Lugemispäevik

„Kirikakrad“ on põnev ja tempokas kriminaalromaan, mis algab justkui kolme erineva loona.  Stockholmis uuritakse tapetud eakas vanapaari juhtumit, samal ajal ootab Iraagist ebaseaduslikult Rootsi saabunud Ali korterisse lukustatuna paremat tulevikku ning Bangkokis hätta sattunud rootslanna peab võitlust ellujäämise nimel. Aegamööda selgub, et kõik need lood on omavahel seotud, kuid mis moel ning kes on hea ja kes on halb, on hoopis keerukam välja selgitada. Õnneks on taas lugejate ees kuritegusid lahendamas Fredrika Bergman ja tema kolleegid kriminaalinspektor Alex Rechti töörühmast. Tegu on järjega 2020. aastal eesti keeles ilmunud raamatule „Tuhkatriinud“, kuid on hästi loetav ka iseseisva raamatuna. Leigi tutvustuse sarja esimese raamatu kohta leiab siit: https://lvkrkraamatublogi.blogspot.com/2020/10/kristina-ohlsson-tuhkatriinud.html

Ema ja poja põgenemise lugu, kuid mitte otseselt sõja jalust, vaid Mehhiko narkokartelli eest. Tegemist ei ole eluloolise raamatuga ent autor tegi enne raamatu kirjutamist süvitisi tausta puudutavat uurimistööd, ometigi heidetakse talle, kui valgele naisele ette julgust kirjutada latiinodest olemata ise üks nende seast, kuigi ta mingilgi moel ei pisenda latiinode kogukonna kannatusi ega üleelamisi teel Ameerikasse.  Lydia ja Sebastian elavad tavalist keskklassi pereelu koos oma 8-aastase pojaga Mehhikos Acapulcos. Lydia peab väikest raamatupoekest ning tema abikaasa on ajakirjanik. Suguvõsa on tulnud kokku, et tähistada  Lydia õetütre 15-aastaseks saamist. Kohalik narkokartell mõrvab kogu nende perekonna, täpsemalt 16 inimest- ainsana jäävad ellu Lydia ja tema poeg Luca. See tapatöö on karistuseks selle eest, et Sebastian avaldas ajalehes kartellist ja selle bossist Javierist kriitilise arvamusloo.  Ainus võimalus ellu jääda on põgeneda Ameerikasse. Ohtlik teekond Lõuna- ...

Raamatu sisu põhineb tõsielul. Raamatu autor on sündinud Põhja-Koreas ja ta on üks neist, kellel on õnnestunud sealt läbi raskuste põgeneda. Raamatu pealkiri „Seitsme nimega tüdruk“ viitab sellele, et ta on põgenemisel pidanud oma nime olude sunnil ja identiteedi varjamiseks seitsmel korral muutma. Totalitaarsest Põhja-Koreast olin eelnevalt ühtteist kuulnud ja selle kohta dokumentaalfilme vaadanud, kuid pärast raamatu läbi lugemist sai siiski täpsema pildi selle sünge riigi kohta, kus teisiti mõtlejaid ootab suure tõenäosusega surm või midagi veel hullemat. Põhja-Koreas üles kasvades arvas raamatu autor, et sealne elu ongi normaalne ja mujal on veel hullem. Näiteks neile räägiti, et Lõuna-Koreas lapsed nälgivad ja on riietatud kaltsudesse ning et  „nad otsisid toitu prügihunnikutest ja kannatasid sadistliku julmuse käes, kui Ameerika sõdurid harjutasid nende peal täpsuslaskmist, sõitsid neist oma džiipidega üle ja panid oma saapaid viksima.“   Põhjakorealased on muust ...