Lugemispäevik

  Rambo teab, et ta on teistsugune. Ta pole lihtsalt üks neist lastest, kes kergelt teiste hulka sulanduvad – ta on see rosin saias, mis alati silma paistab. Ta on kasvanud koos depressioonis emaga, kelle jaoks elu on liiga raske, et pojaga päriselt tegeleda. Koolis pole tal sõpru, aga vähemalt on seal midagi kindlat – soe lõunasöök, mingigi rutiin ja teraapiaseansid, mis on aidanud tal iseendaga hakkama saada. Siis algab suvevaheaeg. Terve suvi täielikus vabaduses kõlab ju hästi? Aga kui su elu tähendab üksindust, tühja külmkappi ja liiga palju aega oma mõtetega, siis pole see vabadus, vaid lõks. Ja siis viib ema ta elukaaslase Roti vanemate suvekodusse. Rambo arvab, et see on lihtsalt järjekordne suvi, järjekordne mees, järjekordne pettumus. Aga ta eksib. See suvi toob ta ellu inimesi, kes ei taha teda muuta, vaid lihtsalt märkavad teda. Kes näitavad talle, et kuuluvus ei tähenda sulandumist, see tähendab, et keegi hoolib. Raamat „Rambo“ on siiras ja südamlik lugu kasvamisest, ük...

  Menukirjaniku, kes on tunnustatud mitmete auhindadega, Sara Pennypackeri „Pax. Teekond koju“ on oodatud järg raamatule „Pax“. Seda teost ootasin ka mina lugejana. Saan öelda, et tegu on väga kiiduväärt raamatusarjaga, kus lugejale avaneb raamatu vältel väga armas lugu. Lugedes ära esimese osa, ei ole võimalik jätta teine lugemata. „Pax. Teekond koju“ on üks südamlikumaid raamatuid, mida viimasel ajal lastekirjanduse hulgast lugenud olen. Nii nagu esimene osa, on ka teine osa väga hästi kirjutatud ja paeluv sõja ja pääsemise lugu.  Tänapäevases maailmas, kui igal pool räägivad uudised Ukraina sõjast, on vaja just sellist raamatut, mis on sõjavastane ja annaks lootust, et kõik saab korda. Raamat annab lootust just seetõttu, kuna see jutustab looduse ja inimese omavahelisest suhtest ja seotusest – neil on üksteist vaja. On kevad. Möödas on aasta sellest, kui Peter ja tema rebane Pax teineteist viimati nägid. Lahutamatust sõprusest on nüüd saanud üksteisest eraldatud elud. Raama...

,,Poiss, kes nägi pimeduses” on jutustatud poja ja ema silmade kaudu. See on lugu nägijast lapsest, kes sünnib nägemispuudega vanemate perre. Raamat on läbilõige Jēkabsi elust kuuendast kuni viieteistkümnenda eluaastani. Raamatu alguses on poiss rõõmsameelne, pere elab pimedate ühiselamus, et ta on ainus nägija on tema kohus täiskasvanuid abistada. Ta aitab emal ja isal minna sinna kuhu vaja, teeb koduseid töid. Tädi Daina peol on tema ülesandeks külalistele kohvi pakkumine, kui tädil klaassilm ära kukub paneb ta klaassilma silmakoopasse tagasi, olles ise vaid kuue aastane. Ta ei tohi kunagi eksida, kuna see valmistaks vanematele, eriti emale, suure pettumuse. Jēkabs on tema ema elutöö – pimeda naise üles kasvatatud laps. See laps peab olema ideaalne tõestamaks, et ka pimedad vanemad suudavad olla vanemad. Poisil ei ole tõelisi sõpu, ta mõtleb välja Mattiase, vahel usub ta tõeliselt, et Mattias on lihast ja luust inimene. Jēkabs näitab omakirjutatud vale-Mattiase valekirju klassikaasla...

Raamatu peategelane on 12-aastane Siggie. Tal on ema, kaks nooremat õde ja võõrasisa. Ühel päeval sai emal mõõt täis, sest ta pidi kõik tööd peres üksi ära tegema. Ta ütles, et tal oleks nagu neli last, ainult et üks on habemega ja joob õlut. Naine otsustas mehest lahku minna ja kolida lastega Stockholmist oma lapsepõlvekoju Skärblackasse. See, et pere vanaema juurde kolis meeldis Siggile väga, poiss nägi, et tal on võimalus endale restart teha. Uueks inimeseks saada. Nimelt tahtis ta populaarseks saada. Tohtutult populaarseks. See oli ehk pisut liiga optimistlik variant. Realistlikum soov oli see, et ta tahtis inimestega rääkida, ilma et nad vahiksid teda nagu imelikku. Stockholmis päris nii ei olnud. Koolist ei leidnud Siggie endale sõpru, oli kiusatav, tundis ennast üksikuna. Kiusamise põhjuseks on poisi terviseprobleemid. Tal on nõrk silm. Ta kõõritab. See tähendab, et üks silm paistab alati nina poole vaatavat, isegi kui ta seda ei taha. Väiksena oli tal silma peal lapp. See oli...

Kaia Raudsepp on Võrumaalt pärit kirjanik, kes 2018. aastal lõpetas Tartu Ülikooli infokorralduse eriala, spetsialiseerudes raamatukogundusele. Praegu elab Tartus ja töötab tugiisikuna. „Nähtamatu tüdruk” on tema esikromaan. Raamatu peategelane Lena on gümnaasiumi viimases klassis õppiv noor tüdruk, kes armastab matemaatikat ja sudokusid, kuid mitte rääkimist. Üksindust, mitte sõprust. Madala enesehinnangu tõttu on ta veendunud, et just üksindust ta vääribki. Tal on tihti raske olla just tema ise, eriti siis, kui ta endale väga ei meeldi. Ta peab end nähtamatuks tüdrukuks, keda pannakse tähele ainult siis, kui tema kallal saab nöökida. Mõned inimesed on aktiivsed ning armastavad tähelepanu, kuid Lena oli sellele täielik vastand. Miks keegi peaks tahtma olla sõber kellegagi, kes saab vaevu sõna suust? Keegi, kes on nii saamatu.  Kõik see kummitab teda ööd ja päevad, kuni Lena kohtab üht julget ning pisut kangekaelset noormeest ja ta seetõttu end läbi poisi defineerima hakkab. Tema s...

Raamatus räägitakse 12. aastase Peteri ja rebase sõprusest. Nädal peale ema surma oli Peter endale Paxi saanud. Ta oli kodu lähedalt tee äärest leidnud auto alla jäänud rebase. Võib-olla seepärast, et nii vähe aega oli möödunud sellest, kui ema kirst tema silme all maapõue lasti, tundis ta vankumatut vajadust rebase surnukeha maha matta. Sobiva koha järele ringi vaadates oli ta leidnud uru, kus oli kolm külma ja kanget kutsika surnukeha ja üks väike karvapall, mis oli veel soe ja hingas. Nii algas nende sõprus, Peteril oli tunne, et tema ja Pax kuulusid kokku.  Paraku nii see ei jäänud, sõda tuli nende ellu. Raamatust ei saa teada kus riigis sõda toimub, tegevus toimub määramata kohas ja ajas. Peteri isa läheb sõtta. Isa otsus on, et poiss peab minema vanaisa juurde, rebane aga tuleb metsa viia ja vabaks lasta. Vanaisa juures mõtleb Peter aina Paxile, tema ei valinud ju seda, et hülgab looma, kelle eest ta viis aastat hoolitses. Poiss on kindel, et rebane sõltub temast, ta kas...