raamatus on kirjeldatud paljude nõukogude naiste kogemusi II maailmasõjas (nn Suur Isamaasõda). Oli naisi, kes ei suutnud/tahtnud/julgenud oma mälestustest rääkida, kuid oli ka väga avameelseid inimesi, kes leidsid, et enam karta ei ole midagi. Selles sõjaraamatus ei ole sõda kirjeldatud üldsõnaliste faktidena ega üleliia ülistatud suurt võitu. Väga palju on räägitud valust ja emotsioonidest. See on õudne, kuidas suur viha ja kättemaksuiha inimest käituma paneb. Tihti peeti võitlemist oma kodumaa eest tähtsamaks kui oma lähedaste heaolu. Nii mõneski mälestuses ohverdati  võidu nimel oma lapsi. Päris paljud loetud seigad panid ahhetama.  Isamaa-armastus oli ülimalt suur - noored tüdrukud laulsid patriootilisi laule, lasid oma pikad patsid maha lõigata ja haarasid pikemalt mõtlemata relvad. Sõdides oli neil väga raske oma naiselikkust maha jätta, näiteks unistat...