Lugemispäevik

  Eugene Yelchin “Geenius laua all” Anu nautis ja naeris: Kui uus raamat lasteosakonda jõub, siis lehitseme seda ja tutvume sisukokkuvõttega. See, kas raamatust saab hea tuttav või päris sõber, sõltub paljudest asjadest. Tähtsaks asjaoluks võib olla näiteks side lapsepõlvega. “Geenius laua all” kõnetab eelkõige ehk neid põlvkondi, kelle lapsepõlv jääb Nõukogude Liidu aega, aga võib kulme kergitama panna ka nooremaid lugejaid. Et tajuda raamatu stiili, plaanisin esialgu lugeda vaid paar lehekülge. Pean tunnistama oma ulakust, sest raamatu esimesed lehed juba panid mind kõva häälega naerma ja rahulikus raamatukogu keskkonnas teisi häirima. Ma lausa luksusin naerada! Kogu see tolle aja absurdsus! Laenutasin raamatu ja neelasin õhtul selle ühe ampsuga alla. Loomulikult on raamatul traagiline alltekst ja need, kes tollast elu ei tundnud, võib asi naljast kaugel olla. Aga mitte keegi ei oska paremini enda rahvuse ja riigi üle naerda, kui selle rahvuse esindaja. Eugene Yelchin on vene-ame...

Ajalooliste filmide lembile üks raamat otse 19. saj. lõpust. George Grossmithi “Mõttetu mehe päevaraamat” kirjeldab üksikasjalikult tolle aja inimesi, moode ja olustikku, nii et hakkabki pilt silme ees jooksma. Vastavalt huumoriklassika reeglitele teeb ta seda pühalikult tõsiselt, aga lugedes muutub tekst tobenaljakaks.  Keskklassi ametniku Charles Pooteri päevik hakkas Inglismaal ilmuma juba 1888. aastal ja tema loendamatud kordustrükid näitavad kahtlemata autori andekust. Tegelased on veel härra Pooteri abikaasa Carrie, poeg Lupin, sõbrad, töökaaslased ja teenijad. Raamat lõpeb peale ohtrat närvikulu õnnelikult: hea töö eest kingitakse perekonnale maja ja poeg abiellub rahaka naisega.  “Õhtuks kutsus Carrie meile külla vana hea Cummingsi ja tema abikaasa, samuti Gowingu. Istusime kõik kamina ees ning jõime Lupini terviseks Jackson Freres`d, mille Sarah oli poodniku juurest toonud. Lamasin tunde ärkvel ja mõtlesin tulevikust. Minu poiss minuga ühes kontoris – saa...

"Sügavas pasas ujuma peab igaüks ise. See oli minu kogemus. Ma ei eitanud üldse, et kedagi teist sai selles aidata. Et päris paljusid sai. Aga mina pidin oma elupasaga kohtumise ise lahendama. See oli ainus võimalus." Nüüd on üks eesti naiskirjanik, laiemale üldsusele peamiselt tuntud luuletajana, kirjutanud teose, mis peaks üles raputama kõik kirjanduskriitikud. Raamat keerleb järglaste saamise ümber, viljatus, lastetus, emakaväline rasedus, emakaväline viljastamine ja abort on teemad, mis jäävad tavaliselt avalikkuse eest varjatuks, või kui siis sositatakse sellest inimeste selja taga. Ent Kangro avab enda isikliku elu valusaimate ja tõelisemate hetkede ja üleelmiste ukse oma lugejatele ausalt ja tsenseerimata ning filosoofiliselt arutledes. Seda raamatut peab lugema. Uskuge mind. "Algas vaikne, erkpunane, peaaegu oranž verejooks. Veri nirises mööda sääri alla, valgetesse sünteetilisest kangast haiglasussidesse, moodustades valgel kangal ideaalselt ümmarguse ku...