Lugemispäevik

Ei saa lubada, et tegemist on meeldiva lugemismaterjaliga. Huvitava küll, aga mitte meeldivaga. Raamatu autor avastas erinevates arhiivides säilinud dokumente ja toimikuid uurides, et itta saadetud saksa naistel oli üsna suur osa natsirežiimil toimepandud kuritegude juures ning ta hakkas leitud juhtnööre lähemalt uurima. Saksa naisi värvati Ukrainasse, Poola, Valgevenesse ja Baltimaadesse. Naistele oli see hea võimalus eneseteostuseks ja karjääriks, enam nad ei pidanud leppima vaid koduperenaise rolliga. Paljud noored saksa naised (medõed, sekretärid, õpetajad, abikaasad) töötasid holokausti masinavärgi sees ja olid tunnistajaks erinevatele õudustele. Kuid tihti nad ei olnud pelgalt tunnistajaks, vaid aitasid genotsiidi ka läbi viia. „Kuidas saab naine nii käituda? Et näiliselt emalik, hoolitsev olevus lohutab ühel hetkel õrnalt ja järgmisel hetkel vigastab või isegi tapab, oli ja on üks kõige segadusttekitavamaid külgi naiste käitumises selle sõja ajaloos.“ Raamatus on kirjeldatud...

Tegemist on ilukirjanduseks kirjutatud dokumentaalromaaniga. 1939. aasta külmal veebruari hommikul seisab Viini raudteejaamas kuuskümmend last. Nad viiakse äkitselt tekkinud juudikarantiinist Viinis välja, natside tagakiusamise eest Rootsi, vabadusse. Nende hulgas on kolmeteistaastane Otto Ullman, Josefi ja Elise ainuke laps. Vanemad lootsid oma plaanide kohaselt ka emigreeruda ning poisi siis taas endi juurde võtta. Vanemad püüavad natslikus Viinis ellu jääda ja otsustavad pojale iga päev kirjutada, kuni pere taas kohtub... Kuid läheb ikka nii nagu enamuse juutidega Teise maailmasõja ajal. Raamat põhineb autentsetel kirjadel, mille Otto Ullmanni "juutidest vanemad" "ajutiselt" Rootsi saadetud pojale Teise maailmasõja ajal kirjutavad. Kuna alles on ainult vanemate kirjad Ottole, võib autor vaid aimata, mida kirjutas poeg vanematele, olles täiesti üksi võõral maal võõra rahva hulgas. Läbi erinevate kannatuste jõuab Otto sõja lõpuaastatel Ingvar Kampradi ko...