Lugemispäevik

  Kui otsid sel suvel head raamatut, mis oleks lihtne kätte võtta, aga ei laseks pärast kohe lahti, siis Nina Lykke „Kus on täiskasvanud?“ on kindel valik. Kas pole vahel nii, et täiskasvanuks olemine tundub midagi sellist, mida kõik justkui peaksid oskama… aga keegi ei ole seda meile päriselt õpetanud? Ida on 60-aastane pereterapeut. Ta kuulab iga päev teiste inimeste suhteid, püüab neid mõista ja lahti harutada. Aga oma elu on korraga palju keerulisem: poeg ei taha temaga suhelda, abikaasa on läinud ja mingi kindlus tema elus on lihtsalt ära kadunud. See, mis teeb selle raamatu heaks, on see, kui äratuntavalt Lykke inimesi kirjeldab. Mitte suuri draamasid, vaid neid väikseid hetki, kus sa tahaksid olla parem, targem, rahulikum… aga tegelikult oled lihtsalt inimene. Kes armastab valesti, ütleb valel ajal valesid asju ja loodab, et asjad lähevad siiski korda. Ja kuigi teemad on kohati valusad, on lugemine üllatavalt kerge. Lykke huumor on kogu aeg seal sees - selline vaikne ja täpn...

  Angela McAllister „Talvelugusid kogu maailmast“ Kaili luges talvejutte: Mõnus kogumik talve- ja jõululugusid kogu maailmast koos kaunite illustratsioonidega. Tegelikult kiidan kogu Angela McAllisteri raamatusarja (temalt on varem ilmunud ka õuduslugusid, rahvajutte, unejutte ja loomajutte), sest igas raamatus leidub omanäolisi ja enamasti vähetuntud jutte kogu maailmast Aafikast Alaskani. Ja jutud on just paraja pikkusega, et neid õhtujuttudeks ette lugeda. Jana Novotny Hunter „Mu saba pole väsinud!“ Illustreerinud Paula Bowles Ulvi imearmas lugemine: Imearmas lugu sellest, kuidas Suur Koll paneb õhtul Väikese Kolli tuttu. Otse-loomulikult ei ole Väike Koll väsinud. Väikese Kolli kujutlusvõime on piiritu - ta loeb Suurele Kollile ette mitmeid põhjendusi, miks ta magama minna ei saa ning mida ta veel tegema peab. Suur Koll on väga kannatliku meelega ja kuulab rahulikult, kuidas Väikesel Kollil ei ole väsinud tema käed või saba või jalad või hoopis midagi muud. Raamatus on kirjas...

Indrek Koff „Kui ma oleksin vanaisa“ Leigi soovitab lugeda: Vanemad lugege kindlasti oma lastele seda raamatut ette, siis nad ikka teavad täpselt, mida vanaisalt nõuda tuleb! Tulevastele vanaisadelegi kohustuslik kirjandus, korralik käsiraamat, millest eeskuju võtta, et mitte vanaisaks olemisega „puusse panna“ ja veel enam, kui tunned,et isana pole just kõik õnnestunud, siis on viimane aeg vanaisaks valmistumisega pihta hakata ja Indrek Koff on ühe selle õige vanaisa kirjeldamise raamatus enda peale võtnud. Ilmar Tomusk „Kops läks üle maksa“ Leigile meeldis: Kui Ilmar Tomuskilt ilmub mõni lasteraamat, mis lugeda ei kõlba, siis on küll maailma lõpp käes, ent nagu ikka, Tomuskis ei pea kunagi pettuma ja nii on lood ka selle raamatuga. Raamatus on eesti keeles kasutatavad kahemõttelised sõnamängud ja ütlemised, mis nauditava huumoriga edasi antud. Mida tähendab, kui kops läheb üle maksa, onu pea käib ringi või isa teeb pulli? Jällegi hea kooslugemise ja arutamise raamat, et lapsele loet...

Kas üks hea ema ei ole ära teeninud ühte head tütart? Öeldakse ju, et kui tahad leida hingesugulast, pead ta ise sünnitama. Kindlasti kujutab iga ema üheksa kuud ette, missugune terve, ilus, tark laps tal sünnib ning seda ülevoolavat armastuse tunnet, mida lapsele anda ja loodetavasti ka vastu saada. Aga kui millegipärast läheb kohe algusest peale kõik viltu ja armsa lapse asemel sünnib vaenlane, kes sinu tingimusteta armastuse muudab ebalevaks teadmatuseks, kes su laps on. Sündinud manipuleerijana suudab ta enda poole võita isa, et ema perest välja tõugata. Emal on ainult hirm ja kahtlused, kui surevad lapsed, kes tütrele ette jäävad. „Suguvõsa ajalugu on kirjutatud meie geenidesse,  seda antakse edasi põlvest põlve. Emalt tütrele, head ja halba. Me ei saa valida, millised omadused me pärime. Me ei saa otsustada, kes me oleme. Mõnikord saame olla inglid, teinekord oleme koletised...” Kanada kirjaniku Ashley Audraini muljetavaldav ja mõtlemapanev debüütromaan kirjastuselt Helios, 2...

Lasteraamatutest on tänavused lemmikud Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev“, Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumised“ ja Ilmar Tomuski "Vapper siil". Juhani Püttsepp „On kuu kui kuldne laev“ Reeda lugemissoovitus : Nii mõjuvalt Eesti ajalugu kujutavat lasteraamatut pole tükil ajal ilmunud. Paadipõgenike meresaagadest on varem küll kirjutatud, kuid nende traagiliste ja paljusid eesti peresid puudutanud sündmuste kujutamist laste silmade läbi pole keegi tihanud ette võtta. Veel enam kiitust väärib see, et autor ei ole hetkekski unustanud väikese lugeja nappi iga ning elukogemust, et ta valdab osavalt lapsele mõistetavaid kujundeid ning sõnavara.  Nii Juhani Püttsepp kui lätlannast illustraator Gundega Muzikante on oma suguvõsade kaudu seotud paadipõgenemistega, õigupoolest ongi raamat sündinud omal ajal lainetesse jäänud sugulaste Reeda, Reinu, Villu ja Riina mälestuseks. 1944. aasta sügise suurpõgenemisest on möödas just nii palju aega, et toonased lapsed on/oleks jõudnud...

Tõepoolest, nii nagu kohe alguses lubatud, oligi lugu inetust pardipojast. Raamatut esmakordselt lapates märkasin lauset, et depressioon on kasulik ja see ajendas kohe raamatuga lähemalt tutvust tegema. Loomulikult ei teki nüüd kadedust või huvi, et tahan ka depressiooni kogeda, et end selle kaudu paremini tundma õppida. Juba selle lause kirja panemine tundub nii tobe, aga las ta olla. Kindlasti ei ole siin absoluutselt midagi kadestamisväärset ja kõik oleks võinud hullemini lõppeda. Keeruline on teisi lõpuni mõista, kui sa ei ole omal nahal tundnud (või väga lähedalt näinud) vaimse tervisega seotud häireid. Olgu selleks siis depressioon, ärevushäired vm. Huvitav oli lugeda autori analüüsi ja seose nägemist oma uskumustega, mis on saadud lapsepõlvest ning edasiste elusündmuste tõlgendamist vastavalt nendele uskumustele. Me teeme seda kõik. Raamatus kõnetasid mind päris mitu kohta. Toon siinjuures ühe välja. “Tegelikult pelgan hoopis pealtnäha ideaalses korras ideaalseid inimesi, se...

Lojaalsus ei ole alati positiivne, lojaalsus võib tõugata halvale teele, lojaalsus võib rikkuda elusid. Theo on teismeline poiss, kelle vanemad on lahutatud ning kes pendeldab kahe kodu vahet, elades vaheldumisi nädala kaupa ema ja isa juures. Kuna ema on Theol keelanud rääkida, kuidas ta elu isa juures korraldatud on, siis ta ei teagi, et  eksabikaasa on allakäinud, ta ei käi tööl, ei hoolitse enda ega poja eest. Theo on  andnud isale lubaduse mitte rääkida emaga tema olukorrast ning uskudes, et isa võtab ennast kokku, peab ta sellest lubadusest ka kinni.  Püüdes lojaalne olla mõlemale vanemale otsib Theo tuimestust kuritarvitades alkoholi. Parima sõbra Mathisiga, istudes koolimaja trepialuses peidikus, joovad nad keset koolipäeva ennast korduvalt täis ning kogused aina suurenevad, sest Theo tahaks lakata tundmast... Poisi muutumist märkab ainsana õpetaja, kelle enda elu on mõjutanud vägivaldne suhe isaga. Romaanis on veel paralleelne liin Mathisi emast, kes ava...

Lugu saab alguse kõige tavalisemast prügikoti ära viskamisest. Nimelt leiab 13-aastane Maret (õige nimega Pia-Maret) prügikastist erilise käevõru, või õigemini ilusa sametkarbi. Ta küll teab et prügikastis sobrada ei tohi ja üleüldse on see rõve, aga siiski paelub karp Maretit nõnda, et ta võtab selle endale. Kes küll on nii ilusa karbi koos käevõruga minema visanud?  Kogu lugu võtab üsna müstilise pöörde, kui Maret avastab kodus käevõru lähemalt uurides sealt nime "Pia" koos enda sünnikuupäevaga. See ei saa ju võimalik olla?!? Peale seda on Maret kindel, et käevõru kuulub just talle endale. Tundub, et käevõru mõjutab teda kuidagi. Üsna pea ilmutabki Maretile tema nii öelda alter ego ehk teine mina - Pia.  Maret elab koos oma isaga. Lisaks isale on Maretil ka vanaema, memme ja sõbranna Meelika. Neile ei taha Maret alguses käevõru saamise loost küll rääkida, kuid lõpuks tuleb tal seda siiski teha, sest muidu tuleb tal liigse valetamisega juba pahandusi.  Pia-Maret o...

Neljateistkümneaastane Hede saab ootamatult teada, et tema ema ja isa ei olegi tema bioloogilised vanemad, vaid ta on lapsendatud. Tüdruk on pettunud, et vanemad ei ole talle sellest rääkinud.  Hede põgeneb kodunt ja kohtub Kristeriga.  „Vaata neid kruuse!” müksas Krister Hedet küünarnukiga.  „Need oleme meie. Kaks katkist maailma, mõlemad omaette, aga siiski nii lähestikku.” - „Jah,” nõustus tüdruk mõtlikult. „Aga kuule, mis värk sinuga õieti on? Oled nagu mingi paipoisi musternäide, aga käid erikoolis.  Hede arvas varem, et erikoolis on ju eriliselt pahad poisid, pätid, noh, kes muud ei tee kui ropendavad, joovad, kaklevad ja tõmbavad kanepit. Kuid ta arvamus muutus peale kohtumist Kristeriga. Ka erikoolis on võimalik eriline olla, heas mõttes. Eriliseks jääda on igal pool võimalik, kui vaid ise tahad.  „Mina tahaksin unustada kogu eelneva elu,” sõnas poiss vaikselt. „Sind häirib see, et su vanemad ei rääkinud sulle tõtt, aga nad kinkisid ...

Eesti Kirjanike Liidu 2015. a romaanivõistlusel äramärgitud teos "See päev kui suri Tuule vanaema ja minu isa minema läks, muutis meie elu. Ma sain ühtäkki aru, et miski siin elus pole igavene, et kõik, mis tundub enesestmõistetav ja loomulik, võib ühe sekundiga muutuda" Gail, Tuule ja Ülane on kolm teismelist noort, kelle siiani suhteliselt normaalne kodune elu pööratakse äkki pea peale. Sõpradena püüavad nad üksteist toetada, abiks olla, kuid kas see suudab ravida nende hingehaavu? Romaanis kajastatakse probleeme, mis on tänases Eesti ühiskonnas päevakorral: alkoholism, lahutatud perekonnad, muredega üksi jäänud noored jne. Kuigi tänapäeva ühiskonna probleemid on märksa teravamad, tuletab see romaan mulle meelde kunagi ammu loetud S. Rannamaa jutustusi "Kadri" ja "Kasuema". Nagu siis, nii ka tänapäeval vajavad noored vanemate toetust, mõistmist ja armastust. Soovitaksin seda lugeda mitte ainult noortel, vaid ka nende isadel-emadel. Tea ...

Raamatu pealkiri "Klaasloss" on fantaasiamaja, mille kavandamisega tegeles raamatu autori isa läbi kogu nende elu ja mis kunagi ei valminud. Raamatu tegevus toimus 1960-70ndatel Ameerikas. Isa Rex oli alkoholismile ja mängurlusele kalduv, suurelennuliste ideedega nö amatöörteadlane, kes lootis oma leiutistega rikkaks saada. Tegelikult aga ametilt elektrik, kes ei suutnud pidada pikemalt ühtegi töökohta. Võlgade tõttu põgenes pere ühest Ameerika kõrbelinnast teise saatjaks vaesus. Eluasemeteks olid sageli ilma veevarustuseta ning eluohtlike elektrisüsteemidega lagunevad majad. Tema naine Rose Mary oli ekstsentrik, kes tegeles kunstiga, ta oli lõpetanud kolledži ning saanud õpetajahariduse. Rose Mary arvates takistasid õpetajaharidus ja liigne laste eest hoolitsemine tal kunstile pühendumast. Neid ühendas vastuseis keskklassi väärtustele ja võimudele ning armastus korratu elu vastu. Kolm vanemat last Lori, Jeannette ja Brian tegutsesid nagu omaette perekond düsfunkts...