Lugemispäevik

Romaan, milles kokkulangevusi raamatutega Anne Jordahli "Karuküti tütred" ja Delia Owensi "Kus laulavad langustid". Põnevikus käsitletakse teemasid, nagu tavamaailmast ära lõigatud olemine, looduses ellu jäämine, jahipidamine, manipuleerimine, vägivaldsed suhted, seksuaalvägivald. Lugu keskendub Helenale ja tema minevikule, mida ta on püüdnud unustada. Helena on õnnelikus abielus, kahe lapse ema. Enda ebatavalisest lapsepõlvest ei ole ta rääkinud isegi abikaasale. Tavaeluga kohanemine on tema jaoks olnud raske, kuna elas 12 aastat soos, teistest inimestest eraldatuna, vaid oma ema ja isaga. Väärkohtlemine ja manipuleerimine olid tüdruku jaoks tavalised, kuna Helena ei teadnudki, missugused on normaalsed peresuhted. Vaatamata isa vägivaldsusele tütar küll jumaldas teda, kuid samas ka kartis ning tahtis talle igati meele järgi olla. See tähendas, et Helena jäljendas oma isa suhtluses emaga ning kohtles naist, kui alamat ja ebaolulist isikut. Helena õppis isalt kõiki...

Kaamerad, mobiilid, sisselülitatud arvutid ja telerid, droonid: aina laieneb inimeste jälitamise mooduskond. Olete ehk isegi mõelnud, kuidas tänapäeval üldse põgeneda. Anthony McCarten on selle uitmõtte vormistanud romaaniks “Kao jäljetult”. Üks firma tahab katsetada oma jälgimistehnoloogia uuendusi ja korraldab kümnele vabatahtlikule võistluse: kes kuu aja pärast on ikka veel leidmata, võivad omavahel ära jagada 3 miljonit. Osalejatele antakse kadumiseks 2 tundi ja siis läheb jälitamiseks. Kaduja number 1, kahe lapsega üksikema, otsustas end koos lastega lasta vanaisal viia looduskaitsealale telkima. Jälitajate arvutid tuvastasid perekonna auto maanteel ja välja saadetud kinnivõtmisrühm jõudis peatselt peale vanaisa nende varjumiskohta. Kaduja number 2, pensionil erusõjaväelane, otsustab sõita vanade sõjaväesemude poole. Otsijad leidsid lähemalt suheldud sõbrad Floridast, tungisid uuemate autode kokkupõrke hoiatussüsteemidesse ja arvutid sõelusid kõnnakutuvasti abil ühest bussijaama...

Iiri kirjaniku Catherine Ryan Howardi raamatus “Põgene!” ei ilmne ühtegi laipa, ei ole ka eriti õudne, nii et jääb 400 lehekülge mõnusalt kõhedat öist tegevust pimedas metsas. Kade konkurent on noorele näitlejale korraldanud fake-filmivõtted, et hirmutamise kaudu võidurõõmu tunda. Peategelane osutub aga üsna taibukaks ja kaldub etteseatud rööbastelt välja. Miks me pimedust kardame? Ikka oma ürgse närvisüsteemi tõttu, mis mäletab pimeduses piiluvaid vaenlasi ja kiskjaid. Mõni nõrgem võib isegi hulluks minna. “Ma mõtlesin lihtsalt...Kui kõik need imelikud asjad juhtuma hakkasid, kui ma võtetel üksi üles ärkasin ja kui ma selle raamatu leidsin...Mulle tundus, et käimas on nagu midagi eriti suurt. Mingi tõeline müsteerium. Selgitus on tegelikult...Kas sulle ei tundu see kaunis igav? ...See ongi nende müsteeriumide probleem...Need on olemas üksnes sellepärast, et meil ei ole neile seletusi. Kui me seletused leiame, laguneb kogu müsteerium laiali.” Ja võib rõõmsalt tugitoolist tõusta ja edas...

Ema ja poja põgenemise lugu, kuid mitte otseselt sõja jalust, vaid Mehhiko narkokartelli eest. Tegemist ei ole eluloolise raamatuga ent autor tegi enne raamatu kirjutamist süvitisi tausta puudutavat uurimistööd, ometigi heidetakse talle, kui valgele naisele ette julgust kirjutada latiinodest olemata ise üks nende seast, kuigi ta mingilgi moel ei pisenda latiinode kogukonna kannatusi ega üleelamisi teel Ameerikasse.  Lydia ja Sebastian elavad tavalist keskklassi pereelu koos oma 8-aastase pojaga Mehhikos Acapulcos. Lydia peab väikest raamatupoekest ning tema abikaasa on ajakirjanik. Suguvõsa on tulnud kokku, et tähistada  Lydia õetütre 15-aastaseks saamist. Kohalik narkokartell mõrvab kogu nende perekonna, täpsemalt 16 inimest- ainsana jäävad ellu Lydia ja tema poeg Luca. See tapatöö on karistuseks selle eest, et Sebastian avaldas ajalehes kartellist ja selle bossist Javierist kriitilise arvamusloo.  Ainus võimalus ellu jääda on põgeneda Ameerikasse. Ohtlik teekond Lõuna- ...

Kunagi hakkasid mulle Lee Childi Reacheri raamatud meeldima oma erakordselt üksikasjalike ja täpsete kirjelduste tõttu, aga nendes on liiga palju verd. Sama tunne tekkis Austraalia kirjaniku Jane Harperi ”Kadunud meest” lugedes, boonuseks vere täielik puudumine. Üllatas kohavalik: Austraalia kõrberantšo, kus lehmad vabalt sadade hektarite peal jalutavad ja sealt neid siis kinni püütakse ja rahaks tehakse. Omaette olijate eldoraado: avarus ja ei ühtegi inimest nädalate kaupa, vahel palgatakse seljakotirändureid. Kuumust 40 kraadi, kõrbetolm, generaatorielekter. Arst, politsei ja kauplused asuvad tundide autosõidu kaugusel. “Aastate jooksul oli Nathan avastanud, et eraldatust oli kummaliselt kergem taluda pikemate ajavahemike kaupa omapead olles. Siis muutus eraldatus rutiiniks ja rauges mõnikord vaevalt enamaks kui tuimaks valuks kusagil tagaplaanil. Tema esialgne meeleheitlik igatsus inimliku kontakti järele oli samuti muutunud, Teiste inimeste selts oleks pidanud olema kergendus, aga ...

Jules on värskelt kaotanud töö ja inetutel asjaoludel läinud lahku oma elukaaslasest. Ta elab ajutiselt sõbranna diivanil ja on eluga võrdlemisi pahuksis. Töökuulutus leidmaks korterihoidjat Bartholomew'sse tundub kui unistuse täitumine. Tegu on nimelt ühe Manhattani tuntuima kortermajaga, mille ümber hõljub saladuseloor. Töötingimused on küll veidi kummalised- öösel tuleb kindlasti viibida korteris, külalisi kutsuda ei tohi ja maja püsielanikke tülitada on keelatud. Samas palk on tuhat dollarit nädalas ja see aitaks Julesil jälle jalgele saada. Uurides maja ajalugu ja rääkides teiste korterihoidjatega hakkab aga Julesile tunduma, et majas on teoksil midagi väga kahtlast. Mis, miks ja kuidas toimub, see jäägu lugejale juba endale avastada. Minu jaoks oli raamat köitev ja pakkus põnevust küll. Riley Sageri eelmisest raamatust "Minu viimane vale" on kirjutanud Lea siin.    Rahva Raamat 2021

Pean tunnistama, et see oli minu esimene kokkupõrge Stephen Kingiga. "Instituudi" kohta infot otsides lugesin, et õudusžanri vanameister sai inspiratsiooni selle loo kirjutamiseks oma lastelastelt. Raamatu alguses tutvustab Stephen King pikemalt  Tim Jamiesoni, endist politseinikku, kes "poolte kokkuleppel" eelmisest töökohast lahkunud, seetõttu jääb mulje, et tema ongi peategelane ja küllap ta kohe hakkab lahendama lastega seotud juhtumit, kuid tegelikult on Timi osa üksnes sissejuhatus. Mees on teel New Yorki, et oma eluga edasi minna.  Tema teele jääb, aga väikelinn DuPray. Vanaisa mälestuse ajel asub ta linnas tööle öövahina, kuid kohalikus juveelipoes oskuslikult lahendatud intsident tõestab Timi võimekust ning peagi on ta ametis DuPray politseijaoskonnas. Luke Ellis on tark ja üliandekas, samas tavaline poiss, kes armastab korvpalli mängida ja Käsna Kalle multikaid vaadata. 12-aastaselt on ta juba võimeline kõrgkoolis õppima. Noormeest on ees ootamas suu...

Lugu ei olnud küll nii „hinge kinni võttev“ ja "verdtarretav", kui kaane peal kirjutatakse, aga haaravalt loetav ikkagi ja põnevust jagus ka omajagu. Ja kui tundus, et lõpplahendus oli justkui käes, mis iseenesest pani veidi õlgu kehitama, siis tegelikult oli see alles tulemas ja miski polnud nii, nagu algul paistis. Kunstnikust Emmat kummitab juba 15 aastat üks kadumisjuhtum, milles ta ennast süüst päris puhtana ei tunne ja see on olnud tema painav saladus. Nüüd on tal võimalus asjadesse selgust tuua ja naasta suvelaagrisse, kus kõik kunagi juhtus. Jälle tagasi majakeses, kus toona kolm kaaslast kaduma said, hakkab hargnema uus stsenaarium, mis minevikuga tihedalt läbi põimitud ja milles on osalised nii tollased laagrikaaslased, kui ka perekond, kellele maavaldused ja laager kuulub. Asjad kipuvad korduma ja Emma poole vaadatakse kui süüdlase poole. Ainus võimalus on ohjad enda kätte haarat ja leida lahendus. Lõpuks hakkab igasuguseid asju juhtuma, ette tuleb põnevai...

Umberto Eco “Praha kalmistu” peategelane Simonini seikleb ajaloos. Eco on võtnud 19.-20. sajandi vahetuse tõsielu sündmused Itaalias ja Prantsusmaal, põigetega Saksamaale ja Venemaale ning torganud sinna vahele sekeldama mehikese, keda tegelikult olemas ei olnud. Ta tegutseb dokumendivõltsija ja libauudiste tootjana ja küll mitte nii suurekaliibrilisena võivad ju poliitikas sellised inimesed olemas olla küll. Mine tea mis kõrvaline sõnavõtt või pahatahtlik sosin võis ajendada suuri sündmusi, kangelaste põrmustumist ja uute esilekerkimist.  Raamat on täis tihedat tegevust, mõnusat täpsust ja peeni nüansse tollasest olustikust. Eneseirooniline Simonini tuleb nagu seebitatult igast olukorrast võitjana välja olles salateenistuste kasuks intriigitsemisega endale vanaduspõlveks kena äraelamise võimaldanud. Saab nalja, vanaaja olustikku heas kirjelduses ja mõtisklusalust inimeste kergeusklikkusest. Eco täidab ajaloo lüngad omamoodi.

Sündmused jooksevad paralleelselt jutustatuna kahe mehe poolt. Üheks neist on keskealine, argielust väsinud ja netiporno sõltuvuses Leo ning teine värskelt vanglast vabanenud Karl. Mõlemaid ühendab soov kogeda lõpuks ometi midagi tõelist – tõelist naist, tõelist peret, kohta ühiskonnas.  Raske lapsepõlvega Karli suur soov on muuta elu paremaks – eelkõige enda oma –, kuid nagu öeldakse „põrgutee on sillutatud heade kavatsustega!“. Elamata jäänud elu tuleb teha tasa ning seda võimalikult kiiresti ja vahendeid valimata. Nii siis peagi kahe mehe teed ristuvad ning elud pöörduvad pahupidi.  Lugu räägib sõltuvusest, erinevatest inimesi vaevavatest ihadest, inimloomusest. Põhjustest ja tagajärgedest. Isegi kõige võikamad teod võivad inimese enda silmis leida õigustust. Kas ja kui palju inimesed õpivad oma vigadest, suudavad nad muutuda? Selles raamatus on näiteid ja vastuseid.  Raamat mida tõesti soovitan! Põnev, hästi kirjutatud ja mõtlemisainet pakkuv. Kuna au...

Mõlemad raamatud, nii „Orb X“ kui selle järg „Mees eikuskilt“ olid nii põnevad ning peategelasest palgamõrvar nii sümpaatne, et raske oli nende lugemist mõne muu tegevuse vastu vahetada. Evan Smoak valiti poisikesena lastekodust ja kasvatati  üles „orbude programmis“. Temast sai külmavereline ja professionaalne palgamõrvar Orb X, kes algselt vabastas maailma „pahadest“ riigi tellimusel, hiljem aga, et mitte lasta oma oskustel kaotsi minna, hakkas osutama nö teenust neile, kes seda tõesti vajasid. Iga abisaaja pidi lihtsalt tema telefoninumbri järgmisele abivajajale edasi andma. Kogu tema tegevus oli üksikasjalikult ülima täpsusega läbi mõeldud ning turvatud ja kuigi mitte kõik ei läinud alati nii, nagu ta oleks soovinud, tuli ta eluga (kuigi mitte alati tervisega) välja ka kõige uskumatumatest olukordadest. Ometi oli temalgi igatsus lihtsate inimlike väärtuse järele nagu perekond, keda ta oma olemasoluga ohtu ei peaks seadma. Kuid sellest karussellilt maha hüppamine ei ol...