Lugemispäevik

  Trude Teige „Kui vanaema tantsis vihmas“ Leigi soovitab liigutavat lugu: Suurepäraselt kokku põimitud südamepõhjani liigutav lugu, mis põhineb ajaloolistel faktidel ja isiklikel lugudel. Kolm põlve naisi ja saladusi. Peategelaseks Juni, kes põgenenud vägivaldse mehe eest Norra väikesaarele vanavanemate endisesse koju, et iseeneses selgusele jõuda. Vanaema Tekla, kelle armastusest vihmas tantsimise vastu Juni aru ei saanud ning Juni ema Lilla, kes keeldus avaldamast tema isa nime. Perekond, kus põlvkondasid ühendavateks lülideks on armastus ja tragöödia. Ma ei olnud varem kuulnud Saksamaal toimunud massenesetappudest, kui venelased sisse tungisid. Inimesed mürgitasid, poosid, uputasid jne oma pereliikmeid ja ennast, et mitte vene sõdurite kätte sattuda. Natsid tegid sellekohast propagandat. Olin varem lugenud, et sakslastega suhtes olnud või suhelnud norra naisi koheldi kui reetureid, kuid et neilt võeti ära ka kodakondsus ja osa neist deporteeriti Saksamaale, oli minu jaoks uus f...

See on kolme naise lugu ajal, mil nad kõik olid sunnitud oma veendumuste, unistuste ja eksistentsi eest võitlema ühiskondades ja kultuurides, kus ootused, tavad ja võimalused on sama erinevad, nagu maailmajaod, kus nad on sündinud ja elavad. Smita, kellel on olnud „õnne“ sündida India väikekülas ühiskonna heidikute ehk puutumatute klassi, on ainult üks unistus – anda haridust oma väikesele tütrele, et too ei peaks üle võtma tema ametit, milleks on paljaste kätega teiste inimeste latriinide tühjendamine, nagu näevad ette tavad. See võib maksta nii tema kui kogu perekonna elu, kuid Smita võtab ette ohtliku teekonna, et jõuda tuhandete kilomeetrite kaugusele ja võidelda oma tütre tuleviku õnne nimel. Sitsiilias, Palermos peab Giulia ootamatult üle võtma oma perekonnaäri, mille kohest pankrotti on tema haiglas elu eest võitlev isa suutnud perekonna eest varjata. Giulia on nüüd valiku ees, kas anda järgi perekonna survele või murda traditsioone ja päästa parukatöökoda, piirkonna jaoks v...

  Kokkuvõttes on see ühe kohtumise lugu, mis on kirja pandud prantslaslikult elegantselt, kus oma osa on ka raamatutel ja kassidel, aga kõige rohkem naiste käekotil, mille Pariisi raamatupoe omanik Laurent ühel hommikul tänavalt leiab. Teadmata midagi koti omanikust, kes samal ajal haiglas koomas lamab, hakkab mees koti sisu uurima ning kild killu haaval pilti kokku panema, et väärtuslik leid tagastada. Mida rohkem ta naise kohta teada saab, seda rohkem hakkab too talle meeldima, ent jõudes eesmärgini, taandab ennast diskreetselt ning nüüd on teatepulk Laure käes, et salapärane heategija üles leida. Prantsuse kirjanik Antoine Laurain on ajakirjanik ja antiigikoguja, kes on saanud oma romaanide eest auhindu, kaasaarvatud raamatu „Punase märkmikuga naine“ eest. Eesti keeles on temalt ilmunud veel „Presidendi kaabu“, mille kohta saab samuti lugeda 2020.aastal tehtud blogipostitust. Eesti Raamat, 2020

Raamatu tegevus toimub paralleelselt kahes ajas. Esimene tegevusaeg saab alguse aastal 1986 ja teine aastal 2017. Adrieni, Étienne ja Nina sõprus saab alguse koolis, kui nad on kümneaastased. Nad on lahutamatud. Kui nad on kaheksateist ja plaaninud minna koos Pariisi õppima, juhtub midagi ootamatut ja pöördelist. Järk-järgult, kiht-kihi haaval, olles teise tegevusajaga kakskümmend kolm aastat edasi, rullub lahti nende vahepealne saatus. Ei puudu ka põnevusmoment, nii mõnigi saladus tuleb päevavalgele. Raamatu 600 lehekülge läheb kiirelt, on huvitav lugemine. Prantsuse kirjaniku Valérie Perrini teosed on väga populaarsed ja neid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Eesti keeles on veel ilmunud „Lilledele värsket vett” ja „Pühapäeva rüppe unustatud”.

Kõigigile, kes on Perrini varasemaid raamatuid lugenud, ei ole vaja seda enam kiita, kes aga pole, siis võib algust teha selle mahuka, kuid väga ladusalt loetava romaaniga.  Adrien, Étienne ja Nina kohtuvad ühes väikelinna koolis 1986 aastal. Nad on siis kümne aastased ja raamatu lõpuks on nad saanud neljakümne üheseks. Nagu autori eelmised raamatud, on ka see köitev ja põnevust üleval hoidev.  Ootamatute pööretega, sõprusest ja usaldusest, armastusest ja vihkamisest, eneseleidmistest ja süümepiinadest läbi põimunud kolme lahutamatu noore inimese kooskasvamise lugu. Isegi, kui elu neid aastateks lahku viib ja igaüks neist võitleb oma isiklike painajatega, on otsustavatel hetkedel neid ikka jälle kolm, et vastu astuda elumuutvatele otsustele ja jagada koos ka kõige raskemaid hetki, julgustada tegudele või aktsepteerida olevat.  Tänapäeva kirjastuse Punane sari, 2024  

Loo peategelane on noor naine Justine, kes töötab Hortensia-nimelises vanadekodus hooldajana. Ta elab oma vanavanemate ja onupoja Julesiga, sest mõlema noore vanemad hukkusid samas autoõnnetuses. Justine naudib oma tööd vanadekodus, talle meeldib kuulata vanakeste lugusid ning tema eriliseks lemmikuks on ligi 100 aastane Helene, kelle traagilise eluloo on ta otsustanud kirja panna. Lugu kulgeb kõrvuti mitme ajas ja mitme tegelase silmade läbi. Lisaks Helene saatuse avamisele hakkavad kooruma ka Justine ja Julesi vanemate hukkumise tagamaad. Lugu on kurb ja traagiline, kuid samas soe ja südamlik. Keegi pole üdini halb ega hea ning halbade otsuste taga on inimlikud tunded.  Lisaks minevikku vaatamisele lisab põnevust kaasajas toimuv, nimelt tekitab pahameelt ja palju segadust vanadekodust selle unustatud asukate omastele helistav anonüümne helistaja. Samalt autorilt on varem ilmunud ka raamat “Lilledele värsket vett”, mille lugemiseks tuleb end raamatukogus ikka veel järjekorda panna...

Kuidas murda välja oma paratamatusest, kui su ümbrus sind kõigest jõust sinna tagasi surub? Kas muutumine on reetmine?  Autobiograafiline romaan “Muutuda: meetod” avab lugejale sügava ning isikliku loo, noorest, kelle elutee algab vaesusest ning lootusetusest, kuid kelle hing kõneleb teistsugusest maailmast, kuhu ta tõeliselt kuulub. Louis avab oma sisemaailma ausalt ja julgelt, pannes lugejat kaasa elama. See on mõtlemapanev lugu. Autor jagab intiimseid hetki ja rasketest olukordadest väljumise meetodeid, samal ajal võideldes sotsiaalse kriitikaga, pakkudes lugejale lootust ja inspiratsiooni enesemuutmiseks. Alati leidub keegi, kes julgustab meid nägema maailma teisiti ning aitab leida jõudu ja vaprust muutumiseks. See teekond on täis valu ja väljakutseid, kuid samas avaneb võimalus avastada ennast uuesti, murda läbi ettemääratud saatusest ning leida tõeline vabadus ja eneseväljendus. Varrak 2024

  Kõik, kellele meeldis V. Perrini eelmine raamat „Lilledele värsket vett“, ei pea ka seekord pettuma. Tegemist on taaskord meisterlikult jutustatud lugudega, millest üks vaatab tagasi ühele omamoodi erilisele armastusloole ja teine harutab lahti traagilist perekonnalugu. Justine ei ole, erinevalt paljudest teistest temavanustest noortest, hüljanud oma väikelinna kodu, kus ta elab koos vanavanemate ja endast paar aastat noorema nõoga, peale nende vanemate traagilist hukkumist autoavariis. Töö Hortensia-nimelises vanadekodus meeldib talle ja ületunde kasutab ta selleks, et kuulata sealsete asukate värvikaid elulugusid. Ligi saja-aastase Hélène’iga tekib aga eriline side ja lähedaste palvel hakkab ta üles kirjutama Hélène ja Lucieni lugu, mis saab alguse 30-ndatel,   võtab traagilise pöörde Saksa okupatsiooni ajal ja kulgeb omapärasel moel veel aastakümneidki hiljem. Justine ise suhtub suhetesse üsna pealiskaudselt ja kutti, kellega ta aeg-ajalt kohtub, nimetab Ma-ei-mäleta-en...

Selle aasta üks suurimaid lugemiselamusi on minu jaoks just see raamat – meisterlikult kirja pandud, kaasakiskuv ja nukkerilus lugu Prantsusmaa väikelinna kalmistuvahist Violette’ist. Vanemateta üles kasvanud Violette on noorelt abiellunud mehega, kes kodusesse ellu panustamise asemel mootorrattaga ringi sõidab ning oma armukesi külastab.   Aastaid peale abiellumist mees enam koju tagasi ei pöördu ning Violette elab teadmisega, et mees on surnud. Ühel päeval tuleb Violette’i jutule politseikomissar, kelle hiljuti lahkunud ema soovis, et ta tuhk pandaks ühe esmapilgul täiesti võõra inimese hauale. Mis neid kaht inimest sidus ja kuidas selle loo avastamine Violette’i ja Julieni suhet mõjutab, selgub raamatust. Julgen raamatut soovitada kõigile, kes peavad lugu heast kirjandusest: see on ühtaegu kaunis ja kurb, lootusrikas ja kaotustega leppimist õpetav raamat.

    Äsja Eesti keeles ilmunud ja Goncourt'i preemia pälvinud raamatust on lühikese ajaga saanud viimase paarikümne aasta müüduim prantsuse romaan. Kuigi romaan ilmus 2020. aastal, toimub seal tegevus 2021.a. Ameerika presidendi nime, erinevalt teiste riikide presidentidest, ei mainita, kuid võib aru saada, et autor ei uskunud toona, et Trump ei võidagi valimisi, nagu ka mitmeid teisi asju, mille poolest see aasta meelde jääb. Aga see pole üldse tähtis tegelikult. Raamatut lugedes ei mõelnud ma ainult, et nii huvitav, nii hästi kirjutatud ja nii põnev, vaid tabasin ennast tihti mõttelt, et see on ju geniaalne. Loo tegelasi, väga eripalgelisi, erinevatel elualadel rohkem või vähem edukaid, nii mõnigi eraelus murrangulist aega läbi elamas,   ühendab üks ja sama Air Frace`i lend. Kui mitte tahta välja rääkida loo pointi, siis ei saakski rohkemat öelda. Aga ühel hetkel tuleb asjaosalistel tõdeda, et elu on neist mööda läinud, olulised asjad on juhtunud nende elus, aga ke...

„Alexit“ on iseloomustatud kui „terava sotsiaalse närviga põnevusromaani“, mille kohta selle tõlkija Indrek Koff on kirjutanud: „Haarav, hästi kirjutatud ja ootamatute pööretega kriminull, mis ka kriminull on!“ Ise lisaksin, et ilmselt ka hästi tõlgitud. Lugu algab kena noore naise üsna jõhkra röövimise ja vangistamisega. Ja ega palju rohkemat enam öelda ei saagi, sest siis kaoks lugejal kogu põnevus, kuna ootamatuid pöördeid tuleb järjest kuni päris raamatu lõpuni välja.   Aga nii palju võib öelda küll, et üsna julmal kombel tapetakse mitmed inimesed, peamiselt mehed, ning kõik viitab röövitud naise kätetööle. Teda otsima asunud komissar Camille Verhoevenit peetakse legendaarseks uurijaks ja nagu krimiromaanides ikka kombeks, on ka temal oma silmatorkav eripära ja taak, mida kanda: tema lapseootel naine rööviti ning ta kaotas mõlemad. Kuigi ka Alexi otsimisel on Camille pidevalt ühe sammu jagu maas, on tema alahindamine ennatlik. See, mille Camille lõpus välja kaevab, muudab kõi...

Kirjastuselt Eesti Raamat ilmus kevadel Sirje Keevalliku tõlkes Antoine Lauraini romaan „Presidendi kaabu“. Teose süžee hakkab kerima 1986. aasta Pariisis juhusliku seiga läbi, mil president Francois Mitterrand unustab restoranis kaaskonnaga õhtustades maha oma viltkaabu. Jah, need kaabud on ühed salapärased aksessuaarid, just nagu küüntest kübarad. Ka Mitterrandi peakate hakkab elama ulaelu, mõjutades imeväel uute omanike elusaatust, julgustab suunda muutma, selga sirgeks ajama, end vanast lahti raputama, inspireerib, sisendab usku endasse. Romaan on tempokas ja haarav. Lugeja tuiskab koos nelja elu nullpunktis piinleva sümbolprantslasega läbi Pariisi elu.  Daniel Mercier – keskealine võimekas, kuid küündimatu ülemuse alluvuses vaevlev finantsspetsialist, tubli pereisa - on esimene, kelle teekond kaabuga ristub ning kes niru enesetunde kohendamiseks presidendi poolt mahaunustatud kübara restoranis „laenab“, ajendatuna vagast soovist tunda end koos presidendiga õhtustanud seltsko...

1992.aasta talvel kaob Prantsuse Rivieras eliitkooli kampusest noor tütarlaps Vinca. Arvatakse, et ta on põgenenud koos oma filosoofiaõpetajast armastatuga. Vincat näib haihtunud, sest vaatamata pingutustele ei õnnestu kellelgi teda leida.  Kakskümmend viis aastat hiljem kohtuvad koolikokkutulekul kolm Vinca parimat sõpra Fanny, Thomas ja Maxime. Nad pole küll aastaid kohtunud, kuid neid ühendavad saladused, mille ilmsikstulekut ei soovi keegi. Mis aga juhtus Vincaga? Thomast on see küsimus kaua vaevanud ning nüüd proovib ta viimaks saladusele jälile jõuda. Inimese mälu on petlik ning nii on Vincat armastanud Thomasel tüdrukust hoopis teistsugused mälestused, kui on tüdruku teistel sõpradel. Kes ta õigupoolest oli ja miks ta kadus? Vincaga juhtunu väljaselgitamisel saavad haiget (ja seda nii otseses kui kaudses tähenduses) mitmed Thomase lähedased. Kas on siis tõe väljaselgitamine seda väärt?  Seda saab otsustada juba iga lugeja ise. Väga põnev raamat, milles ootamatuid süžeep...

Lojaalsus ei ole alati positiivne, lojaalsus võib tõugata halvale teele, lojaalsus võib rikkuda elusid. Theo on teismeline poiss, kelle vanemad on lahutatud ning kes pendeldab kahe kodu vahet, elades vaheldumisi nädala kaupa ema ja isa juures. Kuna ema on Theol keelanud rääkida, kuidas ta elu isa juures korraldatud on, siis ta ei teagi, et  eksabikaasa on allakäinud, ta ei käi tööl, ei hoolitse enda ega poja eest. Theo on  andnud isale lubaduse mitte rääkida emaga tema olukorrast ning uskudes, et isa võtab ennast kokku, peab ta sellest lubadusest ka kinni.  Püüdes lojaalne olla mõlemale vanemale otsib Theo tuimestust kuritarvitades alkoholi. Parima sõbra Mathisiga, istudes koolimaja trepialuses peidikus, joovad nad keset koolipäeva ennast korduvalt täis ning kogused aina suurenevad, sest Theo tahaks lakata tundmast... Poisi muutumist märkab ainsana õpetaja, kelle enda elu on mõjutanud vägivaldne suhe isaga. Romaanis on veel paralleelne liin Mathisi emast, kes ava...

Henri Pick oli pitsameister ja nüüdseks juba surnud, kuid ühel päeval selgub, et ta on kirjutanud raamatu, kuigi keegi, kaasaarvatud pereliikmed, polnud kunagi näinud Henrit üldse midagi kirjutamas, isegi mitte lugemas. Aga käsikirjal seisab tema nimi ja raamatust saab menuk, ning inimeste elud hakkavad muutuma…   „Henri Picki müsteerium“ peaks südame soojaks tegema kõikidel raamatukoguhoidjatel, sest raamatus on selle elukutse esindajat kujutatud kui väga pühendunud ja suure südamega inimest. Henri Picki käsikiri leitaksegi ühest raamatukogust, kuhu on kokku kogutud käsikirjad, mida pole kunagi avaldatud.   Kas pitsameister tegelikult selle raamatu kirjutas, selgub lõpus ka, kuid sellel teekonnal on mitu tegelast jõudnud selgusele kas oma minevikus või olevikus ja nii mõnelegi terendab hoopis uus algus. Raamatu on välja andnud kirjastus Tänapäev 2017.a

Romaani ehmatavaks avapauguks on topeltmõrv ja enesetapukatse, kuid tegemist ei ole kriminaalse looga, vaid inimhinge sügavuti puuriva psühholoogilise draamaga. Kuidas vormub ideaalsest lapsehoidjast mõrvar? Juba algusest peale on autori poolt kõik peapeale pööratud, sest tavaliselt ei tööta prantslane lapsehoidjana immigranditaustaga perekonnas, vaid vastupidi. Ta on justkui valge vares mustade seas, üksildane ja ära põlatud. Autori kuvand Louisest on võlgades olev, lahutatud naine, kelle suhted teise sugupoolega on olnud häirivad ja alandavad, tööelu täis veidrikke ning  kellel puudub oma tütrega igasugune lähedus. Myriam ja Paul otsustavad leida enda kahele väikesele lapsele hoidja, kuna Myriam on otsustanud tööle naasta. Nad otsivad lapsehoidjat, kellel oleks head soovitajad ja  kõik paberid korras.  Louise vastab täiesti Myriam ja Pauli ootustele ja enamgi veel, ta on lastega suurepärane, alati ületundide tegemiseks valmis, suudab korraldada lasteüritusi ja peen...

Prantslanna Cecile Huguenini „Mangode hooaeg”, väike mõjuv romaan kultuuride kokkupõrkest. Hästi kirjutatud, teraste tähelepanekutega ja sobib isegi leinateraapiaks. Praegu me ju liigume maailmas enneolematus ulatuses ringi, käime vabatahtlikuks ja töötame, armume ja abiellume, saame lapsed ja kohaneme või igatseme koju tagasi. Peale põnevuse on võõras kultuuris elamine siiski ka ohtlik, sa ei tunneta ohtu õigesti, paistad liiga välja ja satud ohvriks. Või siis ei suuda täielikult sisse elada ja jäädki mööda maailma rändama või kripeldab alati väike rahulolematus. Eestlasele sobib vist öelda, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika, või „tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt...” Loe, mis juhtus ühe perekonnaga. Raamatu sisu leiab tutvustamist ka järgnevates blogides: Kultuuritarbija 60+ Lugemissoovituse blogi

Raamatu pealkiri "Underground time", tõlkes maaalune aeg on autori viide ajale, mil inimesed tunnevad ennast suurlinnas igapäevaselt kõige rohkem üksildasena, vaatamata sellele, et viibivad  metroos tihedalt inimestest ümbritsetuna.  Paralleelselt antakse edasi kahe inimese lugu -  Mathilde ja Thibault oma. Raamatus on väga vähe dialoogi, kuid öeldakse sellegi poolest väga palju. 20.mai on päev kui mõlema peategelase elu muutub. Mathilde on lesk, kasvatab üksi lapsi ning töötab suurkorporatsioonis osakonnajuhatajana. Tema abikaasa Philippe hukkus 10 aastat tagasi autoõnnetuse tagajärjel. Rutiinne töö aitas Mathildel kaotusvalust üle saada. Ta tunneb küll ennast üksildasena, kuid lapsed hoiavad teda rõõmsana ning huvitav töö pakub talle rahuldust kuni päevani, mil läheb vastuollu oma ülemusega. Endine mentor hakkab teda tööalaselt kiusama, alandama, eirama, ja manipuleerima igal moel ning lõpuks saab Mathilde tööruumiks kabinet wc vastas, ilma arvutita.  Th...

Mõned meie töötajate lugemiselamused 2014. aastal ilmunud kriminaal- ja põnevusromaanide hulgast: Barbara Vine "Lapse laps" "Barbara Vine käsitleb põnevas võtmes raskeid elulisi probleeme ja valede valikute tagajärgi. Kuidas elada teismelise emana, üksikemana, samasoolisena." Karin Fossum "Carmen Zita ja surm" "Karin Fossumi teemaks on downi tõbe põdeva lapse ja tema pere lugu. Ema otsustab süümepiinadeta oma haige lapse elu ja surma üle. Armastav isa ei näe muud väljapääsu kui surm." Hansjörg Schneider "Liviuse juhtum" "Hansjörg Schneideri raamat oli huvitav juba sellepärast,et kuna Šveitsi kohta tean ma vähe, sain lisaks põnevale lugemiselamusele rohkem aimu selle riigi ajaloost ja rahvast." Lars Kepler "Uneliivamees" "Lihtsalt väga põnev krimilugu. Detailset vägivalda oli ehk natuke liiga palju …" Jussi Adler-Olsen "Naine puuris" ja "Faas...

Agnes Martin-Lugand töötas enne kirjandusmaastikule tulekut kliinilise psühholoogina. Esimese raamatu "Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi" avaldas ta ise e-raamatuna.  Romaan on lühike, kirjutatud hästi loetavas stiilis ja haarab jäägitult. Seda ei saagi enne lõpetada kui oled jõudnud viimase reani.  Alguses on romaan küll hästi kurb, sest raamatu peategelane Diane on aasta tagasi kaotanud avarii läbi oma mehe ja väikese tütre. Ta on ikka leinas ja depressioonis ning ei taha oma kodu nelja seina vahelt kuidagi inimeste hulka naasta. Nii Diane kui mehe vanemad arvavad teadvat, kuidas peab leinav inimene käituma ja mida tegema. Lõpuks ei pea naine pere ja sõprade survele vastu ning ta otsustab ellu viia oma surnud mehe unistuse. Diane üürib väikese majakese Iirimaal Mulranny rannakülas. Seal on tema naabriks üks hästi tore ja sõbralik pere ning nad ei topi oma nina liigselt Diane eraellu. Teise naabri, Eduardiga, tekib Dianel kohe alguses jäine vastu...